„Nüüd on hilja sarvi näidata! Sa võtsid Varjus Tantsija nime omaks, täpselt nagu ettekuulutuses! „Bruk-Gruk” ei ole iial valetanud!” võttis Kli-Kli varmalt tuld, kuid taipas siis, et ma ainult narrin teda, ja jäi solvunult vait.
Kli-Kli nõrk koht on kullakallis paharettide ettekuulutuste raamat „Bruk-Gruk”, mis on tal rida-realt peas. Ja nüüd siis, kujutage ette, ma ei ole enam mitte varas Garret, vaid kõndiv ettekuulutatu, kellele on määratud päästa kuningriik ja terve maailm. Just, kindel see. Oleks minu teha, ma mitte ei päästaks, vaid rööviks teda.
„Kli-Kli,” sekkus jutuajamisse Arnh, „ütle parem, kas selles sinu raamatus, mille kirjutas šamaan Tru-Tru…”
„Mitte Tru-Tru, vaid Tre-Tre, sa harimatu juhmakas!” katkestas paharet nördinult kiilaspäist sõjameest.
„Mille kirjutas šamaan Tre-Tre,” jätkas Arnh häirimatult, kuid paharet katkestas teda jälle:
„Suur šamaan Tre-Tre!”
„Hea küll. Mille kirjutas suur šamaan Tre-Tre. Kas selles raamatus on veel midagi peale sinu kallite ettekuulutuste?”
„Näiteks mida?” Paistis, et Piiririigi pojal õnnestus paharet segadusse ajada.
„Näiteks seda, kuidas ravida päkapikul hambavalu?”
Hallas, kes oli meie väikese rühmaga taas kohakuti jõudnud, ajas seda juttu kuuldes kõrvad kikki, ehkki püüdis teha näo, et see ei huvita teda mitte üks raas.
Kli-Kli märkas seda ning tema näole ilmus üks neid „vaadake-misnüüd-juhtub” naeratusi – ilmne märk, et ta kavatseb kellelegi vingerpussi mängida.
Narr pidas nii teatraalse pausi, et Hallas hakkas sadulas kärsitult nihelema. Kui päkapikk oli juba vihast keema minemas, sõnas paharet:
„On küll.”
„Ja mis see on?” küsisin ma, sikutades meeleheitlikult Mesimummu ratsutist ning püüdes teda juhtida Kli-Kli ja Hallase vahelt välja.
Kindel see, et paharet sepitses mingit vastikut vempu ning ma ei kavatsenud jääda raskete esemete lennuteele, kui habemik otsustab kuninga narril vere välja lüüa.
„Oo!” lausus Kli-Kli salapärase häälega. „See on väga tõhus ravimoodus. Põhimõtteliselt oleks seda võinud kasutada kohe, kui Hallasel hakkas hammas haiget tegema. Valu olnuks kui peoga pühitud. Ma vannun suure šamaani Tre-Tre kübara nimel, Garret, see on tõsi!”
„Miks sa siis vait olid?” möiratas päkapikk nii valjusti, et ajas pool tänavat ärevusse.
Onkel keeras ringi ja viibutas meile rusikat, seejärel näitas sõrmega Alistani poole ja tõmbas käeservaga üle oma kõri.
„Ära jandi, Kli-Kli,” ütles Ümiseja heatahtlikult. „Inimesed vaatavad.”
„Kõik, rohkem mitte sõnakestki,” lubas too pühalikult, näidates žestidega, nagu keeraks suu lukku.
„Mis tähendab, mitte sõnakestki?!” hüüatas päkapikk nördinult. „Deler, ütle sellele rohelisele, et kui ta ei anna mulle rohtu, siis ma ei vastuta enda eest!”
„Ta räägib tõtt, Kli-Kli,” muigas härjapõlvlane. „Päkapikud on närune tõug, nad on võimelised oma lihase ema tühja-tähja pärast mättasse lööma, rääkimata mingist kuninga narrist.”
„Ma ei ole mingi narr! Ma olen kuninga ainus narr!” kuulutas paharet uhkelt, justkui võiks see ametikoht teda äkkvihaga päkapiku käest päästa.
„Ah et päkapikud on närune tõug?!” Hallas unustas paugupealt pahareti ja suunas kogu oma tähelepanu Delerile. „Teie, härjapõlvlased, muud ei teegi, kui kogute mägedes rasva, kusjuures need mäed kuuluvad tegelikult meile!”
„Ära jandi, Deler,” ütles Ümiseja.
„Mis ma teinud olen?” Deler kehitas õlgu. „Ma pole midagi öelnud. Ma olen täitsa vait olnud! Hallas tuleb siin norima!”
