„Kas sa rääkisid midagi huvitavat, pläralõug?” küsisin ma.
„Mis pläralõug!” turtsus narr. „Ma ei pläranud, vaid lihtsalt kirjeldasin selle vahva linna kauneid paiku.”
„Ei näe ma siin midagi kaunist,” pobisesin ma, vahtides tänavat, mida mööda me parajasti sõitsime.
Tänav nagu tänav ikka. Vanad viltu vajunud, pleekinud värviga kahekorruselised majad… Tõsi küll, mitte kõik hooned ei paistnud nii armetud. Kuid kindlasti ei olnud selles paigas midagi kaunist. Kui ma ei teaks, et asun Rannengis, võiksin arvata, et see on Avendumi Välislinn.
„Oota väheke, kohe jõuame pargini, seal on sihukesed puud! Täitsa nagu Zagraba laanes!”
„Kas sa oled siin varem käinud, Kli-Kli?” küsis Laternamees, ratsutades oma Põikpeaks kutsutava kimmeliga meie kõrvale.
Röökuri hobune sörkis Põikpea sabas ja lingutas pahaselt kõrvu, protestides selle vastu, et teda nii hoolimatult järel veetakse.
„Jah, korra olen,” muigutas Kli-Kli unistavalt. „Kuninga ülesandel.”
Hallas kukkus üllatusest läkastama ning, unustanud hambavalu, põrnitses Kli-Klid uskumatult:
„Ära tule mulle muinasjuttu rääkima, paharet! Ma ei usu eales, et kuningas võis usaldada sulle tähtsa asjatoimetuse!”
„Böö!” Kli-Kli näitas päkapikule keelt.
„Aga räägi ikka oma luiskelugu ära! Igav on ju! Millal me kord trahterisse jõuame…” palus Ümiseja.
„Siin pole enam palju jäänud. Kohe jõuame läbi pargi Ülalinna, kus asuvad ülikool, maagide kool ja muu seesugune. Sihuke tore kant. Kohe varsti olemegi kohal.”
Paharet lihtsalt veiderdas ja ootas, et teda uuesti palutakse.
„Hakka juba pihta, ära venita!” ütles Laternamees.
„Mhüh, laske mul ainult välja mõelda, millest alustada,” soostus Kli-Kli armulikult ja tõmbas otsaesise kipra, teeseldes pingsat mõttetegevust.
„Garret, hoia Võitmatut, ma viskan kuue maha,” palus Ümiseja.
„Hea küll,” olin päri ning Ümiseja tõstis lingi mu õlale.
Ümiseja kodustatud tokerjas rott, nimeks Võitmatu, nuhutas, röhatas, puhises väheke ja jäi mu õlal vakka. Hämmastav, kuid peale Ümiseja olen mina kogu salgas ainus, keda ling ei hammusta ja kellel ta lubab koguni end silitada, kui on lahkes tujus.
Mul pole aimugi, millega ma olen Tühimaa pulstis närilise poolehoiu ära teeninud. Kuid nähes, kuidas rott tõstab kisa ja püüab Kli-Klid sõrmest näksata iga kord, kui paharet tema poole käe sirutab, irvitan ma lõbusalt, mis narri hirmsasti ärritab. Nii ka nüüd ei saanud ta jätta nähvamata:
„Ole selle elukaga ettevaatlik, Garret! Kaksab sul kõrva peast nagu niuhti!”
„Sa lubasid lugu rääkida, Kli-Kli,” tuletasin paharetile meelde.
„Ah jaa! Niisiis, aastapäevad tagasi otsustasid Oburid ja Kuldid mesti lüüa ja korraldada Ööbikutele verise öö. Rannengis kiskus taas suuremat sorti madinaks, see aga polnud Stalkoni huvides. Alustavad Ööbikutega ja lõpetavad Tema Majesteediga. Sellepärast mind siia saadetigi.”
„Ja meie väike kartmatu sõber tegi neile kõigile pähe!” itsitas Deler.
„Teil, härjapõlvlastel, pole terakestki kujutlusvõimet,” turtsus Kli-Kli.
„Mind saadeti siia tegema nii, et Kuldid ja Oburid keeraksid omavahel tülli, ja nii põhjalikult, et mingite liitude sõlmimine ei tuleks nendele aadlijõukudele enam pähegi… Mida ma ka tegin!” Viimased sõnad lausus paharet varjamatu uhkusega.
„Ja kuidas sa selle saavutasid?” muigasin ma Võitmatut Ümisejale tagasi andes.
„Ma kasutasin sama plaani, mis Varjude Hobuse juhtumis. Ässita kõik kõigi vastu.”
„Ässita kõik kõigi vastu? Millest ta räägib, Garret?” ei taibanud Laternamees.
„Ära vaeva oma pead, Mumr,” rehmasin ma, tahtmata praegu toda lugu heietama hakata. „Ja kuidas su plaan Oburitele ja Kultidele meeldis, Kli-Kli?”
