Kipsseinte taha peidetud tehnika oli valmis ajaloo tarbeks salvestama iga pisematki piiksu, reanimobiilist tuttav varustus pidi reageerima terviseohtudele. Ruumi igasse nurka oli paigaldatud kaamera, suunatud ümber laua seisvatele tugevatele toolidele. Ootavalt tühjadele, põranda külge kruvitud toolidele. Kaamerad peitsid end kipsplaate ühendava võrkriba taha ning neid oleks avastanud vaid kõige vilunum vaatleja.
Vilunud vaatlejaid ruumi ei oodatud. Vilunud rääkijaid tervitasid laual seisvad joogiklaasid ja toolijala küljes olev lühike kett, mille teises otsas rippus ümber jala lukustatav rõngas. Rõngas oli kui osake riigi ajaloost, kus vabadus võeti nii klounilt kui kuningalt, nii rikkalt kui vaeselt. Õnn vabalt ja vabana kõnelda langes osaks vaid hulludele.
1. peatükk
„Noh, onkel, raha ka leiame või?”
Onkel ma küll ei olnud, oma kolmekümne kolme aastaga olin veel üsna noor. Tahavad nad kakelda või raha? Kolmekesi on nad muidugi arvestatav jõud, ehkki vaid poisiohtu kaagid.
„Olge mõistlikud, me ei taha ju pahandusi,” püüdsin noorukeid rahustada, aga tundus, et pedagoogiannet pole mulle antud. Kõige pikem astus ülbelt sammu ettepoole ja sisistas vihaselt:
„Kuule, tüüp! Pööra oma taskud tagurpidi, muidu lööme su laiaks ja teeme su veelgi puhtamaks.” Ja lisas siis irvitades kaaslaste poole pöördudes: „Ega meiegi ju pahandusi ei taha.”
Teised muigasid ja vahtisid mind ootusärevate silmadega. Joonud nad olid, selles polnud kahtlust.
„Noh, prillipapa!” kõlas eeskõneleja suust.
Jah, prillipapa olin ma tõesti. Miks arvatakse, et kui inimesel on prillid, siis on ta liikumis- ja tegutsemisvõimetu? Mina olin suurepärases vormis. Oma 182 sentimeetriga polnud ma küll hiiglane, aga kiirus ja kaine mõtlemine kompenseerisid kogukuse puudujäägid. Olin isegi paar aastat poksinud, aga nüüd oli sellest aega – elu tuli tormilainena ja pühkis kõik üleliigse minema. Sellegipoolest oli kunagine harrastus mind mitu korda täbarast olukorrast välja aidanud, lihased püsisid joostes ja veidi jõusaalis mütates endises korras.
Püüdsin veel kord sõnu seada:
„Kuulge, poisid, ärme hakka siin kaklema, see oleks ju rumal. Raha ma ei anna, sest …”
Pealik ei jäänud mu põhjendust ootama, vaid püüdis mind oma rusikaga tabada. Miks nad prillikandjaid küll alahindavad? Isegi karkudel komberdav ätt oleks jõudnud selle hoobi eest eemale põigata. Aitasin mööda vihiseva rusika lennule veidi kaasa – lööja komistas inertsist ning oleks peaaegu kukkunud.
Nüüd ärkasid ka teised. Ma oleksin tahtnud veel kord üritada sõnadega lepitust leida, aga selleks ei antud aega. Pidi lööma valusalt.
Seda ma ka tegin. Kui kõik olid ühe korra ja pealik teistki korda püüdnud mulle pihta saada, siis nad loobusid. Jõudnud piisavalt kaugele, lubasid nad mu vagaseks teha.
Pöörasin ümber ja jätkasin pooleli jäänud teekonda. Võibolla valivad ka need kolm noorsandi kunagi mõnd poliitikutest, kelle näopildid alles äsja olid linnatänavatel ilutsenud ja kelle südantlõhestavaid sõnumeid tuli meil lugeda oma meilboksist ja ajalehtedest. Aeg oli närviline, kahtlemata avaldus see ka inimeste käitumises.
Kirjandus pole midagi võrreldes sellega, mis meie ümber päevast päeva toimub. Selleks tuli valmis olla. See sai mulle selgeks juba koolipingis. Olin olnud üsna närb prillidega viiemees. Ja sellisel on koolis raske teistega toime tulla. Nii olin end viimaks kokku võtnud ja trenni läinud. Mitte sportima, vaid õppima. „Motivatsioon oli vale,” ütles treener tagantjärele, „sellepärast sinust midagi ei saanudki.”
Ma ei tahtnudki, et minust spordisaalis midagi saaks. Selleks ei olnud mul tõesti kõige vähematki soovi. Mulle ei meeldinud teiste higistega rindupidi koos olla, ma tegin seda, hambad ristis. Et mitte halvem olla. Spordisaal andis väärtusliku õppetunni vähemalt ühes: taipasin, et füüsilist kontakti pole vaja karta, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on sinikad, veidi valu või veidi verd. Oleks ka inimsuhted nii lihtsad.
