„Noh?“ küsis ta väriseva häälega.
Ma ei teadnud kust alustada. Ikkagi elu esimene jutuajamine kärbsega.
„Jorma… miks sul selline nimi on?“
„Ma olen Virust pärit. Seal on köik Jormad.“
„Sa pead silmas Viru Hotelli?“
„Just, hotelli.“
Tundsin ära soome aktsendi.
„Palju teid seal on siis ka?“
„Türa seda teab. Terve persetäis.“
Jorma seisis ikka lauanurgas, oli üleni pinges ja jälgis mind teraselt.
„Aga kuidas te üksteisel vahet teete, kui kõik Jormad on?“
„Mis vahet? Jorma on Jorma. Üks puts puha.“
Hakkasin mõikama. Teine oli Vadik, kui ma õieti mäletasin. See, kes Julia kõhus.
„Ja Vadik, tema on…?“
„Ohvitseride Paleest,“ vastas Jorma.
„Muidugi. Loogiline,“ nõustusin. „Ka terve persetäis?“
„Kus siis muidu. Türa.“
„Ja Peedu?“
„Tema oli maalt, Vadiku semu.“
„Ja mis maalt?“
„No see, mis ümber linna on.“
„Siis Eestimaa?“
„Mul üks puts puha.“
„Ja-jah. Usun, usun.“
Uurisin Jormat. Seisis seal, jalad harkis, lont õieli, umbusklik ja ähvardav, ise vaevalt sentimeeter pikk. Täielik naljatilk. Mis kuradi mõte tema elul küll olla võis. Hotellis oli ju neid Jormasid seal vähemalt mitu tuhat. Tulevad ja lähevad. Check-in ja check-out, 24h.
„Zzzz,“ tegi Jorma.
„Misasja?“ ei saanud ma pihta.
„Zzz-zz-zz.“
Vaatasin kät. See ei valutanud. Lajatasin täiest jõust vastu lauda ja karjatasin valust.
„Mida vitu, mies!“ Jorma oli õhku sööstnud ja röökis vihaselt. Tiirutas närviliselt ümber mu pea. Püüdsin teda kätega tõrjuda. Ilgelt valus oli. Korraga pikeeris ta mulle suhu. Hakkasin läkastama, kuni ta lõpuks välja sülitasin. Jorma lamas laual ila sees, liigutas vaevaliselt ja ütles oma viimase silbi:
„Tü…“
„Vabandust, anteeksi…“ pomisesin. „Ma tõesti ei tahtnud.“
Võtsin Jorma, viskasin ta akvaariumisse ning lülitasin teleka sisse. Mitte sittagi ei saanud aru. Kõik seletasid mingis võõras keeles. Pea valutades kobisin magama.
Ärkasin hommikul hilja. Öö möödus rahutult, käsi valutas vahelduva eduga, peas kõlasid imelikud hääled läbisegi normaalse jutuga. Ajasin end üles, silmad paistes, käel polnud hetkel väga viga. Vaatasin tumedaks tõmmanud sidet, järelikult oli verejooks seiskunud. Möödusin akvaariumist. Julia ujus oma hommikusi ringe. Jäin teda korraks passima. Tema muretult tühi pilk vaatas must tuimalt läbi. Mõttetu kala.
Läksin kööki ja valmistasin hommikusöögi: koorisin 4 kompvekki paberist lahti ja asetasin taldrikule ritta. Moodustasin neist Fiati logo. Eile tegin ruudu, üleeile rombi. Toit peab olema vaheldusrikas. Lasin kraanist klaasi leiget vett. Jõin, surudes vastikustunnet alla. Iga lonksu järel pistsin põske ühe kommi. Ma olin eluaeg ühtesid ja samu komme söönud. Kohalik toodang, ümbrisel ilutses kaevur. Muud ma praktiliselt ei söönudki. Vahel jõin leiget vett. Et oleks ikka kempsu ka asja. Mõnikord harva, kui see tütarlaps külla tuli, siis lisasin oma veele sortsu pruuni guaššvärvi. Jäi selline mulje, et joome mõlemad mõnusalt kohvi. Talle meeldis ete kujutada, et olen normaalne.
