„Baby, kallis! Sa mu südameke, rahune nüüd ometi… Pole midagi hirmsat. Ma ei saanud ju viga… Ja see töllmokk! See varganägu! Selline väike asi ei tee kellelegi midagi. Küll ta saab terveks. See on talle kogunisti paras, kui teada tahad! Pole vaja võõrastesse korteritesse vargile ronida. Istus siin nagu kodus… Baby, naerata nüüd! Kõik on ju korras…“ Christos muigas ja tõi kuuldavale paar naeruturtsatust. Ilmselt soovist neidu ergutada. Kui too aga edasi nuuksus, jätkas noormees veidi tõsisemalt, „mõtle nüüd järele, kallis. Sel varganäost mammapojal oligi vaja õpetust saada… ta ei löönud ju vastugi! Las saab meheks! Et ta selle õppetunni nüüd just siin sai, no mida teha… Juhus! Oleks kellegi teise korterisse roninud, oleks hoopis maha löödud!“
„Christos, mida sa räägid! Mida oli vaja? Mis õpetust?“, hädaldas Mikelina, „ega siis niimoodi asju ei aeta! Ta ei teinudki ju midagi, ei hakanud vastugi,“ neiu nuuksatas uuesti, tema nägu oli täiesti märg, pisarad aga muudkui voolasid. Ta üritas siiski edasi rääkida. „Ta oleks ju niikuinii minema läinud… mis tal siin teha… ja miks… miks sa tal rääkida ei lasknud. Võibolla oli midagi tähtsat öelda ja…“ Edasi kõnelda Mikelina enam ei suutnud ja ega ta poleks saanudki. Christos sulges tema suu suudlusega ning sõnas seejärel neiul õlgadest kinni võttes ja teda kergelt raputades:
„Mis asja sa ajad? Mida tähtsat öelda? No… Oleks olnud, oleks ta sulle seda ka öelnud. Mõtle nüüd ise…“
Ta kallistas neiut ja suudles teda uuesti. Seekord kauem. Suudlus lõppes kui neiu ootamatult luksatas. Mõlemad hakkasid naerma. Luksumine aga jätkus. Mikelina tahtis püsti tõusta, et kööki minna ja omale klaas vett võtta, kuid tundis et jalad ei taha kanda. Tegelikult. Köögis pidi pärast toimunud kaklust ka koristama. Ja ta oli oksendanud…
Oh issand küll! Ta poleks tahtnud enam Jaagule mõelda, tundis, et Christose kallistused võtavad talt viimasegi jõuvaru, nii hea oleks lasta end mehel lihtsalt hellitada ja unustada kõik mis enne juhtus.
„Ma toon sulle midagi juua!“ tõusis kreeklane korraga püsti ja hakkas köögi poole minema, „istu sa paigal!“
Mikelina nuuksatas. Samas tekkis uus mure, aga kui…? Sõnad otse purskusid temast:
„Christos, aga mis nüüd saab? Ta läheb äkki politseisse ja…“
Mees seisatas ukselävel. Aeglaselt pööras ta end ringi. Vaatas neiule otse silma ja ütles rahulikult, iga sõna rõhutades:
„Tead sa mida! See vargapoiss? Läheb politseisse? Ja siis? Las ta läheb ja ütleb seal, mida tahab. Meie vastame, et me ei tea midagi. Kõik oli korras kui ta siit minema läks. Kui, ma ütlen kui ta julgeb sinna minna!“ Noormees kehitas õlgu, vaadates Mikelinale endiselt sügavalt silma ning jätkas seejärel. „Rahune, baby! No ta oli vihane, kui lahkus… Aga mis siis? Ta jäi ju meile vahele, nii et see on loomulik. Tundis end siin juba nii vabalt ja siis ilmus korteriomanik ootamatult välja. Sihukene enesekindel varganägu! Ja jäi vahele! Me ütleme, et me ei tea midagi, siit läks ta tervena minema. Hiljem võibolla kukkus või jõi enda täis ja kakles kusagil. Kust meie teame, mis ta tegi või kuhu läks. Siit läks ta tervena minema. Saad aru. Tervena!“ kordas ta. „Mitte midagi ei juhtunud! Olgu veel õnnelik, et me talle politseid ei kutsunud!“ Ta vaikis järsult.
Mikelina istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud ning pea norgus, üsna vaikselt. Ta polnud kindel, kas Jaak läheb politseisse või mitte ning oli seetõttu parasjagu hirmul. Mis siis Christosest saab? Kas ta pannakse vangi? Ei, võimatu… Ma otsin talle hea advokaadi! Aga… Mida võib Jaak seal öelda? Samas tundis ta siiski ka seletamatut kergendust. Ah et Christos peab Jaaku korterivargaks… Aga kui ta tema riideid näeb? Tema asju? Mida ma ometi teen? Peaks ikka midagi vist ütlema? Christos on ju siin. Minuga. Nüüd ta ometi enam minema ei lähe…
„Ma pean aega katsuma võita,“ tuli pähe päästev mõte. Ja siis, hiljem, temaga rääkima. Ta tõstis pea:
„Aga juhtus ju, kuidas me saame öelda, et…“
„Saame! Ja sina saad kah!“ Kreeka noormehe silmis välgatas kummaline allumist nõudev pilk, mis Mikelina suu silmapilkselt sulges. Tüdruk tundis tahes-tahtmata kõhedustunnet, isegi hirmu. See tunne kadus aga otsekohe, kui noormees tagasi tema juurde tuli. Istunud uuesti diivanile, tõmbas ta Mikelina hoogsalt enda vastu ning võttis tal õrnalt ümbert kinni. Neiu pani pea, kus nüüd järelejätmatult kummitas kaks uut küsimust, mehe õlale. Miks Christos ometi niimoodi käitus? Mis saab edasi? Ta ohkas omaette. Vägivald ei meeldinud talle. Esimene õhtu Christosega kodus ja selline algus?