„Tead, Garret, nii imelik kui see ka pole, kuid mu plaan ei meeldinud neile mitte üks raas!” itsitas narr lõbusalt. „Eriti mitte Oburitele. Kuuldes, et üks Kultide krahv paneb oma tütrekese Ööbikule mehele, läksid härrad aadlimehed nii väga endast välja, et korraldasid Kultidele kärtsu kihluspeo. Nood ei jäänud võlgu ja lõikasid paaril Oburil kõri läbi. Linnas puhkes sihuke mürgel, et mingisugused liidud ei tule enam kõne allagi! Lõuna kandi aadelkond nägeleb taas omavahel tasakesi ning mu kuningas ei tarvitse trooni püsimise pärast muret tunda. Mäss ja kodusõda lükkusid määramata ajaks edasi ning kogu kuningriik peab tänama narri selle eest, et Valiostris valitseb rahu ja koosmeel!”
„Einoh, meie tola on vahva sell!” naeris Arnh nii, et rõngassärk kõlises.
Lõunakandi aadlikud olid meie kuningale kui kalaluu kurgus. Alla neelata on valus, aga kui püüaks välja sülitada, teeks asja veel hullemaks. Sest kui milordidel silma peal ei hoia, löövad nad lääneprovintsidega kampa ja siis võib trooniga hüvasti jätta. Niipea kui purelused ja intriigid otsa saavad, ei ole aadlikel, iseäranis liitudesse ühinenud aadlikel, tuhkagi teha ning nad hakkavad oma relvastatud meestele uut tegevust otsima.
Meie praeguse kuninga isa valitsemise ajal juba oli ebameeldiv intsident, kui läänemaa aadlikud võtsid nõuks dünastia kukutada. Kujutage ette, neile oli vastukarva, et kuningas ei taha vaidlusaluseid maid Miranuehile loovutada. Õnneks läks tookord mässulistel asi luhta. Kuninga kaardiväelased tegid neile üllatuse, ilmudes kohale hetkel, kui neid kõige vähem oodati. Lõunakandi aadlikud jätsid läänenaabrite mässu toetamata: Kuldid, Ööbikud ja Oburid olid üksteisega liiga hõivatud, et pöörata tähelepanu üleskutsetele vandenõus kaasa lüüa. Rannengi meestel on endil lugematu hulk vandenõusid, ei neil ole mahti kuningaga sõdida.
Me sõitsime läbi pargi, kus kasvasid hiiglaslikud tammed. Ma poleks uskunud, et nii pirakad puud võivad kasvada linnas, mitte metsas. Avendumis ei olnud kõrgeid puid isegi mitte kuningalossi alal, rääkimata teistest linnaosadest. Nende külmadega, mida toovad meile Külma mere ja Tühimaa tagant alguse saavad tuuled, lähevad kõik puud talvel kütteks. Sadamalinna ja Eeslinna rahvas jätaks säärastest tammedest kähku vaid kännud alles.
Tee hakkas minema mäkke ning pargist välja jõudnud, sattusime Rannengi sellesse ossa, mis külgnes otseselt ülikooli ja ordu kooliga. Siin olid majad uuemad ja ilusamad kui need, millest me enne möödusime. Kuid tänavad olid endiselt rahvast tulvil. Inimesi oli siin kindlasti rohkem kui kasimata koeral kirpe.
Enne kui me jõudsime trahterini, mille Miralissa oli oma eelmistel rännakutel Valiostrisse välja sõelunud, jõudis päkapikk paar korda kraagelda hobustele jalgu jäänud inimestega ja tõmmata meie salgale järjekordse vahipatrulli soovimatu tähelepanu, mille eest Onkel sai Markauzilt mööda päid ja jalgu. Metsikute Südamete rühmaülem ei tahtnud kogu vastutust endale võtta ja tegi päkapikule säru.
Hallas tõmbus torssi, ajas habemega lõua püsti ja jäi vait, üksnes tema mustad silmad pildusid kortsus kulmude alt vihaseid sädemeid.
Tänavapoolsest küljest kõrge aiaga eraldatud trahter osutus väga suureks ja soliidseks kolmekorruseliseks hooneks.
„Tuhat ja tuline!” lasi Deler vilet, silmitsedes meie ajutist elupaika. „See on sihuke majamürakas, et siin peab ka köök olema hiiglaslik! Aga hiigelsuur köök on kindel märk heast söögist! Mis sa arvad, Hallas?”
Päkapikk heitis paarimehele rõõmutu pilgu ja hoidis suu kinni.
„Õigust räägid, Deler,” kõmistas hiiglane Meekärg. „Oleme Onkli ja Hallase lurri küllalt larpinud. Oh, kui saaks nüüd piimapõrsast mädarõikaga!”
„Saate,