Jaagule ta oma plaanist ei rääkinud. Pakkis reisikoti alles mõned minutid enne minekut ja vaadanud seejärel peeglisse, hingas sügavalt mitu korda. Nüüd oli ta valmis. Ta oli otsustanud ja tegu pidi tehtud saama!
Öelnud enne lahkumist korraks toauksel seisatades ja vihaselt nägu krimpsutades mehele, et too selleks ajaks, kui ta puhkamast tagasi tuleb, korterist välja koliks, suundus neiu maja ees ootavasse autosse. Vend oli lubanud ta Tallinna Lennujaama sõidutada.
Nädal oli möödunud põhiliselt rannas vedeledes ja Jaagu peale mõeldes. Nad polnud kogu selle aja telefonis kordagi rääkinud. Ka mitte sõnumeid vahetanud. Tänu naabrinaise aktiivsusele teadis neiu, et mees käis tööl. Too oli paaril korral Postimajja, kus Jaak töötas, helistanud ja Jaaku küsinud ning kui meest hüüti, kohe kõne lõpetanud. Kuid kas Jaak oli välja kolinud? Naabrinaine polnud korteris kolinat kuulnud ega kolimist näinud. Äh… Ei saanud ju kedagi otseselt olukorda kontrollima saata. Ja kellele sa ikka ütled, et kuule, mine ja spioneeri, kus ta õhtul on… Täitsa tobe! Isegi, kui see keegi oli ainult naabrinaine Eva, kes niigi kõike teadis. Ei, mitte päris kõike…
Olles üksinda puhkamas, ei viitsinud Mikelina kuhugi baari või restorani aega veetma minna ning seetõttu jäi piinavate mõtete jaoks üleliia palju aega. Pidevalt peaskeerlev mõte huvitav kas Jaks on välja kolinud – tekitas seda rohkem ärevusetunnet, mida lähemale tagasisõidupäev tuli. Koju jõudes uuesti tüli kiskuma hakata tüdruk ei tahtnud. Ta isegi kahetses veidike oma käitumist. Kas võib juhtuda nii, et nad kumbki ei taha pahandusi meenutada ja alustavad uuesti? Et kõik on hästi, nagu alguses?
„Hm…“ unistas neiu, „oleks nii mõnus oma memmemehe,“ seda hüüdnime kasutas ta vastavalt vajadusele kas hellitus- või sõimunimena, „kaissu pugeda ja mitte millelegi mõelda.“ Neil oli, tõele au andes, hulgaliselt mõnusaid armastusega täidetud hetki, mida meenutada. Nad sobisid voodis. Selle üle ei saanud kaevata. Veel üks asi, mis neiule mehe juures väga meeldis oli see, et too ei kommenteerinud Mikelina tegemisi, nagu eelmine elukaaslane oli teinud.
„Ah. Kindel, et ta pole kuhugi läinud. Istub kodus, kui kasiinos pole. Aga, järele mõeldes, ei tea kah. Tema palgapäevani on veel aega. Seega – istub arvatavasti, isegi kindlasti, ikka kodus,“ sisendas neiu endale, „vahepeal käib kindlasti ema juures söömas…“ Seda tegi Jaak iga kord juba siis, kui Mikelina veel ülikoolis käies vahel nädalalõppudel mingeid õppetööga seotud asju ajas või koolis viibis ja Jaak üksinda koju jäi. Selles Jaagule harjumuspärases ema juures söömas käimisel polnud viimase nädala jooksul kindlasti midagi muutunud.
„Viis arvatavasti oma pesud kah veel sinna pesta! Küll ma talle seda ka jälle nina peale viskan!“
Mikelina isegi muigas. Kõigest hoolimata oli ta surmkindel, et koju tagasi jõudes läheb elu Jaksiga edasi nagu varem. Ta ei teadnud ainult, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Jälle need teada-tuntud tülid… Kui tüütu… Mida ometi teha? Ta ei kujutanud isegi mitte ette, et üksinda elada. Neiu oli lootnud puhkusenädala jooksul rannas peesitades mingile heale mõttele tulla ja leida lahendus, kuid siin ta nüüd oli. Koduteel. Lootes, et koju jõudes ootab ees tuttav ja teada elu. Et kõik on endine. Kartes midagi muuta, millestki ilma jääda. Ja vaid ehk jumal taevas teab, mida võib veel oodata.
Avanud silmad ja vaadanud mõned sekundid arusaamatuses ringi, taipas tüdruk, et istub ikka veel lennujaama ootesaalis. Nüüd meenus talle ka salapärane noormees. Tüdruk suunas pilgu sinnapoole, kus too oli istunud. Noormeest seal enam polnud. Seinaäärsel pingil olid nüüd koha sisse võtnud mõned pensionärid, kelles Mikelina tundis ära oma hotellikaaslased. Ta pööras pilgu teisele poole. Sealt lähenesid noored lapsevanemad kaksikutekäruga. Neiu vaatas otsivalt ringi. Talle silmahakanud tumedapäist noormeest polnud kusagil näha.
