Henn viskas end spaahotelli jäika voodisse pikali ning jäi lakke vahtima. Paneelide üleminekukohad oli lohakalt pahteldatud ja pragunesid. Akna kohalt laest koordus värv lausa lehtede kaupa. Oli kuulda, et WC-poti loputuskasti jookseb ikka veel vesi. Et see kast ükskord ääreni täis ei saa! Või on juba saanud, aga sulgur ei tööta.
Henn püüdis taastada oma esimest mälusalvestist. Ta uskus, et vanim mälupilt pärineb ajast, mil ta oli kolmeaastane. Või neljane. Sellele pildile oli jäädvustatud öösärgis ema unesegune nägu ja ahastav ohe: „Sa oled jälle voodisse pissinud!” See ei olnud kindlasti viimane kord, kui Henn pidi taas üle elama elu kõige häbistavamaid hetki: süüst puretuna seisma oma voodi kõrval ning ootama, kuni ema märjad linad kuivade vastu vahetab. Ema ei sõnelnud, aga ka tema vaikimises tajus poiss etteheidet. Ja Henn solvus selle etteheite peale, mida tegelikult ei tulnudki. Ta solvus võimaluse peale, et talle oleks võidud etteheiteid teha. Lõpuks solvus ta iseenda peale – et ta oli solvunud.
Hennu mõlemad vanaisad olid surnud siis, kui poiss lähenes neljale. Emaisa viis hauda südamerabandus. Hennul ei olnud silme ees ainsatki mälupilti ei matustest, leinariietest ega pisaratest. Aga ta mäletas sauna rõsket eesruumi, kus Haapsalu vanaisa surnukeha ärasaatmispäevani surnulavatsil hoiti, ja nurgas vedelevat köiepundart. Henn oli elutule vanaisale tähelepanu pööramata sinna hiilinud ning köied õue lohistanud. Köied olid rongi eest.
See rongimäng, kus miski ei sarnanenud veduri ega vagunitega, oli ainus Hennu mällu jäänud mudilasemäng. Selle juurde kuulus vanaema ehmatus: „Issake, mida sa tolmutad köitega! Need on taadi omad!” Köisi oli tarvis selleks, et kirst hauda lasta.
Noil aegadel ei pulbitsenud Haapsalu elu mitte lossipargis, vaid raudteejaamas ja selle ilmatu pikal perroonil. Imposantses, keiserlikule kõrgusele väärilises jaamahoones olid ootesaal, restoran ja kino, seal armuti ja tülitseti, tutvuti ja mindi lahku. Rongid, mis kaks korda päevas Tallinnast saabusid ja kaks korda päevas Tallinna väljusid, tõid Haapsallu lootuse – ja viisid selle endaga kaasa, kui vedur oli nina ümber pööranud ning end esimese vaguni eest viimase ette sättinud. Mahajääja kurbust oskas Henn põdeda juba väikese poisina. Ta võis lahekaldal – vanavanemate maja oli merele üsna lähedal – andunult jälgida, kuidas ähkivad auruvedurid raudteetammil edasi-tagasi manööverdasid. Rööpad viisid mere äärde välja, kuni tõke ette tuli. Haapsalu raudtee oli umbtee.
Raudteejaama pääses kodunt otse üle lahesopi, mööda laudteed. Iga aastaga kasvas sopp üha enam täis ja sama kiiresti mädanesid kõrkjate varju jäänud lauad. Päeva põnevaim osa oligi katkistest ja kõikuvatest laudadest ülehüppamine, mis lõppes Hennule pahatihti madalasse mudasesse merevette kukkumisega. Vanaema tõreles, aga ei vihastanud kunagi. Vanaema oli vagur inimene, kes oskas valmistada maailma kõige paremaid rummikooke – kahjuks tohtisid lapsed süüa vaid ühe tüki. Henn ei mõistnud, miks neid kooke nimetati Lumumba munadeks.
Haapsalus veetis Henn kõige enam aega raadioaparaadi ees istudes. Teda köitis raadio roheline silm, mis otsekui naelutas poisi pilgu enda külge. Rohelises silmas kujutles Henn end nägevat kuningaid ja kuningannasid, elevante ja lõvisid. Televiisorit veel ei olnud, Henn mõtles selle välja. Enamik Hennu mänge ei vajanud asju ega esemeid, tegevus käis tema peas. Seetõttu ta ei vajanud ka mängukaaslasi, ning teistel poistel olnukski võimatu tema kujutlustega haakuda.
Tartu vanaisast mäletas Henn vaid seda, kuidas ta koos isaga teda onkoloogiadispanseris vaatamas käis. Surivoodil, nagu tagantjärele võis oletada. Ei tema näost ega elust – vanaisa oli Eesti-aegne koolidirektor ja Nõukogude-aegne öövaht – ei olnud Hennu mällu midagi talletunud. Mis oli mälu poolt väga ebaõiglane valik, sest just Tartu-vanaisa olevat teda alatasa põlve peal hüpitanud. See-eest oli Hennul tollest haiglakülastusest selgelt meeles koridoris istuva pidžaamas mehe – järelikult haige – valjuhäälne tähelepanek: „Ise poiss, aga käib punaste kummikutega.”
