Gabriel imetles tütarlast. Ta on kaunis nagu puhkev põllulill. Ehk noppida ta ja pista oma nööpauku? Jah, kuigi ta kiiresti närtsib nagu kõik lilled, paigutab Gabriel ta oma kollektsiooni. Aga tema sinised silmad! Kui ilusad need on, kui Vic teda sellise imetlusega vaatab! Ja pole ka midagi imestada – on ta ju tütarlapse jaoks kuulus kirjanik, pealegi nägus meesterahvas. Kas ta oma külakeses kohtaks midagi taolist?
Kostis koputus uksele ja Vic võpatas. Gabrieli ilmumine oli tal sõprade tuleku täiesti meelest viinud. Need on arvatavasti nemad! Mida nad mõtlevad, kui näevad tema juures tundmatut meesterahvast ja veel sellist! Kuidas ta neile mehe ilmumist põhjendab? Ta ei olnud ju sõnagagi vihjanud sellele, mis temaga Pingtone’is oli juhtunud.
“Ma kohe.”
Vic jättis Gabrieli ja läks ust avama.
Sõbrad astusid tuppa ja Gabrieli märkamata hakkasid üksteise võidu jutustama, et missis Morgani kass oli palderjani joonud ja hüppab nüüd aias nagu segane, aga perenaine ise vannub kassi püüdes koledasti.
“Oleksid sa kuulnud, milliseid pühaduseteotusi missis Morgani suust tuli!” itsitas Peter. “Kui mister Miggels oleks seda kuulnud!”
Peter tahtis veel midagi lisada, kuid jäi korrapealt vait, märgates Gabrieli. Ka Anna ja Mena vaatasid kohe samas suunas. Kolmik vakatas. Tekkis ebamugav paus. Vic oleks tahtnud midagi ütelda, kuid mitte midagi sobivat pähe ei tulnud. Ta tundis end süüdi, kuigi ei olnud sõprade ees millegagi eksinud. Ta pidi tegema suuri pingutusi, et end kokku võtta, sõlmida katkenud mõttelõng ja lõpuks Gabit sõpradele tutvustada. Või sõpru Gabile.
“See on Gabriel,” ütles Vic lõpuks venitades. “Võib öelda lihtsalt Gab. Aga need on Anna, Mena ja Peter, minu sõbrad.”
“Väga meeldiv,” lausus Gabriel rahulikult. Tundus, et teda ei ajanud segadusse see, mis teisi vaevas. Kuid ta märkas Vici muretsemist ja kiirustas oma tulekut sõpradele selgitama.
“Mina olen Olaf Lancketi lapselaps. Tulin siia külla. Ma ei tea siin peaaegu mitte kedagi, aga Viciga tutvusin juhuslikult. Siis otsustasingi teda külastada.”
Mees naeratas, püüdes kolmiku poolehoidu võita. Kuid sõbrad olid endiselt pinges ega paistnud uue tutvuse üle sugugi rõõmsad olevat. Gabrieli ilme järgi ei saanud öelda, kas too on märganud nende meeleolu.
“Loodan, et ei seganud teie kohtumist? Ma ei tahaks olla liigne. Viies ratas vankri all,” naeratas ta.
Sellisele küsimusele vastamata jätmine oleks olnud ebaviisakas. Mena naeratas Gabrielile vastuseks ja lausus oma kuldseid lokke raputades:
“Ei, mis te nüüd. Meil käib kõik lihtsalt, me võtame alati meeleldi vastu neid, kes tulukese peale sisse astuvad.”
Vic pani sõbrad laua taha istuma. Kuum tee, pirukad ja vestlus maandasid pinget kuigivõrd. Gab jutustas endast, aga tütarlapsed esitasid kordamööda küsimusi tema elu kohta suurtes linnades, kus keegi nendest käinud ei olnud. Ainult Peter istus nurgas ja silmitses Gabrieli altkulmu. Vic aimas, et ta armukadetseb Mena pärast.
Kuid Gabrieli silmad ja mõtted ei olnud sugugi hõivatud kenakese Menaga, vaid hoopis Viciga, kelle mee järele lõhnavad kastanikarva lokid teda hulluks ajasid
Kaua see hullus võiks kesta? Ta ei suutnud sellele küsimusele vastata. Harilikult oli see lühiajaline. Gabriel Lancket elas ikkagi mõistuse, mitte tunnete järgi. Tunded lõid lõkkele ainult hetkeks ja kustusid kiirelt nagu arglik küünlaleek, mille puhus surnuks kerge tuuleke. Ta oskas vaimustuda vaid lühikeseks ajaks. Ja ilmselt ei osanud armastada. Igal juhul niimoodi arvasid need naised, kes teda külmadel öödel soojendanud olid.
Fred Miggels ei saanud jätta uudishimutsemata, kust on pärit uus, autogrammiga varustatud romaan tema tütre riiulil. Vic ei armastanud, samas ka ei osanud valetada. Punastades jutustas ta isale kogu loo tutvumisest Gabriel Lancketiga. Isa sünge näoilme ei jätnud kahtlustki sellest, et ta kuulduga rahul ei ole. Kui Vic oli lõpetanud, tõusis Fred tormakalt toolilt ja lõi rusikaga vastu lauda.
