See lugu kuulub mulle üksnes kaudselt, kuna August ühel päeval nõnda otsustas. Ta kuulub mulle üksnes stiili poolest, ent nüüd, mil Charlotte on Augusti ära tõuganud, hukka mõistnud ja talle taas andestanud ning mil August on lugudest igaveseks loobunud, langeb selle jutustamise kohustus minule. Ma ei ole professionaalne jutuvestja, nagu seda oli August. Niisiis, ärge pange mulle pahaks, kui peaksin vassima, kuna aja jooksul võib see lugu olla kulunud, aja tammikus eksiteele sattunud. Külm sõda, revolutsioonide soe samet, Nõukogude tankid ja Saksa tankid jooksevad lärmakalt risti-rästi läbi mu mälu. Kuuleks seda Charlotte ja August, ei leiaks nemadki siin tõenäoliselt teed. Kuid lõppude lõpuks ei tohiks see meid üllatada. Lugu on seda läbi elanutest eemaldunud, selle tegelased on sellest lahku löönud, nagu me kõik irdume sellest, mis oleme kunagi olnud – nagu minevik, mis liugub kiirelt meie sees, säilitamaks meie endiga mõne aasta pärast vaid hapra ja õhkpeene sideme; nagu ohakad, mis meenutavad oma tumedate, teravate ja härmatisega kaetud kuivanud ogadega üksnes hädavaevu noid jultunudsiniseid lilli, mis nad olid kolm kuud varem.
See lugu leidis aset tol üheksa aasta tagusel mälestusväärsel suvel, mil kuumalained olid juba juunikuus kartulipealsed närtsitanud ja mil Charlotte kandis otse keset põlde oma suurt ja tseremoniaalset musta kübarat musta loori, musta sule ja nii laia servaga, et Augustil ei õnnestunud ta silmi tabada. Nagu teie, ei armasta minagi liiga pikki lugusid. Ja sestap – kuigi ka Charlotte oli olnud laps, kandnud valgeid põlvikuid ja ümara kaelusega kleite, ja kuigi ka August oli tuttav tilkuva nina alanduse, marraskil põlvede ja puuautodega – korjan ma faktid kokku ühteainsasse suvesse 1996. aasta aprillist septembrini, mil Charlotte õppis tundma Augustit ja mil August ei suutnud Charlotte’i ära mõistatada; lummuslike kübarate ja rästikute suvesse, mis nägi Augusti hiilgust ja varisemist, tema pudenemist teise korruse trepist.
Ent siiski, kes ma üleüldse olen, et rääkida teile Augustist, et võtta endale too ammune suvi, milles kaskede mustvalgete punktiirjoonte, üleküpsenud punaste sõstarde ja mereõhu keskel kõik sõlmus ja taas lahti hargnes? Hüpaku need, kes on siia tulnud vaid oma mälestuse pärast Charlotte’ist ja Eerikust, otsejoonelt järgmise peatüki manu, milles kirjeldatakse Augusti ajalehetöö algusaegu. Ülejäänute jaoks aga tõmmakem kõrvale tume kardin ja vaadakem korteriaknast välja.
On pime. Väljas on libe, jalakäijad vaaruvad ja haaravad parkimise märgi postist. Sõiduteele on puistatud liiva ja soola. Ometi kuulete alt tänavalt pruudile külla sõitva plekksepaõpilase jalgratta käginat. Lumi krudiseb pehmelt rataste all. Rattur möödub lehtedest riisutud jalakatest, trobikonnast puumajadest, mille voodrilauad on lõigatud nagu lindid, alati pisut viltu, ning mille järelemõtlematult püstitatud juurdeehitused moodustavad ebakorrapäraste vormide tohuvabohu. Tänava nurgal teeskleb kustunud latern ikka veel, et valgustab tänavat. Pagariäri maja asemel on auk. Venelased, sakslased, veel kord venelased ja millalgi veel rootslased on pidanud vanalinna põiktänavatel vahti nagu hiireaugu kõrval passivad kassid. Lahkudes demonteerisid venelased mootoritehase. Sakslased lammutasid saabudes venelaste ehitatud kasarmud. Venelased alustasid tagasi tulles taas ülesehitamist, teisisõnu, lõhkumist, et ehitada midagi uut, mis mõnel juhul valmis ei saanudki. Viimaks tulid omakorda soomlased ja itaallased ostma, ehitama ja müüma, kohvrid dollariga seotud rahatähti täis. Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.
Ma maandusin selles linnapuljongis 1984. aasta septembris. Selles pealinna ülbusega agulis, kus tornikeste ja kelladega kesklinnakvartalid meenutavad äärelinna ning eeslinnakvartalid kesklinna. Olin sündinud Lõuna-Eestis (lauged künkad, laialipuistatud talud), kuna maapäritolu oli noil päevil moes. Augusti heal hoolitsusel olid mu ema Magda ja isa Alfred Alassar kohtunud detsembris 1952 – enne Stalini surma, XX kongressi ja Hruštšovi kinga ÜRO kõnepuldis –, nii et juba enne vananemist olid nad jäetud mineviku vangi, mustade aastate tarretisse kinni. Teodor minu päris nimi muidugi polnud – nood maainimesed ei oleks selle peale tulnud. Pigem oli selleks Sass või Jaan, kuid August, kartmata mõjuda ebausutavana, pruukis oma vaderiprivileege, et tõsta mind jumalate kõrgusele, päästis mu kartulikasvataja saatusest ning majutas mu saksa keele õpingute ettekäändel enda juurde pealinna sprotivabriku lähistele, mille toodang pidi ühel heal päeval saama piisavalt kuulsaks, et reisida enamikku Euroopa maadest ning humanitaarabi kujul ka Aafrikasse ja Aasiasse.