Sõin kõik neli kommi ära, pistsin veel mõned taskusse ja läksin välja. Tööd täna ei olnud. Asendasin ühes kontoris sekretäri kolmel päeval nädalas. Mees-sekretär tundus algul kõigile ootamatu, mulle endalegi ausalt öeldes, kuid varsti harjuti sellega. Korra mõtlesin, et mis oleks kui tuleksin ükspäev lühikestes pükstes, mille all pikad sukad, et kas siis oleks kõik nagu kuidagi klassikalisem või nii, aga loobusin mõttest. Nad paistsid olevat tõsised inimesed.
Plaan oli minna haiglasse isa vaatama. Ta oli eluaeg mingit asja kaevandanud, millest tehti kõigile elektrit. Nüüd avastati tal kopsuvähk ja vana sai hoo maha võta. Lamas voodis, vahtis aknast mööda lendavaid linde, sõi regulaarselt ja tõmbus vaikselt kokku.
Isa ei osanud mind oodata. Küsisin kuidas tal läheb. Vastas, et hästi. Tahtsin kõva häälega naerma hakata, aga ei julgenud. Istusin ta kõrval ja igavlesin. Isa igavles ka. Meile meeldis niiviisi koos igavleda, kuigi alustasime sellega alles siin, haiglas. Viskasin talle taskust ühe kompu. Isa vaatas seda umbusklikult.
„Ära sa neid nii palju söö.“
Mingid aparaadid piiksusid aegajalt. Tõmbasin ühelt juhtmed tagant ja torkasin otsad teki alla vastu isa külge.
„Kuule, poiss…“ võpatas ta.
Torkasin veel kord, nüüd pikemalt, isa rappus, silmad läksid punni. Keerasin mingit nuppu.
„Jergen, jergen,“ kobises isa. „Pleetun haist…“
Ma ei saanud mitte persetki aru. Võtsin juhtme otsad, kiskusin sideme käelt ja torkasin klemmid vastu kömpi. Raisk, kus sähvatas. Silme eest lõi mustaks.
„Neetud…“ pomises isa.
Aknaplekile maandusid kaks tuvi ja jäid uudistavalt sisse vaatama. Suurem lind oli kuidagi turris ja närviline, väiksem see-eest sile ja uhke, täielik snoob. Tõmbasin akna tasakesi lahti. Suurem pistis noka praost sisse ja päris:
„Saia on või?“
Vaatasin küsivalt isa poole. Isa raputas pead. „Ainult küpsist.“
Andsin info tuvile edasi. Tuvi tõmbas pea akna vahelt tagasi ja pidas teise, selle siledaga, aru. Too andis midagi mõista, mulle tundus, et resoluutselt. Esimene pistis taas noka akna vahele.
„Mis sorti?“
Isa vaatas kappi.
„Ekstra.“
„Ekstra,“ ütlesin.
Tuvi tõmbus taas kaaslase juurde. Too pööritas pettunult silmi, kaotas toas olijate suhtes huvi, keeras meile selja, siis lendas hoopistükkis minema. Turris tuvi vahtis pettunult meid, siis oma kaaslasele järele, jälle meid, niiviisi mitu korda, kuni ka lõpuks jalga lasi.
Naeratasin isale ja lasin talle veel ühe puraka.
„Võimas,“ tunnistas paps, ise krampides viskudes.
Äkki lendas tuvi tagasi, see suurem, ja pistis noka taas tuppa.
„Ma siiski ühe võtaksin.“
Tõin kapist küpsise, läksin tuvi juurde ja hoidsin seda tema noka juures.
„Enne pead ühele küsimusele vastama.“
„Hakkab pihta, ma kohe arvasin, et siin on mingi konks.“
Lind oli väga nördinud. Lehvitasin küpsist ta noka ees.
„Mis on inimese mõte?“ küsisin.
Tuvi vaatas mind kahtlustava pilguga. Pilutas silmi, pingutas täiest jõust oma kuupsentimeetrist ajunatukest. Isa üritas end voodis istukile ajada, et lindu paremini näha. Tuvi vaatas mind, siis isa, siis jälle mind ja pakkus:
„Küpsis?“
Isa vajus korisedes tagasi pikali. Ma pistsin küpsise linnule noka vahele.
„Oh-oh,“ imestas tuvi. „Et oligi õige vastus või?“
Noogutasin.
„Lenda minema, geenius.“
„See