Mees heitis pilgu tõusvale päikesele, sädelevale järvele, sinakaks tõmbuvasse taevasse ja naeratas silmi kissitades. Ta ümises vaikselt ammu kuuldud, ent harjumuspäraseks saanud vana muinasjutu meloodiat. Sel hetkel kandus ta juba tollesse muinasjuttu, ehkki tema raugakeha asus veel siin ning siirdus temast sõltumatult kalda äärde, et pesta endalt une riismed.
Järve peal mängis vaikne tuul, sasides kaldaäärset rohtu ja sosistades midagi vaikselt pajupõõsastele. Ujuvalt mättalt hüppas kerge sulpsatusega vette uimane ondatra, keda ehmatas inimese ilmumine ja kes ise hirmutas ära kalamaimude hõbedase parve. Ühepuupaadi põhi polnud eilsest sõidust veel ära kuivanud ja helkis päikese käes, otsekui oleks ta terasest. Inimene langetas käed järve ja vaatas läbi selge vee nendesse korratute kurdudena lõigatud kortse.
„Vanadus saabub,” mõtles ta. „Kui palju olen ma oma elu jooksul järvesid ja jõgesid läbi sõitnud, mõla käes! Mõlad murdusid, aga käed haaravad siiani uute järele. Kui palju põhjapõtru olen ma oma elu jooksul kinni püüdnud! Arkaan ei pidanud põhjapõtrade väledusele vastu, aga käed punuvad üha uusi. Kui palju nartajalaseid on ära kulunud! Aga käed valmistavad uued. Kui paljudel ühepuupaatidel on põhi läbi kulunud järvede ja jõgede vahel lohistamisest! Aga käed raiuvad uued. Jah, kõike, mida mu käed on teinud, ei jõua üles lugeda. Aga vanadus läheneb ja keha on loidunud. Kasvatasin üles kolm poega. Ent ükski nendest pole jäänud minuga, keegi ei taha põhjapõtru karjatada, kuigi nad on nende seas üles sirgunud. Vanem õppis õpetajaks ja elab kuskil linnas. Võttis naise, aga ma pole oma miniat veel kordagi näinud. Teine poeg asus alevikku, juhatab Punast Püstkoda6. Noorem poeg läks teenima sõjaväkke. Aga kas ta tuleb tagasi minu, vanamehe juurde, talle juua andnud järve äärde, põhjapõtrade juurde, kes kiigutasid teda, kui ta lapsena rännakute ajal und nägi? Aga kuidas ta varem rõõmustas iga uue põhjapõdravasika sündimise puhul! Ta hulkus päevade kaupa karjamaal või sõitis minuga kaugete mõrdade juurde. Hiljem viisin ta internaatkooli ja ta hakkas vaheaegadel üha harvemini kodus käima. Ja viimastel aastatel, kui ta tehnikumis õppis, ei käinud ta enam üldse kodus. Räägitakse, et naftapuurtornide ehitaja ei tohi jääda ilma praktikata. Ja lapselaps – kas tema jääb minuga, kas ta hakkab armastama meie taigat, järve, põhjapõtru, kas muutub põhjapõdrakasvataja elu tema eluks? Ega lärmakas linn tedagi minult ära võta?”
Nii mõtles mees, pestes end järveveega. Tema nägu kord säras naeratusest, kord muutus süngeks nagu järv sombuse ilmaga ning kortsud ja kulmud sarnanesid lainete hallide harjadega.
Korraga hajusid kõik mõtted, nagu oleks pardi udusulgede pahmakat tabanud vallatu tuul. Vanamees heitis pilgu püstkojale ja sügavad kortsud kadusid ta näost ja silmad lõid sädelema. Püstkojast hüppas välja kuueaastane paljasjalgne põngerjas ja hakkas rõõmu pärast karglema, hüüdes üle kogu metsa:
„Vanaisa! Vanaisa! Vaata, mu põhjapõdravasikas saabus!”
Poiss jooksis ruuge põhjapõdravasika juurde, hoides joostes ühe käega pükse üleval. Ta komistas ja lendas siruli maha. Saades sealt justkui täiendavat jõudu, jooksis ta edasi. Põhjapõdravasikas astus mõned sammud sõbrale vastu ja suskas niiske koonu talle näkku. Jõmpsikas paitas hellalt looma kaela, andis tolle ninale musumopsu. Seejärel plaksutas poiss käsi ja jooksis üle õla tagasi vaadates ja kutsudes metsa. Põhjapõder sammus alguses vastumeelselt, peatus, ajas jalad harki, painutas selga, ringutas, ajas sõõrmed puhevile. Ent seejärel pani samuti jooksu, tagajalgu naljakalt üles pildudes. Mets lõi poisi naerust ja laulust lõbusalt kajama:
Mu väike põhjapõdrake,
pehme kohev kakuke,
hea üheskoos on mängida,
sinu külge paitada,
väike saba, sarved, sõrad helisevad!
Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!
Ma nii väga pihust tahan
sulle anda valget kala
ja mul on vaja järvevees
pesta sinu koonuke,
väike saba, sarved, sõrad helisevad!
Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!
Sinu õrna uduvilla
päike sooja sära pillab,
sind hellitagu tuuleõhk,
metsa piparmündilõhn,
väike saba, sarved, sõrad helisevad!
Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!
Püstkojast vaatas talle naeratades järele vanaema, kes oli jõudnud suvises koldes tule süüdata ja leegi kohale rõhtpuule malmkatla riputada. Ta hoidis käes kasetohust karpi õhtul uhhaa jaoks puhastatud ja tükeldatud kalaga. Järve poolt tuli naeratades vanamees, hoides enda ees õhus märgi poolkonksus käsi. Tema järel tuli naeru suunas vaadates ja saba liputades koer.
Jooksmisest isu täis saanud, potsatas poiss hooga presendile laua ääres, mille kohal hõljus suurest puuvaagnast tõusev uhhaa-aroom. Laual lebasid veel ka pannil küpsetatud kaku viilud. Kausis kõrgus ere-päikeseline murakakuhi. Otse näkku paistis päikesest pimestatud järv, mille sügavusest puhus jahe tuul.
Vanaisa asetas lauale kruusitäie teed ja küsis:
„Hõlu, kas sa tahad täna sõita minuga kaugete mõrdade juurde?”
See oli poisikese ammune unistus. Ta hüppas püsti, kargles ja hüüdis rõõmsalt vallatu viisiga:
Sõidan, sõidan, sõidan vanaisaga!
Päikese poole kaldu mõlaga…!
Tema rõõm oli piiritu. Otsustage ise: kes tahaks naisterahvaga koos koju jääda? Tõeline mees peab ju olema kogu päeva jahil, kalal või äärmisel juhul käima metsas, kogudes ühte karja kokku laialijooksnud põhjapõtru, millega Hõlu kõige sagedamini sooviski tegeleda. Ent vanaema torises alati ja hoidis teda metsalaagri juures, andes talle teha pisiasju, mis polnud mehele kohased.
Pärast hommikusööki oli tal aina keele peal:
„Vanaisa, kas me varsti sõidame?”
Talle tundus aina, et vanaisa seab ennast valmis väga aeglaselt ja ta abistas, millega suutis. Jooksis püstkotta, tõi pambu leiva ja soolaga. Tõi oma uue väikese mõla, mis oli päikese käes sulgkergeks kuivanud.
Kui istuti haabjasse, tuli vanaema neid saatma ja andis täiesti kasutuid soovitusi ja õpetusi. Hõlu naeratas õnnelikult ja mõnevõrra kohmetult, painutas pead ja saatis teda, metsalaagrit ja mahajäävat kallast altkulmu pilguga. Loomulikult oli tal natuke kahju jätta vanaema terveks päevaks üksinda, aga sõidust kaugete mõrdade juurde ei saanud ta loobuda.
Tema mõla kord vajus, kord tõusis vee kohale, helkides päikese käes oma märja klantslabaga. Laine loksus vaikselt vastu ühepuupaadi parrast. Kõrvale vee peale jäid vesikupu kollased kroonlehed. Ja mitte lihtsalt ei jäänud, vaid ujusid sujuvalt ja kiiresti tahapoole. Õrn tuulehoog mängis poisi näol ja juustes. Vanaisa pomises oma nina ette laulu.
Hõlu küsimustele ja hämmeldunud hüüatustele ei tulnud lõppu. Teda hämmastas kõik: miks tundub mets kaugelt sinine, aga lähemale sõites muutub ta roheliseks? Miks on ühed järved tumedad, aga teised heledad? Miks ujuvad pardid kalda ääres, aga mitte järve keskel?
Vanaisa vastas kannatlikult, ent tema mõtted olid hõivatud muuga. Ta mõtles sellele, et kuu aja pärast algab õppeaasta ja lapselaps tuleb viia alevisse, sest sel aastal peab ta minema esimesse klassi. Ta meenutas oma poegi ja mõtles sellele, et kool õpetab tema lapselast kiinduma linna, mitte armastama