Kaevajad. Terry Pratchett. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Terry Pratchett
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Детская фантастика
Год издания: 2011
isbn: 9789985323526
Скачать книгу
transpordiasjatundja Angalo.

      „Nii et ta lendab lihtsalt lennukiga? Või lendab ikkagi ise?” ei saanud Grimma aru.

      Kõik pöördusid Masklini poole, kelle sissevõetus lennujaamast oli viimasele kui noomile teada.

      Teda polnud.

      Masklin võttis Asja selle orvast välja ja sammus tagasi välja. Asi ei pidanud juhtmetega ühendatud olema. Piisas sellest, kui ta oli nende lähedal.

      Endises töödejuhataja putkas oli elekter. Masklin jooksis üle tühja platsi lagunenud hoonete vahel ja surus end läbi ühest praost lääpas ukse sees.

      Siis pani ta kasti keset põrandat ja jäi ootama.

      Alati läks natuke aega, enne kui Asi üles ärkas. Ta vilgutas arusaamatult tulukestega ja piiksus kummaliselt. Masklin arvas, et see on masina jaoks seesama, mis noomidele haigutamine ja ringutamine, kui nad hommikul üles ärkavad.

      Viimaks küsis Asi: „Kes siin on?”

      „Mina olen,” vastas Masklin. „Masklin. Kuule, ma tahan teada, mida tähendab sõna „sidesatelliit”. Ma olen enne ka kuulnud, et sa kasutad seda sõna. Sa ütlesid, et kuu on ka üks neist, eks?”

      „Kuu on Maa kaaslane. Aga sidesatelliidid on kunstlikud kuud, tehiskaaslased. Neid kasutatakse sidepidamiseks. Sidepidamine on informatsiooni vahetamine. Antud juhul vahendatakse raadio- ja televisioonisignaali.”

      „Mis see televisioon on?” küsis Masklin.

      „Süsteem piltide saatmiseks läbi õhu.”

      „Kas seda tehakse tihti?”

      „Kogu aeg.”

      Masklin tegi mõttes märkuse, et tal oleks teinekord meeles õhust pilte otsida.

      „Saan aru,” valetas ta. „Nii et need satelliidid – kus nad täpselt on?”

      „Taevas.”

      „Mina pole vist küll ühtegi näinud,” märkis Masklin kõhklevalt. Tema peas hakkas kuju võtma üks mõte. See mõte ei olnud veel päris kindel. Loetud ja kuuldud killukesed ja jupid ühinesid. Kõige tähtsam oli neid mitte tagant kiirustada, et neid mitte ära ehmatada.

      „Nad on orbiidil, paljude miilide kõrgusel. Selle planeedi ümber on neid väga palju,” ütles Asi.

      „Kust sa tead?”

      „Ma tajun neid.”

      „Ah soo.”

      Masklin vaatas tükk aega vilkuvaid tulukesi.

      „Kui nad on kunstlikud, kas see tähendab, et nad pole päris?” küsis ta siis.

      „Nad on masinad. Tavaliselt ehitatakse nad valmis planeedil ja siis saadetakse kosmosesse.”

      Nüüd oli mõte peaaegu valmis. See kerkis nagu mull…

      „Sa ütlesid, et kosmos on see koht, kus on meie laev.”

      „Vastab tõele.”

      Masklin tundis, kuidas mõte vaikselt avaneb nagu võilille õis. „Kui me teaksime, kust mõni selline asi kosmosse lennutatakse,” ütles ta, rääkides kiiresti, et sõnad ei jõuaks plehku pista, „ja kui me saaksime näiteks selle külgedest kinni hoida või midagi sellist, või selle sees sõita nagu veoautos, ja me võtaksime sinu ka kaasa, siis me saaksime maha hüpata, kui üles jõuame, ja oma laeva üles otsida, eks?”

      Tulukesed Asja pinnal liikusid kummaliselt, moodustades mustreid, mida Masklin polnud kunagi varem näinud. See kestis üsna pikka aega, enne kui Asi jälle rääkima hakkas. Ja kui ta rääkima hakkas, tundus tema hääl peaaegu kurb.

      „Kas sa tead, kui suur kosmos on?” küsis ta.

      „Ei,” ütles Masklin. „Päris suur, jah?”

      „Jah. Kuid võib-olla suudaksin ma laeva üles leida ja välja kutsuda, kui mind atmosfääri kohale viia. Aga kas sa tead, mida tähendab „hapnikuvaru”?”

