Novellid III. Anton Hansen Tammsaare

et ta siia tuleb, ma ootan. Kui ta ei tule, hoidku oma nahk!”

      Puhvetsnik läheb tahatuppa. Varsti on Maali meie juures. Teretavad. – Minu peale vahib ta viltu silmaga. Vahi aga peale, pole sul suurt lootust – mõtlen ma. Istub laua äärde, joob, sööb; harjunud, kurjad vaimud, ei jää naljalt täis ka, – paled aga hakkavad helendama, punetama, ise aga naerab; silmad kiirgavad, pilluvad sädemeid. Oi sa kiisupoeg, kudas küüntega lugu on!? Kas silmi lõhki kisud ka? Ha, ha, ha, ha! Need on meistrid iga asja peale; ei või esiteks uskudagi … Me istusime laua taga kaua, lihtsalt niikaua, kui meid välja aeti ja uksed kinni pandi. Nemad mögavad, räägivad teineteisele suu sisse, sosistavad, naeravad, lagistavad, ka musutavad; mina, vana inimene, vaatan pealt, suu jookseb vett, ha, ha, ha, ha, ha … Õigust öelda, ma oleksin ta, näru, sabapidi läbi akna välja visanud. Mis tühjast joota ja sööta, löö lõhki kui konn teine …”

      “Jah, sinu söötmisest ja jootmisest on vist kasu, sitikas, kärnkonn …” ümises noormees ja pööras oma ühe silma rääkija poole.