Meeskond on siiski vaimselt murdunud, sest kohe esimene hoiatuslask oli märki tabanud. Mehed on tujukad, tülitsemine muutub jälle igapäevaseks nähtuseks. Aga motivatsioon, mis ei ole kuhugi kadunud, meestevaheline sõprus, mis hoolimata sagedastest sõnavahetustest püsib vankumatuna ja paari sõbranna lohutused aitavad üsna kiiresti moraali taas tõsta. Tuleb mainida, et plats, kus võetakse ette Lona IV parandustööd, ei satu päris juhuslikult asuma džinnitehase vahetus läheduses. Sellistel hetkedel tuleks jumalat tänada külalislahkuse eest!
Esmaspäeval, 16. oktoobril, uurib El Gringo sadama infopunktist ilmateate kohta: „15–20 sõlme tuult tugeva loodesuunalise ummiklainetusega. Asume teele, mehed! Suund Alicante’le! Aeg võtta üks mõnus dušš ja minek!”
Kõigil on hea tuju, seda enam, et Lona IV sai hästi korda tehtud. Parajalt tõusnud tuul kannab meeskonna rahulikult, aga kindlalt Menorcast lõuna suunas, ja kui Didier esimesena vahiposti astub, valgustavad ööd taamal plinkivad Mallorca majakad. Aeg-ajalt võib näha üksikut välku sähvimas, ilma et see kuidagi sõitu häiriks.
Varahommikul ilmub kirdest nähtavale saare lõunatipp ja Mallorca kanalis tormab 30sõlmene loodetuul, millega kaasnevad silmapiiril kasvavad hiigellained. 2–3meetrised lainesügavikud nõuavad teist rehvi suurpurjele ja foki langetamist. Aga päike särab ja meri on sügavsinine. Imeline! Silmapiiril murduvad lained lumivalgeks vahuks.
„Just nii see passaatidega ongi, mehed! Väga mugav! Kas me pole end siin mitte kenasti sisse seadnud? Mu jumal, kui hästi see laev liigub!” räägib Le Groin enesekindlalt. Ja Dick, kes on nüüdseks merelolemisega täielikult harjunud, käib pühas rahus mööda laevasilda edasi-tagasi.
Pärastlõunaks on tuul vaibunud ja laev tuleb täispurjesse seada.
„Küll Lona IV võib alles hea välja näha! Esimest korda on ta kogu oma hiilguses!” Mitou muudkui pildistab ja pildistab.
„Kahju, et sa eemalt kummipaadist pildistada ei saa, Mitou. Me saaksime oma kaunitarist superklišeesid!” hüüab Didier fotograafile, kes tagumise masti najal igasugu veidraid poose võttes kogu hetke võlu pildile üritab jäädvustada.
Koos ootamatult maad võtnud pimedusega tõuseb ka õrn läänebriis ning see lubab oletada, et järgmisesse sihtkohta – Ibizale – jõudmine ei võta kaua aega.
18. oktoobri keskööks, kui Didier vahiposti üle võtab, on maad võtnud tugevad tuuleiilid. Fokk ja besaan tuleb alla lasta ja groodile kaks rehvi peale panna. Kuigi kiirus on tõusnud 7 sõlmeni, kihutab Lona IV otsejoones edasi, laskmata end järjest valgemaks muutuvast merest liigselt häirida. Didier on vahepeal ärganud Groin’ abiga roolipinni kinnitanud, et vabade kätega purjesid korrastada. Ja siis on kohal äike! Ootamatu ning raevukas. Piksenooled muudavad öötaeva sebratriibuliseks, nähtavus on nagu päise päeva ajal. Kummargile hoidvaid ja varjuda püüdvaid mehi tabab tromb. Laev on üsna Formentera saare lähistele jõudnud, silm seletab juba tulesid: „Plink iga viie sekundi tagant! See on Formentera! Vaatasin kaarti. See ütleb, et majaka nähtavuskaugus on 28 miili. Peaksime enne hommiku hakku sinna jõudma,” ütleb Didier.
Le Groin on skeptilisem: „Saare kohal olevat taevast näed? See tuleb meie peale, kindel laks …”
Süsimust pilvekogum laseb tõepoolest arvata, et maailmalõpp on suure tõenäosusega ukse ees!
„Tunni pärast on see meie kohal! Möödume majakast nii kiiresti kui võimalik ja katsume saare läänekülge varjuda.”
Mitou, kes seni magas nagu nott, ronib nüüd vaevaliselt magamiskotist välja ja asub oma vahikorrale. Järgmisel hetkel paneb kõrvulukustav kõuekärgatus mere, laeva ja selle asukad võpatama. Lained aina kasvavad, tuuleiilid piitsutavad vihma vastu silda. Kiiresti tuleb kõik purjed langetada ja lasta laeval triivida. Kõik muutub grandioosselt ebareaalseks. Meri suitseb, pulbitseb. Vahepeal ei saa aru, kus ta täpselt on.
„Ai sa jutt! Ma pole kunagi midagi sellist näinud,” hüüab Michel Lardin oma kahele kaaslasele, kes mõlemad erutatult vaikivad. Mida nad oleksidki pidanud ütlema?
