olnud isa palat. Teine oli. Selgus, et ma laman voodis, mingi toru oli ühendatud mu randmega, mu keha paitas vana kulunud haiglapidžaama. Rinnas kriipis raskelt. Seoses rinnaga meenus viimane laulupidu mõned aastad tagasi. Hirmus kuum suvi. Isa oli kaevanduses käe murdnud ja sai mõned vabad nädalad. Tuli linna ja tahtis, et läheksime koos laulupeole. Ma ei viitsinud tõrkuma hakata, nii läksimegi. Jube palav oli. Rahvast oli murdu. Kõik laulsid. Kogu mu pea oli neid laule täis. Hirmus raske hakkas. Sõin ohjeldamatult komme, mingi pool kilo võibolla, aga see ei aidanud. Aina raskemaks läks. Lauldi valdavalt sellest maast. Siis ma tundsin, et enam ei jõua. Tõusin, aga kukkusin kohe istukile tagasi. Rinnus torkas midagi, nagu oleksin poolemeetrise kalaluu alla neelanud. Jube valus, täiesti seletamatu. Korraga muutus midagi mu kõrvus, üldse õhus. Ma ei saanud enam sõnakestki aru millest lauldi. Isa ei teinud must välja, ju arvas, et tembutan jälle või midagi sellist. Köhis oma köha ära ja ütles ainult „Vää, gernemaks!“ ning osutas kusagile näpuga. Mul oli nii palav, et tulin sealt tulema. Kobistasin eemale puude alla vilusse ja toetasin selja tüvele. Vajusin istukile. Peas kohises, mingid kummalised ja arusaamatud hääled tungisid mulle ninna, silma ja kõrva. Lõõtsutasin, valus oli, palav ka. Kommi enam polnud. Ja siis nad tulid. Laskusid mu kohale oksale. Kolm tükki. Rästad või miskit sellist. Nad tundusid imelikud, pilgud olid teistsugused, mitte nagu tavalisel lollakal linnul. Vahtisin neid suu ammuli, justkui kolme hommikumaa tarka, kuni üks ütles aeglaselt ja täiesti selgelt: „Mitmes päev röögivad.“ Mul vajus karp täitsa lahti. Teine lind vaikis. Kolmas noogutas ja muigas: „Idioodid.“ Siis lendasid kõik kolm minema. Kui valu viimaks järele andis, kuulsin laulu lõppu: „Su linnud und mull’ laulavad… mu isamaa, mu isamaa…“