„Kuidas ma ta lahkumise nüüd siis ometi maha magada oskasin?“ Tütarlaps ootepingil näis nõutu ja tõmbas huuled mõtlikult torru. Vaatas seejärel seinale, kus helendav tabloo näitas kohalikku kellaaaega. Aega lennukile minekuni oli veel üksjagu. Üle tunni, kui täpne olla.
Neiu tõmbas käega üle juuste. Keerutas juuksesalku sõrmede vahel. Kui igav! Oleks ometi see kena noormeeski siin! Pilk libises mitmeid kordi saladuslikku reisijat otsides ruumis ringi, kuni jäi lõpuks allaandvalt peatuma paari istme jagu eemal vedeleval ajalehel. Ta upitas end veidi ja sirutas käe selle järele. Saanud lehe kätte, uuris selle päist.. Kas kõlbab lugeda, on see ka arusaadav?
Jahah. Eelmise päeva I Kathemerini inglisekeelne number! Nojah, käib seegi asjaks, kui muud käepärast pole.
Ta vaatas igaks juhuks veel kord ringi. Noormeest polnud kusagil. Mikelina liigutas end, tegi mõned õlaringid. Ruumis valitsev kuumus oli teinud uimaseks ja uniseks. Ajas lõpuks haigutamagi. Varjanud krampi kiskuva suu peopesaga, viibutas neiu teises käes oleva ajalehega kui lehvikuga, püüdes veidi tuult saada.
Korraga äratas tema tähelepanu sõna narcobaron mis ilutses rasvaselt trükitud pealkirjas lehe esiküljel. Mida põnevat siin teada antakse? Ta lõpetas lehega vehkimise ning tõmbas selle sirgu. „Escape of narcobaron“ seisis suurelt ja dramaatiliselt üle terve esikülje. Selle all oli väiksemas kirjas teks, mille Mikelina mõtteis ära tõlkis „Lähemalt saate lugeda lehekülgedelt kuus ja seitse.“
Blond neiu lennujaama pehmel toolil kergitas kulme. Pealkiri oli temas huvi äratanud. Midagi paremat polnud niikuinii teha! Ta otsustas loo ajaviiteks läbi lugeda ning lehitses ajalehte, kuni jõudis kuuenda leheküljeni. Teksti illustreerisid pildid musta riietatud matuselistest ja mustade vuntsidega ning ähmis näoga politseikomissarist, kelle valve alt mainitud kurjategija oli põgenenud. Hm, oi-oi… Neiu kergitas taas kulme. Mis see siin on? Surnud narkotsiparun?
Ta hakkas lugema.
Matuselised vabastasid süüdimõistetud narkoparuni.
Imathia kirikuaias aitasid matuselised põgenema 30aastase mehe, kes oli mõistetud neljateistkümneks aastaks vangi 45,5 kg kokaiini müügi organiseerimise eest.
Mehele anti vanglast luba viibida sugulase matustel ning teda saatsid neli politseinikku. Matuseteenistus algas rahulikult. Ootamatult pressisid aga matuselised end politseinike ning kurjategija vahele. Alanud segadus andis narkootikumikaubitsejale võimaluse põgeneda. Ta kiirustas joostes ja üle haudade hüpates läbi kirikuaia, et seejärel viskuda numbrimärkideta autosse, mis ootas teda kirikuaia kõrval asuval teel.
„Ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud,“ ütles ajakirjanikele antud intervjuus Thessaloniki Politseijaoskonna ülem Mixalis Kourkoulis.
Rüseluse ajal sai üks politseinikest viga ning ta toimetati haiglasse. Ametivõime loobiti ka kividega.
Meenutame, et kohtuistungil, kus kurjategija süüdi mõisteti, kardeti vabastusaktsioone ning kohtumaja kaitses kuulikindlates vestides relvastatud üksus.
„Tagantjärele tark olles,” tunnistas politseikomissar Mixalis Kourkoulis, „polnud kurjategija matustel viibimise ajaks planeeritud turvameetmed piisavad.“ Mitmele matuselisele esitatakse nüüd süüdistused, nad on kahtlusalused erinevates kuritegudes.
„Vaata kus matused!“ imestas Mikelina. Loetu sarnanes rohkem humoreskile, kuid loo teistkordselt läbi lugenud, sai ta aru, et asi oli naljast kaugel. See oli tegelik elu.
„No ikka elavad siin…“ mõtles ta. „Rannas vedeledes ei osanud midagi kahtlustada. Ei mõelnudki ülepea sellistele asjadele… Aga narkomaania on tegelikult väga suur probleem. Terves maailmas.“ Seda teadis Mikelina hästi ka töö kaudu. Oli neilgi ju ettevalmistamisel suur protsess. Politsei narkorühm Eestis oli teinud tublit tööd ning arreteeritud oli mitmeid narkootikumide sissevedajaid – muulasid, edasimüüjaid ja