Edaspidi keeldus Henn kategooriliselt punaseid jalanõusid kandmast ning tema vastuhakust tõusis kodus korralik tüli. Kogu täiskasvanuea oli ta hoidunud punastest särkidest ja pükstest, kartes kunagise alanduse kordumist. Elu esimese erkpunase rõiva – karvase kapuutsiga jope – ostis Henn endale alles pärast viiekümnendat sünnipäeva.
Henn ei mäletanud, et tema ema oleks teda mingil kombel suunanud naiselikkust avastama. Hennu ema ei olnud Mona Lisa tüüpi „malbe ja hurmav naine, kelle deemonlik naeratus väljendab kunstniku ja ema suhet”. Hennu ema hoidis pojaga suheldes asjalikku joont. Ta ei suudelnud oma poega huultele, nagu tegi seda Leonardo da Vinci ema, kes niiviisi „mõjutas tahtmatult oma poja alateadvust ja seksuaalset orientatsiooni” – kui uskuda Sigmund Freudi, kelle nime Henn noil aegadel kodus alatasa kuulis. Hennu isa uskus dr Freudi. Ta ei omistanud küll inimese igale liigutusele ja puudutusele freudistliku ettemääratusega seksuaalset tähendust, kuid ta tunnetas seksuaalsuses peituvat ahvatlusterohket, ohtlikult salakavalat, kõikehaaravat jõudu.
Hennu isa dr Paavel oli psühhiaater, kes hobi korras pühendus seksuoloogiale. Ta rääkis ühingu „Tervis” korraldatud loengutel avameelselt abielust, onaneerimisest ja orgasmist. Ta lükkas ümber mitmed Nõukogude seksuaalkäsitluse pehkinud postulaadid ja väitis julgelt, et masturbeerimine ei põhjusta mälukaotust ega impotentsust. Dr Paaveli käsitlus oli sama revolutsiooniline kui rinnahoidja leiutamine korseti asemele enne Esimest maailmasõda. Vanameelsed süüdistasid dr Paavelit moraalituses, justkui kartes, et tema innustusel võib käsikiimlus kui põlastusväärne kapitalistlik igand kulutulena levida üle kogu Nõukogude Liidu.
Hennu emale mehe loengud ei meeldinud. Ta tundis ennast seksiõpetuse elava eksponaadina, akvaariumikalana. Hennu isale omakorda ei meeldinud naise uhkeldamine oma abikaasa truudusega. Bridžilaua taga, veidi vindisena, naljatas isa, et truudus on juhuse puudus. Ema viskas selle peale pahaselt kaardid käest. Tavaliselt olidki talle sattunud üsna viletsad kaardid.
Hennule oli jäänud mulje, et ehkki isale meeldisid noored kenad naised – iseäranis Helgi Sallo „Horoskoobist” – ei olnud ta mingi ringitõmbaja. Ta oli perekonnamees. Nii et tegelikult täiendasid isa ja ema teineteist oivaliselt. Ning Hennule olid nad mõlemad ühtviisi armsad – hommikune tõsine ema ja õhtune lõbus isa.
Hennu ema – talle meeldis Kalju Terasmaa – oli läbinisti kohusetundlik naine, kes õpetas ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Teismelise tüdrukuna oli ta omal ajal olnud armunud rühikatesse ja galantsetesse Saksa sõduritesse ning see mõjutaski teda saksa keele kasuks otsustama. Saksa poisid tundusid talle eriti armastusväärsed sellepärast, et enne nende tulekut olid linna okupeerinud teistsugused sõdurid, kelle järel isegi Abessiinia armee jätnuks kasitud mulje.
Hennu isa, kellega ema ülikooli ajal abiellus, oli samuti Saksa sõjaväe karastusega. Selle „pleki” tõttu jäi dr Paavel reaarstiks, teda ei lubatud aspirantuuri, ehkki Hennu meelest oli tema isa psühhiaatrite seas üks normaalsemaid. Ta suri napilt viiekümnesena, põhjuseks insult. Rasvased praekartulid igal hommikul ning pakk filtrita Priimat iga päev olid tema veresoontes juba varakult ummistuse tekitanud.
Püüdlikkusele vaatamata ei jõudnud Hennu ema kõrgemale vanemõpetaja seisusest. Aga ta oli oma ametiga rahul. Esimese põlve haritlasena, väikelinnast tulnud – just nagu Tartu oleks suur linn! – pidas ta kõrgharidust ülimaks elueesmärgiks. Diplomita inimene oli tema silmis alaväärtuslik. Olnuks Hennu ema otsustada, oleks ta ka surnuaiad komplekteerinud asukate hariduse järgi. Läks teisiti. Kõrivähile alla jäänud naise viimne puhkepaik sattus olema tuberkuloosi surnud turuvarblase kõrval, lohutuseks abikaasa, kes teisel käel läbematult juba ootas.
Tuhastamine ei olnud ei äraläinute ega ärasaatjate esimene eelistus. Tol ajal.
Esimene inimene, kelle naiselikkust Hennu meeled