Minu igapäevane maailm oli hoopis rohkem peidus. Kirjutamine ja arhiiv – need olid valdkonnad, kus tundsin ennast hästi. Ajalooõpingutega maha saanud, läksin tööle linnaarhiivi. Nooremteadurist kõrgemale ma tõusnud pole, ehkki teadustöö on varsti kaante vahel. Teadlasekarjääri jaoks on minus liiga palju kirjanduslikku elunautlejat.
Vihma tibutas, aga muidu oli parim aeg aastast. Mitte liiga külm, mitte liiga palav. Värske õhk. Õhtuhämarus. Allee oli hiirekõrvades ning rammestav tuulehoog pani puud sahisema.
Tulin pidulikult olengult, kus mulle anti üle auhinnatšekk kohaliku kriminaalromaanivõistluse kolmanda koha eest – mu elu esimene kirjandusauhind. Mine tea, äkki jääb see ka viimaseks. Igatahes oli meeldiv seda nimetada esimeseks.
Auhinna määramist põhjendati „tugeva ühiskonnakriitilise alatooniga. Kirjanik tajub teravalt meie üleminekuaja ühiskondlikust ebavõrdsusest tulenevaid probleeme ning käsitleb neid meisterlikult oma tegelaste kujutamisel.” Nii see umbes kultuuriministri suust kõlas. „Meisterlikult kujutatud tegelaseks” olin välja mõelnud hullumeelse maniaki, kes igapäevaelus on silmapaistev poliitik, aga vabal ajal äritseb ja tapab. Alguses ta mulle isegi meeldis, ent kui ma narkootikumideni jõudsin, siis muutus ta mulle nii vastumeelseks, et pidin ta romaani lõpus hirmsal moel maha lööma.
Ministri põhjendus ajas mind kangesti naerma, sest ühiskondlike probleemide peale olin ma küll kõige vähem mõelnud. Millestki pidid aga mu tegelased rääkima, nii siis saigi veidi riigikorda kirutud. Tegelikult oleks pidanud säärase põhjendusega auhinna saama mu põllumehest vanaonu. Kui tema oma suu lahti tegi, siis ei pannud ta seda enne kinni, kui valitsus, president, parteid ja kõik raadiost kuuldud nimed olid oma koosa kätte saanud. Eks ma tema sapi olingi kirjanduslikku vormi valanud. Kirjutamine on sellistel puhkudel hea ravim. Kui ma ei kirjutaks, oleksin ilmselt palju ropem ja vägivaldsem.
Paarsada meetrit eemal oli keegi käpakil ja püüdis ennast pomina saatel püsti ajada. Joodikuid jätkus iga kännu taha. Mees kobas enda ümber ja ma taipasin. Prillid. Need olid mehest paar meetrit eemal ja hämarusele vaatamata oli näha nende paks klaas. Miinus kaheksa vähemalt.
Astusin ligi ja ulatasin mehele prillid. Nüüd nägin ka vaesekese nägu ja mul hakkas kahju, et olin oma tülitajad nii kergelt minema lasknud. Mehe ninast jooksis verd ja kulm oli paistes. Tunda oli konjakilõhna, aga kui maaslamaja oli prillid ninale saanud, tõusis ta vaevata püsti ja purjusolekust polnud jälgegi. Kui konjakilõhn välja arvata.
„Tänan,” ütles mees napisõnaliselt. Ja püüdis minust sirge seljaga mööda minna. Haarasin tal ettevaatlikult varrukast.
„Ma ei soovita teil sinnapoole minna. Teie peksjad on ilmselt sealsamas ja veelgi vihasemad,” lisasin selgituseks. Võõras vaatas mulle arusaamatult otsa.
„Kas nad teid ka tülitasid?” küsis ta siis hetkelise kõhkluse järel.
Noogutasin pead ja näitasin oma rusikat. See punetas ikka veel ja oli veidi marraskil. Mehe näole levis naeratus. Ta võttis mu tuikava käe ja raputas seda tänulikult.
„Sattusid siis ikka kõvema kivi otsa. Seda ma neile ütlesin.”
Mees olnuks nagu ise kirjandusauhinna võitnud. Kriimustatud nägu säras ja ta nägi õite naljakas välja. Nägu paistis tuttav. Soovitasin tal koos minuga sama teed tulla ja pargi lõpus takso võtta.
Mees sobras taskutes ja ta naeratus kahanes märgatavalt.
„Mis taksost siin saab juttu olla. Minu raha on allee teises otsas ja sellele ei ole mul mingit soovi järele minna.”
Sellegipoolest hakkas ta minuga samas suunas liikuma. Mees nägi oma räsitud välimusele vaatamata üsna soliidne välja. Rasked prilliraamid olid ilmselt vägagi kallid ja ülikond laitmatu rätsepatöö. Portfell oli kui mitte krokodillinahast, siis vähemalt mingist muust hinnalisest materjalist. Hindasin oma kaaslast pilguga ja püüdsin ära arvata ta tegevusala. Igatahes arhiivirott ta ei olnud, mina nägin