Kohtumine keskööl. Sondra Tabit

hulluda.

      Sellest neljapäevast, mil Gabriel tema juures kodus käis, oli möödunud vaid paar päeva. Pärast seda kohtusid nad peaaegu iga päev. Gabriel oleks nagu juhuslikult sattunud tema maja lähedale, kui Vic kaevust vett toomas käis. Nad põrkasid nagu juhuslikult kokku Anna maja juures. Kõik need “juhuslikud” kohtumised viisid selleni, et Vic ei suutnud enam mõelda kellelegi teisele peale selle pikajuukselise topaassilmadega iluduse.

      Ta mõistis, et on armunud meeletult ja ettearvamatult, täpselt nii, nagu tema õde oli armunud Amisesse. Kuid Amis oli hoopis teistsugune inimene kui Gab. Ta oli palju käredam, lihtsakoelisem ja mõistetavam. Gabriel aga võlus teda oma vahetu siirusega, mis, tõsi küll, tundus Vicile vahel hästi läbimõeldud mänguna. Kuid sellistel nõrkusehetkedel mõtles Vic, et need mõtted on kaitse, sein, mida tema mõistus ehitab selleks, et mitte lasta südamel lõplikult vangi langeda.

      Ainult et kas see oivaline, tark, hea ja suurepärane mees on tõesti võimeline mängima? Kas tema silmis ei peegeldu mitte siiras, võltsimatu sümpaatia tema vastu? Vic vaatas ikka ja jälle Gabrieli suitsukarva silmadesse ning tundis, et ei suuda kuidagi nende põhja tungida. Nad ei oleks teda nagu sisse lasknud, oleksid nagu tema eest varjanud midagi, mida tal polnud vaja näha.

      Enne kihluse tähistamist korraldas Mena oma kodus midagi tüdrukute õhtu taolist, kuhu ta kutsus Vici, Anna ja veel paar farmerite tütart.

      Kõik tütarlapsed vestlesid omavahel elavalt, külvates Mena üle oma naiivsete soovitustega, mis puudutasid peigmehega suhtlemist. Ainult Vic istus vaikselt, olles oma mõtetes. Mena ja Anna vahetasid pilke. Nad tundsid oma sõbrannat hästi ja mõistsid, et ta juurdleb mingi tõsise probleemi kallal. Neile ei olnud saladuseks Vici sagedased kokkusaamised Gabriel Lancketiga ja seega oletasid nad täiesti loogiliselt, et Vici mõtlikkus võib olla seotud just sellega.

      “Sinu kurb nägu ei meeldi mulle kohe üldse mitte,” konstateeris Mena. “Mul on selline tunne, et sul ei ole minu kihluse üle hea meel.”

      “Mis sa nüüd, mul on teie üle äärmiselt hea meel,” kiirustas Vic vastu vaidlema. “Tõsi küll, olite nii saladuslikud.”

      “Saladuslikkuse koha pealt ma nõus ei tahaks olla,” muigas Mena. “Keegi kohtub iga päev ilusa pikajuukselise noormehega, kuid vaikib sellest.”

      Vic punastas.

      “Aga te ju näete niigi.”

      “Aga me tahaksime ka kuulda,” toetas Anna sõbrannat. “Sinult. Kuid sina ainult vaikid. Ja käid ringi kord rõõmsana, kord nagu vettekastetuna.”

      “Mina?”

      “Võid end mitte õigustada, Vic. Ja sul on õigus, me näeme isegi. Tahaksime ainult teada, mis sul selle noormehe vastu on?”

      Mena kükitas Vici kõrvale ja asetas oma käe tema põlvele.

      “Ehk räägid?”

      “Loomulikult,” naeratas Vic tagasihoidlikult.

      “Ta meeldib mulle,” tunnistas ta punastades, söandamata lausuda sõna “armusin”. “Väga meeldib. Kuid…”

      “Mis – kuid?” küsis Anna kannatamatult.

