Eesti romaan. Katrina Kalda

tahtis Augustile aeda näidata. Oli temaga kord südamlik, kord jahe, kuna teda vaevas miski muu – miski, mis paiknes seal eemal, taustal, ploomipuude juures, keset oksi täis hallikaid nibukesi, valmis õide puhkema niipea, kui ilmad vähe soojemaks lähevad. Eerik järgnes Charlotte’ile viis sammu tagapool. Aeda suundumise asemel oleks Eerik läinud parema meelega majja, kus oli just äsja remontinud vannitoa ja lasknud üle tapetseerida elutoa. Mis puutub Augustisse, siis tema käitumine polnud ei südamlik ega reserveeritud, vaid abitu, reibas, palavikuline, pingutatud, eufooriline, kergemeelne ja ängistatud. Kõike seda üheaegselt, seiti ja segamini, keset luganartsisse, mille pisikestest pikergustest pungadest pidid peagi väljuma kapuutsisarnased pärgamenti rüütatud kollased õied. August hoiab käsi selja taga. Ta hoiab vasaku käe sõrmi paremas peos, rõõmus selle üle, et tunneb peos oma kätt, midagi julgestavat, mille külge haakuda. Ta ei anna endale oma ebamäärastest ja ennustamatutest tunnetest õieti aru. Kõiges selles võisid olla süüdi – kuid ei olnud – alles puhkemata nartsissid oma naeruväärses ja võluvas õienupu järgus, või hoopis rühmiti siia-sinna laiali puistatud lumikellukesed, naiivsed koolitüdrukud oma kuplikujulistes seelikutes, mis olid iga hetk valmis kerkima. Selles oli süüdi Charlotte, tema kärsitus, mis väga kaugelt Augustini küündis, kärsitus, mis oli lääpas ja leierdatud, ent ometi uus, lihtviisiline kärsitus sulava lume ees, mis toob laiguti ja liiga aeglaselt nähtavale mulluse kestendava ja kolletava rohu. Kas oli asi üksnes selles, et Charlotte’i kärsitus levis ning omandas Augustisse tungides seni avaldumata ja pisut sõgedaid jooni? Hiljem, kui oli tarvis end õigustada, pani August kogu kupatuse üllatuse arvele: Eerik oleks pidanud teda hoiatama. Mismoodi hoiatama ja mida selgitama? Eks seda, et tema naine Charlotte pole mõni vana jõukuriproua kuldnööpide ja lopsaka lillemustriga kleidis; et ta on kõigest kahekümne üheksa aastane, kastanpruunide juustega, oma abikaasa silmis ei kaunis ega kole, kuid Augusti silmis ehk iluski. August oli valmis kohtama väärikat naisterahvast, sellist, nagu oli endale Eeriku naisest kujutluses loonud – küpset, juba vananevat, kuna kodumajapidamisse vangistatud naistele oli Augusti arvates omane vananeda rutem kui nende abikaasad, kes surid küll varem, kuid püsisid kauem noored. Ühesõnaga, Charlotte pidanuks olema kallis ja maitsetus kleidis pereema. Charlotte’il aga ei olnud kallist tualetti. Ega ka last seelikusabas ripnemas. Ta kandis üsna tavalist kodust kleiti ja selle peal midagi puuvillase keebi sarnast, mis käis kinni päratu suure halli nööbiga. Ta oli juuksed pununud patsi, mis ei püsinud koos, ja – mis Augustit kõige rohkem vapustas – ta ei näinud tõesti välja rohkem kui kahekümne üheksa aastane. Just selline pilt jäi jalust rabatud Augustile Charlotte’ist nende esimesel kohtumisel. See pilt tekkis Augusti pähe, oli alles määratlematu ning ebakindel, ja teisenes nii laiemas plaanis kui üksikasjades, kui August oli üllatuse staadiumist üle saanud. Mis puudutab naise välimust, siis seda võin ma kirjeldada: Charlotte oleks küllap meeleldi olnud tumedapäine, kuid oli kastanpruunide lokkis juustega, väljendades sedakaudu kõigi teiste oma ajastu naiste kombel murdumatut truudust tioglükoolhappele ja ammoniaagile, teisisõnu keemilisele juuksetöötlusele, mille tõttu teda polnud iial nähtud sirgete juustega. Ta oli sale, habras, teatud nurga alt vaadates graatsiline, kuid varustatud ebaproportsionaalsete liigestega: puusade ja rindade ahtuse juures olid tema põlvekedrad ja väljaulatuvad õlad vist veidi liiga paksud. Unustasin öelda, et ta silmad olid pruunid. August muide pidi tema silmade värvi talletamiseks ära ootama nende teise kohtumise – talle oli meelde jäänud üksnes nende pilk.

      Hetkel aga on Augusti peas alles esimese pilt – Charlotte’ist, kes on liiga noor, liiga ilus, nägusalt riides ja kevade tulekust plikatirtsuna elevil. Ta järgneb Eerikule ja naisele juurviljaaeda, kus on klaasiga kaetud toestiku abil tekitatud miniatuurne kasvuhooneefekt, nii et juba on selle all näha karedaid rediselehti, salatinutte ja kapsaliblesid. August on taimede enneaegsusest hämmeldunud. Charlotte näib olevat rahul – ta teenis juurviljaaiaga oodatud reaktsiooni. Ta naeratab, teadmata (või ehk juba aimates), et tema naeratuse mõjul tärkab Augustis mõõdutu, taltsutamatu õnnetunne. August haarab Charlotte’i pisimadki reaktsioonid erilise erksusega, valvab tema liigutusi ja ennetab neid. Jänesed on aeda augu teinud ja puudelt koort närimas käinud. Charlotte laskub kükakile, et panna mähis kirsipuule, võttes taskust vanadest voodilinadest või kardinatest rebitud ribasid, millest ühed on roosad ja geomeetriliste kujunditega, teised lihtsalt valged. Ta seletab, kuidas puudele kataplasmat teha: savivõõp alla ja side peale, et jänesed tüvele ligi ei pääseks. August kükitab maha, et Charlotte’i aidata. Ta tahab kuidagi kasulik olla, see soov on korraga pakiline, võimukas ja äge. Eerik aga astub teda takistades vahele – Charlotte on tema seaduslik abikaasa ja seega on puude mähkimise õigus temal. Ta laskub siidpükse määrides viljapuude vahele põlvili.