Soojad käed tema selga mudimas ärgitasid aga aju tegelema teise, palju meeldivama mõttega. Christos tahab mind! See mõte innustas teda välja tulema uue teooriaga:
„Sa meeldid sellele tõmmule mahedahäälsele kreeklasele sedavõrd, et ta lihtsalt kaotas armukadedushoos pea. Tahtis igal juhul kindel olla, et sa oled tema oma… ja ei muuda meelt, kui näed oma senist elukaaslast…“ Neiu tõrjus kiuslikke mõtteid vastuväitega, et ta ise oli ju tahtnud, et uus tuttav kaasa tuleks ja pealegi… ta polnud talle rääkinud, et kodus on olemas keegi, keda nimetatakse nüüd eks-iks… Issakene küll. Millise supi oli ta kokku keeranud? Siiski oli meelitav mõelda, et Christos teda rüütellikult kaitsta tahtes kaklusse asus ja ehk isegi pisut armukade oli. Sellised mõtted kõditasid meeldivalt. Pilk lauale, kus seisis Jaagu ema kingitud vaagen, tõi aga silme ette äsjanähtud pildi, kui Jaagu ninast verd purskas.
„Ooh…“ oigas Mikelina valuliselt. Teda häirisid need vastakaid mõtteid, need tekitasid hinges ainult segadust. Ta sulges silmad, hoidis pea kramplikult Christose rinnal ja käed kõvasti tema ümber, justkui otsides kaitset, soovides muuta juhtunu olematuks. Taas valgusid pisarad silma ja ta nuuksatas. Märkas samas, et luksumine oli üle läinud… Siis juhtus midagi kummalist.
„Rahune baby! Kõik saab korda, ma luban sulle seda!“ sosistas Christos talle korraga kõrva ning neiu tundis, kuidas mees ta sülle võttis ning jalaga magamistoa ust lahti lükates ta sinna viis. Asetanud tüdruku õrnalt voodile, istus ta tema kõrvale. Silitades ja kuivatades neiu pisaratest märga nägu naeratas lokkis juustega modelli välimusega noormees talle ning lausus õrnalt:
„Baby… Kuula mind! Tead, ma räägin sulle midagi… ühe loo…“
„Mis loo?“ sosistas neiu nuuksatuste vahele. Taevakene.
Mis sel Christosel nüüd mõttes on? Siin ei tea keegi mis edasi saab ja tema tuleb mingi looga?
„Printsess, kui sa midagi saada tahad, siis tuleb selle eest ka midagi ohverdada…“, lausus ta, „saad sa aru? Ma räägin sulle, kuula!“
Toetunud seljaga vastu seina ja asetanud neiu pea oma põlvedele, hakkas ta aeglaselt tema juukseid silitades maheda laulva häälega jutustama:
„Elas kord väike poiss, kes sündides sai nimeks Zeus. Ta oli üks väga-väga tähelepanuväärne väike poiss. Tema isaks oli üks titaanidest, Kronos ja tema emaks Rhea. Zeus oli nende kuues laps. Asi oli aga selles, et isa Kronos sõi kõik oma lapsed kohe pärast sündi ära. Ema Rhea suutis päästa vaid kuuenda, Zeusi, keda ümbritses kuldne aura ja kes võis end muuta nii linnuks, kiviks, maoks või vihmaks, ning saatis ta laia maailma.
Kuuldused kellestki, kel kuldne aura, muutsid Kronose rahutuks. Ta saatis oma vennad maa peale asja uurima, need ei leidnud aga midagi. Asjaolu, et ühes koopas juhtuti nägema kuldselt helkivat madu, ei pidanud käskjalad tähtsaks. Kronosele teatasid nad, et ei leidnud midagi. Titaan rahunes, kuid mitte kauaks. Ta ei saanud ööseti magada ja tundis millegipärast madude lõhna. See tekitas piinavat janu. Rhea tuli joogiga, saatjaks keegi võõras, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kronos jõi ja jõi, janu muutus aga aina suuremaks.
Näinud järsku võõra ümber kuldset aurat, taipas ta ehmatusega, et on mürgitatud. Titaan oli hirmul, kuid ei surnud… Ootamatult oksendas ta välja kõik oma viis ärasöödud last ja kivi, mida ta süües oli pidanud Zeusiks. Uuestisündinute rõõmupeol õnnestus aga Kronosel põgeneda…
Kümme