„Tule homme tagasi. Siis võid tuppa ka tulla,” ütles paljas neiu ja sulges akna.
Erik ei olnud kade poiss ning võttis järgmisele esitlusele kaasa oma noorema sugulase Hennu. Naabritüdruk ei lasknud ennast Hennust esiotsa häirida. Aga ühel päeval sosistas ta Erikule, et too võiks edaspidi üksipäini tulla. Olevat üks salaasi ajada, millesse ainult suuremaid poisse võivat pühendada. Eda lubas akna lahti jätta. Kui see päev saabus, mõtles Erik kodus välja hädise hädavale, kõmpis Hennu eksitamiseks sootuks teises suunas, ümber kiriku, kuni tuli suure ringiga Jüriöö tänavale tagasi ning hüppas Eda aknast sisse.
Eda pani ette mängida aluspükste jalast rebimise mängu. Võidab see, kel õnnestub teise tagumik esimesena paljaks võtta. Teisele haiget teha ei tohi. Eda reeglite järgi sai võitja õiguse puudutada ükspuha millist kohta kaotaja kehal. Seepärast pidid mõlemad mängijad kõik riided peale aluspükste juba enne mängu algust ära võtma.
Erik sai aru, et tegu on natuke nagu keelatud mänguga. Aga see tegigi asja põnevaks. Eda oli Erikust, tollal peaaegu kaheteistkümnesest poisist, suurem, raskem ja tugevam. Eriku keha oli tema vanuse kohta hästi arenenud, ta oli sitke ja osav, kuid küllap oleks tüdruk oma tahtmise saavutanud, kui ta vaid oleks tahtnud. Aga poisi kannikate nägemine teda ilmselt ei huvitanud. Eda oli jalga pannud lohvakad roosad aluspüksid, mida Erikul oli üsna hõlpus allapoole kiskuda. Eda punnis vastu ja siples, aga pigem selleks, et poisi võidul oleks tõelise vallutuse kaalu.
„Minu võit!” hüüdis Erik, kui oli tema eest põlvili pageda püüdval tüdrukul aluspüksid kintsudeni alla tõmmanud. Eda ei püüdnudki pükse üles tagasi tõmmata, vastupidi, ta pöördus ümber, tiris varvastega püksid päris alla ning jäi poisi ette lamama, jalad laiali.
„Sinu võit,” ütles kaotaja naeruselt. „Katsu mind nüüd sealt, kust sa tahad.”
Erik kangestus. Ta oleks tahtnud täiskasvanud mängukaaslast katsuda sealt alt, ligipääsmatust linnupesast, mille vaataminegi oli temaealistele kinos keelatud nagu Fantoomi-film. Aga ta ei jõudnud. Märgaine täitis tema aluspüksid. Erik teadis väga hästi, mis see on. Ta oli end paar korda varemgi näppinud.
„Erik, sa oled mees!” hüüdis Eda. „Ja mina olen järelikult naine, kui minu tussu sind niimoodi erutas!”
Erik oleks tahtnud maa alla vajuda. Kleepuv ollus püksis, põlvitas ta endist viisi tardunult tüdruku ees. Tal oli jube hea olla, aga samas kohutavalt piinlik. Tegelikult polnud ta tundnud nõksatusi alakehas mitte siis, kui jäi jõllitama tüdruku jalgevahet, vaid juba siis, kui tal õnnestus tüdrukult püksid jalast rebida. Võit oli erutanud.
Eda tõmbas roosad aluspüksid tagasi jalga.
„Ma ei vaata sind, Erik,” ütles tüdruk. „Ma keeran selja. Sina anna mulle oma püksid, ma pesen need püssirohust puhtaks, siis mine kööki ja katsu oma suurtükk kraanikaussi upitada. Said aru? Koju pead minema ainult dressipükstes. Sul ikka teised aluspüksid on seal? Kui homme tagasi tuled, saad need tagasi. Aga – see on ainult meie salamäng. Ei kellelegi sõnakestki.”
Erik, ikka veel sõnatu, tegi, nagu kästud.
Kui ta aluspükstele järele tuli, õpetas Eda talle, kuidas mehed naisi võtavad. Just nimelt „võtavad”, jäi Erikule hästi meelde. Eda oli võtnud oma jalge vahelt väikese punaka plekiga lapi ja näidanud poisile, kuhu too peaks oma tilli pressima. Eda pidi Erikut oma kätega juhatama, sest poiss kippus metsa ära eksima. Aga kohe, kui tüdruk oli puudutanud kivistunud elundit, järgnes plahvatus.
„Nüüd sa, poiss, tead, et jõuluvana ei ole olemas,” naeris Eda. „Aga on midagi veel imelisemat.”