Meri muutub üha hirmuäratavamaks. Mõned koletud tormilained üritavad laeva maha murda. Aga kas need lained on eelroaks või magustoiduks? Kui neid pakutakse desserdiks, tähendab see, et nendest võimsamaid ei tule. Aga kui see on kõigest aperitiiv, mida siis põhiroast oodata?
Hommiku hakul on Formentera rannik selles kirjeldamatus tormipuhangus veel aimatav. Kas lihtsam on tormi öösel tajuda, teda otseselt midagi nägemata ette kujutada ja mõnes mõttes jaanalindu mängida? Või on parem, kui halastamatu päevavalgus kõik otse vastu vahtimist lajatab, nii et sa seda möllu iga keharakuga läbi elad ja alandlikult pealt näed – sest tormi taltsutada ei ole võimalik! –, et sellest oma vanaduspäevadeks võimalikult selge mälestus luua … kui lootus ellu jääda ja sellest ükskord tagasivaates jutustada veel säilinud on? Kell on kümme hommikul ja kõigest hoolimata on Lona IV veel juhitav. Isegi vastu ummiklainetust saab sõita.
„Kahe või kolme tunni pärast peaksime Ibiza lõunaranniku varjus olema.”
Kõik vaatavad kella ja usuvad, et tulevad sellest olukorrast eluga välja. Dick näib ööga võrreldes rahunenud olevat – ta ei ole enam sillal, vaid on kokpitti põgenenud ja end sinna sisse seadnud. Kolm sõpra heidavad omavahel selle üle nalja, mis muudab valitseva õhkkonna veidi pingevabamaks.
Järsku laseb Le Groin hirmunult roolipinnist lahti, justkui oleks käe kuumadesse sütesse torganud. Kohe haarab ta sellest siiski jälle kinni, karjudes: „Hei mehed! Rumpel! Mul on tunne, et see on iga hetk murdumas. Hoia, Didier!”
Tõde ei lase end kaua oodata, roolipinn on tõepoolest mõranenud ja puu saab iga jõupingutusega järjest enam kannatada.
„Rumpel murdub kohe! Rumpel murdub kohe! Kurat! Võtame suuna lõunasse! See on ainus moodus hoob laevaga ühel teljel hoida, et seda säästa. Ibiza jääb ära, Alžeeria poole teele!”
Mitou, kes ei ole võib-olla teadlik ohu suurusest või siis lihtsalt ülemääraselt närvilise õhkkonna maandamiseks, lisab: „Kelner! Pipravorstiga kuskuss kolmele, palun!”.
Pikseilm jätkub kogu päeva vältel. Keset päist päeva valitseb väljas ööpimedus. Ainult pimestavad välgusähvatused valgustavad kohati seda päeva ajal võimust võtnud ööd. Murdlained on kaheksa kuni kümme meetrit kõrged. Iga kord, kui meie meremehed usuvad olevat näinud „elu suurimat”, saabub mõne aja pärast järgmine hiiglane, mis sunnib edetabelit ümber hindama. Ebareaalne, grandioosne ja eelkõige kirjeldamatu.
Üks kiiresti alla kugistatud võileib – vorstiga kuskussi oodates – ja sõbrad otsustavad mootori tööle panna, et akusid laadida. Didier on roolis. Lona IV tagaotsa on poisid kahest vendrist ja köiest „pidurdusmehhanismi” monteerinud, mis peaks peadpööritavatel langemistel purjeka hoogu maha võtma. Le Groin selgitab meeskonnakaaslastele:
„Sain selle nipi ühest Cowles’i raamatust. See mees on geenius. Tema on see, kes kirjutas meremeeste piibli „Meresõit karmide ilmadega”. Sellise asja peale ise ei tuleks! See hoiab ära, et me otse lainesügavikku sisse ei sõidaks, sest surf on tore küll, aga sellega tuleb piiri pidada! Püstloodis lainekallakus olles oleks parem mitte täie hooga lainesse söösta! Ma ei tea, kas te annate endale aru, aga me kihutame siiski 10-sõlmese kiirusega 10ruutmeetrisel alusel.”
Le Groin on alla kaardilaua juurde läinud. Ta otsustab, et kurss tuleb hoida 210-l ja hindab Alžeeria ranniku kauguseks umbes 80 miili. Probleem on selles, et tal ei ole kaarti, mis selle Vahemere rannikupiirkonna majakate plinkimise kohta infot annaks. Kas sellel ööl, mis tõotab tulla titaanlik, on mõtet riskil kohtuda Alžeeria kaldaäärsete kaljudega? Pigem tasub hoogu nii palju kui võimalik maha võtta, et enne päikesetõusu ranniku lähedusse mitte jõuda. Väljas on kõik piirid segunenud. Kus on taevas? Kus on maa? Kas see ikka on meri, mis Lona IV-t ümbritseb, või hoopis mingi senitundmatu viies element? Hiigellainetega segunenud paduvihmas kaob igasugune nähtavus. Ainus kontakt on roolipinn. Kas see peab vastu või puruneb ja laseb Lona IV-l õnnetu lõpu leida? Praegu peab pinn veel vastu ja Didier hoiab sellest nii tugevasti