Kolmas rass. Herve Recanati

lähevad tormipurjele üle, et selles hulluses veidikenegi end koguda ja puhata. Mitou, kelle vahikord saabub viimasena, otsustab purjeka ainsal kuival koil magada, või õigem oleks öelda, pikutada. Ta ronib ihualasti oma magamiskotti, kuid ei saa päriselt und. Väljas saabub öö, hägustades seda tohutut stiihiat, mis ikka edasi möirgab. Nüüd, mil kogu möllu enam ei näe, saab teda seda võimsamini kuulda.

      Ööl on omadus rõhutada dramaatilist õhkkonda. El Gringo ja Didier, kes on taas oma õliriided selga tõmmanud, tegutsevad sillal. Roolipinn on jälle kinnitatud ja tundub, et peab veel vastu. Tuleb säilitada po-si-tiiv-sus: purjekas liigub foki jõul korralikult. Hoolimata sellest, et tõotab tulla erakordselt ränk öö, on meestel usku, et homme hommikul võtab Alžiir nad avasüli vastu.

      „Kindel?”

      „Hm.”

      „Kapten Aleksei! Tee on valmis, aga tõenäoliselt on see juba külm. Borisil õnnestus see vahetrepist üles tulles kaks korda ümber ajada. Kolmandal korral käis ise käsipuu otsa käpuli. Tema eest hoolitsetakse nüüd haigetoas. Vlado mõnitas, et muhk, mis talle silmade vahele kasvab, on talle teise nina eest. Ja et ta peab nuusates ettevaatlik olema, et ta oma viina täis nina selle teise, teed täis ninaga segi ei ajaks. Paras idioot on see Vlado. Alati on tal vaja mõnitada. Boris näeb täitsa hädine välja.”

      „Vii talle lohutuseks pudel viina. Võta minu omade hulgast. Võta mu jaki taskust lao võti ja vii talle üles üks Smirnoff … ja jääd ka. Ja isegi kui ta juua ei saa, kulub jää nina peale ikka ära! Pagana Boris! Ah jälle täis nagu tavaliselt. See mees veedab küll lakkudes rohkem aega kui tööd tehes. Vahel mõtlen huviga, kuhu tal kogu see vedelik ära mahub. Et nõnda juua, peab ikka kõva tahtmine olema. Ei mina sellest asjast aru saa, sellist haigust pole sõnaraamatuski kirjas,” jutustas kapten Aleksei Ülole, oma teisele tüürimehele.