Ehkki Erik ei jõudnud kordagi naabritüdruku salajasse ihukoridori, oli ta edaspidi siiski arvamusel, et just Eda oli temalt süütuse võtnud. Just Eda oli ta naiste juurde ja sisse juhatanud. Miks ta seda tegi, jäi Erikule mõistatuseks. Hiljem oli ta arvanud, et Edal võis olla mõni õnnetu romaan, et ta oli meeleheitel ja pettunud. Aga ta ei käitunud nagu hüljatud naine. Võib-olla oli ta ise süütu ja lootis avada ja avastada uut elu. Võib-olla lõi temas välja emalik instinkt väikest poissi õpetada. Võib-olla oli ta lihtsalt nümfomaan. Pedofiil ta ei olnud, oli Erik veendunud. Ta ei sundinud Erikut millekski. Tegelikult oli ta väga delikaatne. Ta oli hea.
Kui vanaema ja Henn oleksid vaid teadnud, milliseid elukogemusi Erik neil lõunatundidel kõigest mõni maja eemal hankimas käis!
Erikul ja Hennul oli täiesti erinev vereringe: Erik äkilisem, aktiivsem ja enesekindlam, Henn vaoshoitum, mõtlikum, kahtlevam. Kui Eriku tunnete diapasoon oli väga lai – raevukalt lüüriline, nagu iseloomustas teda muusikakooli õpetaja, siis Henn ületas elukünkaid ühetasase tonaalsusega. Tema tegelikest tunnetest ei saanud lähedasedki õiget aimu. Tõenäoselt tänu iseloomude erinevusele Erik ja Henn omavahel hästi läbi saidki: nad ei konkureerinud isekeskis mitte millegi pärast, kõige vähem tüdrukute pärast.
Erik oli Hennu solvumistega harjunud. Isegi aastate pärast, kui Henn töötas ajakirjanikuna ja Erik laulis teatris, tõmbus Henn mõne emotsionaalsema vestluse ajal ühtäkki süngeks nagu piksepilv ning lahkus toast. Nii juhtus, kui Erik võttis arvustada Hennu artiklit „Armastus või armutus?” Erik leidis, et too intrigandist naisõpetaja, kes laimas oma kolleegi ja õpilast keelatud suhte pärast, tulnuks vangi panna.
„Ma ei saa aru, miks sa seda pealekaebajat mõista püüad,” ütles Erik tasapisi hoogu minnes. „Tead, Puccini naine ajas kah ühe teenijatüdruku peale laimujuttu – Doria oli tüdruku nimi – et too amelevat tema mehega. Doria oli laimust vapustatud, võttis mürki ja suri. Pärast surma tehti lahang ja siis selgus, et tüdruk oli süütu. Kohus mõistis Puccini naise vangi. See ei ole ooper, see on päris elu.”
„Ma ei ole kellegi poolt. Ma ei tea, mis keemia selle õpetaja ja õpilase vahel tegelikult on,” sõnas Henn vaikselt.
„Kuidas ei tea!” tõstis Erik häält. „Ise ju kirjutasid, et ekspertiis tuvastas: koolitüdruk oli süütu. Ka tema võinuks end ära tappa. Ja see vana krõhva olnuks siis mõrvar, ei vähem ega rohkem – süütu lapse tapja.”
„Süütu võib olla mitut moodi.”
„Ma ei mõista. Sinu arust on süütu süüdi selles, et teda on süüdistatud,” ei leppinud Erik.
„Ma olen Puccini perekonnatragöödia kohta lugenud,” selgitas Henn. „See teenijatüdruk oli tõepoolest süütu, üks teine tüdruk aga mitte. Puccinil oli armuke, järelikult tema naise intuitsioon ei olnud täielikult vale.”
„Ikkagi ta laimas. Ja selle eest pandigi vangi,” jäi Erik jäigaks.
„Ei pandud. Puccini ostis ta karistusest vabaks,” sõnas Henn järk-järgult ärritudes. Ning läks toast välja. Nagu juhtus alati, kui ta tahtis mõttetuks muutunud jutuajamist katkestada, ilma et oleks öelnud, mida mõtles: „Minge te kõik…!”
Eriku ja Hennu emad olid õed. Mõlemad jumaldasid oma isa, kes oli Eesti ajal vürtspoodi pidanud ning võttis pärast sõda resoluutse seisukoha, et tema Vene korra ajal tööd tegema ei hakka. Ega hakanudki. Ta müüs kogutud trääni ja viimases hädas kuldmünte, mida oli parematel päevadel kõrvale pannud. Pieteeditundelised tütred nimetasid isa ärimeheks.
Põhiline tulu oli perekonda tulnud Eriku ja Hennu vanaema tööst: ta kasvatas koduaias tomateid. Tütardel oli napilt nelja klassi haridusega ema pärast häbi. Erikul ja Hennul oli vanaemast kahju.
Kui Hennule andsid inspiratsiooni raamatud, siis Eriku elu sisustasid muusika ja naised, erinevatel aegadel erinevas tähtsusjärjekorras. Ja kus mujal armastus ja muusika veel nii ehedalt ühtiksid kui mitte Haapsalu promenaadil, mida sümboliseerib Tšaikovski pink. Erik, tõsi küll, ei juhtunud Tšaikovski kivikõvale