Augustil puudus kujutlusvõime. Sellepärast majutaski ta mu siia, Kalasadama tänavale vana maja kolmanda korruse korterisse, kus ta ise toona elas. Majad haisesid soola ja kalasoomuste järele, kõnniteed vajusid tasapisi maa sisse, läbi asfalti kasvasid õunapuud, mis puistasid enda ümber taliõunu, mille koor oli valge nagu lumi ja süda must nagu eebenipuu. Oktoobris hakkasid maha pudenenud õunad käärima. Novembris jäätusid need ära ja muutusid kivikõvaks ning koerad murdsid nende kallal hambaid. Tänavavalgustuse puudumise ning trammi number 2 rööbaste ja kahe pooleldi kasutuskõlbmatuks muutunud raudteesilla vahele kiilutud tänavate ootamatu käänlemise tõttu eksisid linna külastajad pidevalt ära. Tõsi, mul võinuks ka hullemini minna. Mõned, nagu Kaspar Hauser, olid aastate viisi koopas elutsenud. On teada kuulsaid ja tähelepanuväärseid isikuid, kes elavad hulgakesi koos kontorites, pankades ja muis urgastes terve karja sekretäride, raamatupidajate, Underwoodi trükimasinate ja lõtvunud kannikatega koristajatädide seltsis, kes põrandad õhtuti hooletult kaltsuga üle käivad ja häbitult prügikorvides sobravad. Niisiis sinna, siidri- ja kalaleha keskele, beseekooki meenutava Veenuse büsti ja kõrge seljatoega Lutheri vabriku tooli vahele paningi ma saabudes oma pagasi maha. August suitsetas sigarette, mis täitsid veranda, kus talviti paljas, ent suviti koletislik elulõng oma võrel lõpmatu niidistikuna ronis, haisva tossuga. Ta jättis oma särke elutuppa vedelema, lasi habemeajamisseebil kraanikausis lahustuda ja pidas end minu kohalolekust hoolimata ülal kui paiga ainuke õigusjärgne asukas.
Tema vastutab kõige juhtunu eest.
Olen Augusti peale ikka veel pahane, et ta minu jaoks selle hetke ja selle koha valis. Ma pidanuks elama metropolides, Euroopa pealinnade igikestvas päevas, suurte kaubamajade rõskes rüsinas. Mind aga taandati sprotiks. Vähemasti võinuks ma Tallinnas välja ilmuda siis, kui sel linnal veel mingit kaalu oli – kui siin sirgusid uppumatute habemete ja raudrusikatega heledapäised viikingid või kui linn kubises keskaegsetest koletistest.
Selle asemel määrati minu osaks lumi ja pori, piparmündilõhnaga slovaki hambapasta, lihapuudus, halva lõikega vormitud riided, läbi linna looklevad järjekorrad ning hiljem toidu ja esmatarbekaupade talongid: mind eostati tunnil, mil ma pidin näha saama Berliini müüri langemist, rahvuslikku ärkamisaega, Eesti esimesi samme iseseisvuse suunas (või kui soovite, siis Nõukogude Liidu lõpu suunas, mida keegi meist polnud osanud oodata ning mida vana Euroopa teisel pool raudset eesriiet lahke ja liigutatud pilguga pealt vaatas). Ma ei hakka ajalooõpikuid tsiteerima, kuupäevi ja nimesid kontrollige ise, kui ajalugu sestsaadik mitte juba muutunud ning noid sündmusi alla neelanud pole. Kuna hetkel on raamatukapp lukus, astugem ukseklaasist eemale ja võtkem asjad kokku. Ma sündisin niisiis juba üheksateistaastasena ega pidanud koolis käima, omades sellele vaatamata tarvilikke teadmisi, olles vaat et ülearugi kultuurne. Oma sünnipaika tundsin ma üksnes ähmaselt, tegin hädavaevu vahet nuikapsal ja naeril, kobatasin otseteed pealinna, sellesse Euroopa pisikasvajasse, soolatüükasse Vana Maailma ninal, millest keegi ei tea ega tahagi teada. Mind paigutati joonelt Isa paremale käele, kuivõrd ma olin sündinud ootamatult Augusti vaimust, kes oma kesise kirjanikuandega kohandas mind otsemaid oma dissidentliku rahvuskangelasspiooni-veste vajadustele; ühesõnaga, tegi minust ajakohatu d’Artagnani. Salveipirukaid ja Carlotta keerukatest soengutest langevaid punaseid juuksesalke saime maitsta alles hiljem.
Vaikust nüüd, mil olulisim on öeldud! (…) Mul tuleb eksimatult ühte kududa möödunud ja järgnenud aastad, Charlotte’i eelajalugu enne Augustit, tema kunagine varjuelu ja hilisem elu päevavalgel, milles