      „Ei.”

      „”Skafander”?”

      „Ei.”

      „Kosmoses on väga külm.”

      „Noh, äkki me saame siis natuke ringi hüpata, et sooja teha?” küsis Masklin meeleheites.

      „Ma arvan, et sa ei mõista, mis kosmoses on.”

      „Mis seal siis on?”

      „Mitte midagi. Seal ei ole mitte midagi. Ja on kõik. Aga kõike on väga vähe ja mitte midagit on rohkem, kui sa suudad ette kujutada.”

      „Aga proovida maksab ju ikkagi!”

      „Sinu ettepanek on äärmiselt ebamõistlik,” lausus Asi.

      „Jah, aga asi on selles,” ütles Masklin kindlalt, „et kui ma ei ürita, siis jääbki kõik alati niimoodi. Me peame alati põgenema ja leidma jälle mõne uue koha ja just siis, kui me hakkame sealse eluga juba harjuma, peame me jälle ära minema. Varem või hiljem peame me leidma koha, mille kohta me teame, et see kuulub tõepoolest meile. Dorcasel on õigus: inimesed jõuavad igale poole. Pealegi, sa ise ju ütlesid, et meie kodu on… seal kusagil üleval.”

      „Praegu ei ole sobiv aeg. Sa pole valmis.”

      Masklin surus käed rusikasse. „Ma ei saa kunagi valmis olema, Asi! Ma sündisin augus! Porises augus maa sees! Kuidas ma saan üldse millegi jaoks valmis olla? Just seda elu tähendabki! Sa pole millegi jaoks päriselt valmis! Sest sa saad ainult ühe võimaluse proovida! Sa saad ainult ühe võimaluse ja siis sured ära ja keegi ei lase sul teist korda tagasi tulla, kui sa oled selle käppa saanud! Kas sa saad aru!? Nii et me üritame seda kohe! Ma käsin sul aidata! Sa oled masin ja pead tegema, mida öeldakse!”

      Tulukesed moodustasid spiraali.

      „Sa õpid kiiresti,” ütles Asi.

      4

      III Ja kõuesarnasel häälel kõneles Suur Masklin Asjaga: Nüüd on aeg minna tagasi meie koju taevas.

      IV Muidu jääme me alatiseks ühest kohast teise põgenema.

      V Kuid mitte keegi ei tohi minu kavatsustest teada, muidu ütlevad nad: Naeruväärne, miks me peaksime taevasse minema, kui meie mured on siinsamas?

      VI Sest just sellised noomid on.

Noomide Raamat, „Karjäär”, 2. ptk, s III–VI

      Kui Masklin tagasi jõudis, tülitsesid Gurder ja Angalo nii mis särtsus.

      Masklin ei üritanudki vahele minna. Ta pani lihtsalt Asja maha, istus ise selle kõrvale ja jäi vaatama.

      Naljakas, kuidas kõik vajavad vaidlemist. Kogu saladus, nagu Masklin oli tähele pannud, seisnes selles, et ei tohi kuulata, mida teine ütleb.

      Selleolid Gurder ja Angalo tõeliselt selgeks saanud. Ainuke häda oli selles, et kumbki neist ei olnud päris kindel, kas tal on ikka õigus, ja kummaline on see, et kui keegi pole päris kindel, et tal on õigus, üritab ta vaielda teistest palju valjema häälega, justkui üritaks ta veenda peamiselt iseennast. Gurder ei olnud kindel, täiesti kindel, et Arnold Co (as. 1905) on tõesti olemas, Angalo ei olnud aga kindel, et teda pole.

      Viimaks märkas Angalo Masklinit.

      „Ütle talle, Masklin,” palus ta. „Ta tahab minna ja Pojapoeg 39 üles otsida!”

      „Tahad või? Kust me sinu meelest teda otsima peaksime?” küsis Masklin Gurderilt.

      „Lennujaamast,” vastas Gurder. „Sa tead isegi. Ta ju läheb lendama. Lennukiga. Täpselt niimoodi.”

      „Aga me teame, kuidas lennujaamas on!” hüüdis Angalo. „Ma olen mitu korda päris aia lähedal käinud! Seal käivad inimesed päev läbi sisse ja välja! Pojapoeg 39 näeb välja täpselt samasugune kui nemad! Võib-olla on ta juba läinud. Ta võib praegu juba seal mahla sees olla! Sõnu, mis taevast