„Ole siis vait! Ma ei räägi praegu sinuga, kaabulõust!” nähvas päkapikk. „Noh, Kli-Kli, mis ravimoodus see on?”
Kli-Kli vaatas oma suurte siniste silmadega päkapikule otsa ja lausus sügavalt kahtleval ilmel:
„Ma pole kindel, et paharettide viis hambavalu ravida sulle meeldib, Hallas.”
„Kas sa ei saa lihtsalt öelda, Kli-Kli?! Ilma igasuguste fraasideta nagu see „ma pole kindel” ja ma ei tea mis veel!”
„Sa ei kasuta seda nagunii,” jätkas Kli-Kli. „Ja mina olen siis paharettide kohutava saladuse ilmaasjata avaldanud.”
„Ma luban, et proovin sinu ravimoodust otsekohe!” Päkapikk suutis end vaevu ohjeldada, et mitte käänata paharetil kael kahekorra.
Kli-Kli rohelisele näole venis ühest kõrvast teiseni lai naeratus, mis muutis ta korrapealt endaga hirmus rahuloleva konna sarnaseks.
Ma asusin veel hoogsamalt ratsmetega töötama, hoides Mesimummu tagasi, kuni sattusin Laternamehe kõrvale, jättes pahareti ja päkapiku enda ette. Mu geniaalne manööver ei jäänud märkamata ning Ümiseja, Deler ja Arnh kordasid seda täpselt. Hallas ja Kli-Kli jäid omapead, sest keegi ei tahtnud jääda haamri ja alasi vahele.
„Ära unusta, et sa lubasid paharettide ravimoodust kasutada!” tuletas vembumees haigele meelde. „Niisiis, hambavalust lahtisaamiseks tuleb võtta klaasitäis eesli uriini ja hoida seda tund aega suus, seejärel sülitada üle vasaku õla välja, soovitatavalt parima sõbra paremasse silma. Hambavalu on kui peoga pühitud!”
Oodatud plahvatust ei järgnenud. Hallas heitis paharetile vaid kurja pilgu, sülitas tema ratsu kapjade alla läraka ja andis hobusele kannuseid. Minu meelest vajus Kli-Kli natuke tujust ära. Nagu kõik teisedki oli ta oodanud välku ja pauku.
„Ütle mulle, sõber Kli-Kli,” küsisin ma nina norgu lasknud paharetilt, „kas sa ise oled seda ravimoodust kunagi proovinud?”
Narr vaatas mind nagu napakat:
„Kas ma paistan idioodi moodi, varas?”
Ma teadsin ette, et kuulen midagi seesugust.
„Vaata ja võbise, Garret,” ütles Meekärg.
„Ma võbisen,” vastasin ma, pööramata pilku Kuningate purskkaevult.
See oli vaatamist väärt! Ma olin sellest purskkaevust palju kuulnud, kuid nüüd sain seda imet oma ihusilmaga kaeda.
Hiiglaslikku, viiekümne jardi kõrgust veesammast peeti üheks Rannengi vaatamisväärsuseks. Purskkaev võttis enda alla terve väljaku ning selle möirgavad joad sööstsid kõrgele taevasse ja langesid seejärel alla, purunedes veetolmuks, mis kattis õhkkerge loorina kogu ümbruse. Kirglikusse embusse langevad veetolm ja päikesekiired tekitasid vikerkaare, mis kumera sillana poolitas taeva väljaku kohal ning sukeldus seejärel tagasi purskkaevu.
Teadjad inimesed väitsid, et seda imet loonud härjapõlvlased said veidike ordult abi. Ainult maagia suudab luua vikerkaare, mis ilmub pritsmetest iga päev, iga ilmaga. Tundus, et pruugib vaid käsi sirutada, küünituda seitsmevärvilise ime poole – ning sa tajud taevasilla kogu haprust ja õhulisust.
„Võrratu!” ohkas Arnh õndsalt, püüdes näole vee värskust.
„Mh-mh,” kostsin ma.
Juuni lõpp ja juuli algupool olid nii palavad, et isegi selline karastunud sõdalane nagu Arnh võttis meie reisi ajal paar korda rõngassärgi seljast. Piiririigi elaniku jaoks, kes harjunud turvist kandma enam-vähem sünnist saati, on see väga suur ohver.
Ehkki palavus oli viimastel päevadel õnneks veidi järele andnud, oli sellest hoolimata põhjust karta ajude keema minekut. Seepärast jäi me salk hetkeks mõnulema purskkaevu juurde, kus õhk oli nii jahe, värske ja puhas.
„Liigume