“Mitu korda olen ma sulle rääkinud, et sa ei hakkaks võõrastega rääkima? Vähe sellest, sa istusid veel tema autosse! Vic, mida sa endast mõtled? Tahad, et sind libuks peetaks?”
“Isa!” Vic punastas. Taat ei olnud temaga veel kunagi sellisel toonil rääkinud.
“Ma ei teinud ju mitte midagi halba! Keegi ei kutsu mind libuks, kui ma Peteriga mööda küla käin.”
“Peter on hoopis teine asi. Ta on tore, töötav noormees, aga mitte mingi linnavurle. Kas sa vähemalt tead, kust ta tuli?”
“Tean, Breglyst,” vastas Vic väljakutsuvalt. “Ja kui keegi siin teda ei tunne, ei tähenda see veel seda, et ta on mingi linnavurle. Muide, ta on Olaf Lancketi järeltulija.”
“Kus nüüd leidsid õigustuse!“ muigas Fred.
“Ma ei mõista, miks ma pean õigustama inimest, kes ei ole millegi vastu eksinud. Ja õigustama ennast, kui ma milleski süüdi ei ole,” pahandas Vic.
Isa ebaõiglased süüdistused ja toon, millega ta oma tütrega rääkis, solvas Vici ja andis talle kindlust oma õigsuses. Fred taipas tütre häälestatust ja tõmbas pisut tagasi. Vic oli liiga siiras selleks, et valetada. Kui ta nii tuliselt oma positsiooni kaitseb, tähendab, tal pole midagi varjata. Tähendab, teda ei seo selle tüübi, järjekordse naistekütiga linnast, kes talle, Fredile, kaela sadas, mitte miski.
Kuigi, kes teab, kuidas nende suhted kujunevad? Sest sellele kuradi Gabrielile ei maksa midagi tema tütre pea segi ajada. Loomulikult – ta on ju kirjanik! Ja arvatavasti kena välimusega, samasugune nagu too, kellega tema naine oli ära jooksnud ja kellega abiellunud vanem tütar. Oh, Vici, Vici!
Fred vaatas tütart sügavaid kahtlusi täis pilguga. Mida sa küll oma vana isaga teed?
“Noh, olgu, anna mulle andeks. Läksin tõesti pisut liiale. Sa oleksid pidanud kohe mulle oma uuest tuttavast rääkima, Vic, ja ikkagi, ma ei tahaks, et see Olaf Lancketi järeltulija sul pea segi ajaks. Sa oled liiga palju oma romaane lugenud. Nüüd tahadki abielluda esimese ettejuhtuvaga. Kuid usu, ta ei tee sind õnnelikuks. Samuti nagu ei teinud Amis sinu õde õnnelikuks. Ole temaga ettevaatlik. Ära usu tema sõnu. Ja üldse, hoia temast eemale. Ma ei taha sinu kõrval seda inimest näha,” lisas Fred süngelt.
Vic neelatas kramplikult. Et isa ainult ei võtaks temalt lubadust Gabrieliga mitte kohtuda. Seda oleks tal olnud väga keeruline täita.
Kuid Fred ei nõudnud. Ta ainult vaatas tütrele niimoodi silma, nagu polnud seda teinud kunagi varem. Vicile tundus, et isa püüab tema mõtteid lugeda, püüab aru saada, mis tema peas tegelikult toimub.
Ja Vic püüdis sel hetkel kõigest jõust mitte mõelda Gabist, tema kenast näost, peentest, õrnadest, naeratavatest huultest. Sel hetkel tundus talle, et isa võib tõepoolest näha seda kuju, mis on varjul tema silmade sügavuses.
4. peatükk
MENA JA PETERI KIHLUS tuli kõigile nagu välk selgest taevast. Mitte keegi, kaasa arvatud Vic, ei osanud arvata, et need kaks jõuavad nii kiiresti kokku leppida. Peter venitas kaua armuavaldusega, kaheldes Mena tunnetes, aga Mena oli liiga kinnine ja tark, et oma tundeid välja näidata. Samas, kui need kaks lõpuks sellest teadlikuks said, et nende armastus on vastastikune, ei viitnud nad aega ja läksid vanemate juurde “süüd üles tunnistama”.
Mena vanemad suhtusid Peterisse suure sümpaatiaga. Pole ka ime, sest noormehest võis saada tõeline kindlus nende tütre jaoks. Ka Peteri isale Rick Nilsonile meeldis kenake ja arukas Mena, kes polnud suu peale kukkunud. Üldiselt olid kõik rahul ja polnud mõtet kihlust edasi lükata. Seda enam, et Peter ja Mena tundsid teineteist juba lapsepõlvest peale ja olid ammuilma jõudnud teineteise kommetega harjuda.
Saanud sellest uudisest teada, kõõritas Fred Miggels tütre poole ja vangutas etteheitvalt pead.
“Eeeh,” lausus ta kahjutundega.