      Kui August tõuseb, on ta eufooria hajunud. Charlotte’ist on saanud uuesti Eeriku naine, nõnda et maja juurde minnes paneb Eerik talle käe ümber piha. Charlotte mossitab, kuid on andeks andnud. August ei tea, mida seal andestada oli, kas Eerik eksis ja Charlotte’il oli õigus, või oli Charlotte naisena väljakannatamatu megäär, kes oma mehele stseene korraldas. Nii või teisiti on Charlotte Eeriku naine, moodustab temaga terviku, tüki kindlat lähedust, milles Augustil kohta ei ole. Ta läheb maja poole paarikese kõrval, julmalt ja ometi loomulikult eemale jäetuna, kõrvale tõrjutuna, ilma et keegi teda tõrjunud oleks. Eerik tarvitab hetke selleks, et oma äsjane mure hinge pealt ära öelda: „Charlotte teeb meile vutte oliividega, teed ju kiisu? Küll näete, ta on tõeline meisterkokk!” Ta näpistab sõrmeotstega naise taljet. August leiab žesti olevat kohatu, peaaegu vulgaarse. Charlotte kehitab õlgu, kuid ei vasta. Eeriku jutt on talle vastukarva – mees ei tohiks temas nii kindel olla. Ja üldse, kui ta tänu lumikellukestele, Augusti hämmeldusele, petersellivõrsetele ja hernevõsudele ongi andeks andnud, pole ta kindel, kas Eerik teenet väärib. Ja nõnda ei vasta ta jaad ega eid, kuid endiselt valvel August tajub selles õlakehituses tahes-tahtmata Eeriku ja Charlotte’i lähedust. Teadmata, miks, on ta Eeriku labase lause peale ärritunud, tunneb end õnnetu, nukra, heitunu ja seda armetumana, et ei suuda oma seisundit seletada ja et nendeks tunneteks pole tal põhjust, võib-olla koguni õigust. Viimaks jõutakse väikesele õuele, kus auto tühjaks laadimist ootab. August võtab kompsud ja ulatab Eerikule, kes annab neist osa edasi Charlotte’ile (küpsised, šokolaad, oliivipurk, mingi ajalehepaberisse mässitud pakk ja toiduained, mida August veel kunagi näinud ei ole: endiiviad, vinnutatud sink, kreeka pähkli äädikas). Eerik võtab oma musta kohvri sangast ning Charlotte naeratab Augustile, süli toidukraami täis.

      Õhtuks olid vutid oliividega. Roa oli valmistanud Charlotte, kuna kokk ja koduabiline Anna oli neljaks nädalaks lahkunud. Charlotte’i aed neeldus hämarusse, muutus nähtamatuks läbi elutoa akna, milles hakkasid peegelduma ruumi enese tuled ja mööbel, ovaalse peegliga baarikapp, teekann, tugitool, milles istub August, diivan, millel Eerik suitsetab sigarit, vasak käsi naise kaela ümber. Verandat valgustavad sidrunipuu paksude lehtede vahelt sähvivad kidurad viljad, millel on aastaajad segamini läinud, ümarad ja punnis nagu põied. August ja Eerik joovad konjakit, Charlotte teed ja põldmarjalikööri. Charlotte kahtlustab midagi. Ta juurdleb, miks on Eerik Augusti külla kutsunud, milleks vutid ja autosõit, milleks konjak. Oma tunnetest osaliselt jagu saanud August, mõistlik, kuigi jätkuvalt haavatav ja ebakindel, ei kahtlusta omalt poolt midagi, vaid usub tingimusteta sõprusse. Nii keelab ta endal Charlotte’iga rääkimise ära, kõnetab Eerikut, vaatab Eerikule otsa ja eirab Charlotte’i, kes aga sellest hoolimata tema vaatevälja trügib, kutsudes mehe peas esile talumatu sumina, sünnitades mulje, et ta mõtted lähevad kaduma, hakkavad narmendama, muutuvad auruks, lipsavad minema nagu libeda seljaga kalakesed, kes hõbedast sädelust enda järele vette jättes ainsa uimerapsakuga pagevad. Ta ei mõtle enam Eeriku ajenditele. Charlotte aga teeb seda ja mõistagi teeb ta õigesti.

      Charlotte oletab, et Eeriku sõpruse taga on mingisugused huvid. Missugused? Mina, kes ma olen pelgalt väljamõeldud tegelane, kes tegutseb, mõtleb ja tunneb üksnes vastavalt autori ja süžee vajadustele – ka vastavalt sisemisele vajadusele, mida kätkeb endas iga jutustus –, tean, mis rolli Eerik Augustile omistas. August kirjutas „Tänapäevale”, teisisõnu härra T-le, rahva- ja kirjamehele, kel oli oma partei, mis võitis iga kuu juurde üha uusi valijaid. Eerik kuulus Rahvarindesse. Ta jäi napilt Riigikogust välja, oli ühekorraga poliitik ja ärimees. Ta tahtis T-lt revanši. Augustist aga oli saanud pill, millel T. lasi kõlada patriotismikeelil.