      “Noh, ma ei tea… Ehk on asi selles, et ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud, aga võib-olla selles, et me temaga nii vähe aega tuttavad oleme olnud. Lihtsalt ma ei suuda kuidagi seda uskuda, et talle minusugune tütarlaps võib meeldida.”

      Vic takerdus, punastas ja kahvatas. Sassis mõtted, segane kõne. Ilmselt on selline käitumine omane armunuile, kuid temale ei meeldi see mitte üks raas.

      Mena noogutas mõistvalt. Või veel! Kolmest sõbrannast oli just tema armuasjades kõige kogenum. Sest paar päeva tagasi oli tal tekkinud peigmees! Vähemkogenud Anna seisis tema kõrval ega öelnud midagi. Ta oleks tahtnud Vicile paljustki rääkida, kuid ta kartis seda Mena juuresolekul teha.

      “Aga kas tema on sulle midagi oma tunnetest rääkinud?” tundis Mena huvi.

      Vic naeratas loiult.

      “Selles asi ongi, et mitte midagi. Kuid ma näen, kuidas ta mind vaatab, milliste silmadega. Äkki tundub teile, et olen selle kõik välja mõelnud?” ohkas Vic. “Vahel mulle endale tundub nii. Kuid tema… Me kohtume millegipärast kogu aeg. Ja mina ei otsi neid kohtumisi.”

      “Ta on teistsugune,” ütles Mena veendunult. “Ta ei ole päris meie moodi, meie noormeeste moodi. Ma mõistan, mis võis temas sind köita, kuid ei arva, et see armumine on tõsine ja pikaajaline.”

      Vic süttis. Ta sai aru, mida Mena silmas pidas ja kahetses samas, et oli sõbrannade ees avameelitsenud.

      “Sa räägid nii nagu minu isa!” nähvas ta. “Kuid minu isa on kuuekümnene, sina aga oled alles üheksateist!”

      “Ära solvu, Vic. Ma tahtsin sind lihtsalt hoiatada.”

      “Kuid ma ei palunud nõuannet!”

      Vic hüppas toolilt püsti ja tormas toast välja.

      “Vici!” hüüdis Mena, kuid too isegi ei pöördunud.

      Ja Mena ka! Aga tema, naiivne, arvas, et sõbranna, kes on samuti armunud, toetab teda! Parem poleks üldse olnud vaja rääkida!

      Vic oli vihane enda, Mena ja kogu maailma peale. Kuid kõige rohkem oli ta vihane selle peale, et Mena sõnad peegeldasid täpselt tema hirmusid. Gabriel on temasse kiindunud, sest ta on noor, ilus ja süütu. Kuid see ei ole armastus. Ja isegi mitte armumine. Mees tahab, tahab… Vic ei mõistnud isegi täpselt, mida mees tahab, ta võis vaid aimata, mis Gabrieli tegutsema paneb. See salapärane, ohtlik ja uskumatult tugev tunne, millest Vic nii palju oli lugenud.

      Vahel, enne und kujutas ta end Gabrieli embuses, mõtles tema suudlustest, ta tahtis seda nii tugevasti, nagu näiteks tema armastusromaanide kangelannad. Nad põlevad oma kiretules, nad sulavad mõttest, et satuvad oma kallima embusesse. Kas Vic tundis seda? Üldsegi mitte midagi taolist!

      Vici järel tormas toast välja ka Anna.

      “Ära muretse, ma ei hakka sind nõuannetega piinama,” ütles ta kiiresti. “Ma tahan sinuga rääkida millestki muust.”

      Vic vaatas sõbrannat imestunult. Too oli erutatud.

      “Millest siis?”

      “Mäletad meie ennustamist?”

      Vic noogutas, mõistes, kuhu Anna sihib.

      “Kardan, et kaardid ei valetanud. Ma panin veel üks kord ja…”

      “Mis – ja?” küsis Vic ärritatult.

      Ta ei võinud kannatada Anna kommet jääda kogu aeg poole lause peal toppama, tehes enda arvates sügavmõttelisi pause.