2.
Ükskord sõitsid ühepuupaadis kaks vanameest – neenets ja hant. Sõidavad ja jutustavad teineteisele muinasjutte. Neenetsil oli handi nimi Javunko – see tähendab, et ta polnud tuntud ainult oma kaaskondlaste seas, vaid teda austasid ka handid. Handi vanamehel oli samal põhjusel neenetsi nimi Kapitjaai. Nad polnud mitte ainult sõbrad, vaid ka Suured Muinasjutuvestjad. Kumbki neist võis ära võluda nii tavalise kuulaja kui ka endasuguse meister-jutustaja.
Ühes kohas on jõel suur kahe sopiga sõlmetaoline käänak. Kui sõidad ringiga, kaotad pool päeva. Käänaku alguses on lohistamisrada – kõigest kakskümmend sammu – vead paadi sealt üle ja sõidad edasi.
Sõitsid Javunko ja Kapitjaai ning jutustasid teineteisele muinasjutte. Jõudsid lohistamispaika, vedasid paadi sealt üle ja aerutasid edasi. Aga nad ei sõitnud mitte jõge pidi allavoolu, kuhu neil vaja oli, vaid pöördusid ülesvoolu, sellesse kahepäisesse jõekäänakusse. Sõidavad omaette ja jutustavad muinasjutte. Keskpäevaks jõudsid taas lohistamisrajale, vedasid jällegi paadi üle ning sõitsid uuesti samasse jõekäänakusse. Nad olid muinasjuttudest nii haaratud, et ööbisid sellel suurel käänakul ühe öö ning seejärel teisegi. Õhtuti lõkke ääres lõbustasid teineteist ikka muinasjuttudega. Kolme päeva jooksul vedasid nad paati üle sellesama lohistuskoha seitse korda. Selline on tõelise kunsti ja tõelise muinasjutuvestja meisterlikkuse jõud – nad unustasid kõik maailma asjad…
Muide, rahva seas elavad tänase päevani nende kahe vanamehe muinasjutud. Kui jutustad õhtul ühe vanamehe muinasjutu, siis algab hommikul kogu päeva kestev lumetorm või tuleb lobjakane ilm.
Teise taadi muinasjutt toob selge, päikesepaistelise ilma. Mina ise olen oma elu jooksul mitmel korral neid kasutanud selleks, et kutsuda esile jahiks vajalikku ilma. Aga see jäägu niisama jutujätkuks, sest minu looga pole sel mingit seost…
Praegu nimetavad inimesed seda maakitsust kahe sopiga jõekäänakul Seitsme Peaga Käänaku Lohistamisrajaks…
3.
Tol talvel saabus meie metsalaagrisse Volinik Surgutist. Samal ajal saabus oma õnnetuseks Kapitjaai, et anda ära karusnahad ja osta poest jahu ning mahorkat. Üks (leidus selline) näitas näpuga vanamehe peale, sosistas rahva valvurile, et Kapitjaai on šamaan. Volinik vajutas käe vana jahimehe õlale ja ütles:
„Sea end valmis, šamaan, sõidad koos minuga enkavedeesse.”
Vanamees ei saanud aru, naeratas laialt, noogutas pead:
„Petša! Petša…!”
See tähendab handi keeles „tere!”.
Kohale jooksis see, kes oli näpuga näidanud, ja tõlkis Voliniku sõnad. Vanamees lasi halli pea süngelt longu, aga tollal polnud kombeks vaielda. Palus ainult luba sõita metsalaagri taha, põhjapõdrad lahti rakendada ja koju laste juurde saata.
Metsalaagri taga männikus rakendas Kapitjaai põhjapõdrad narta eest lahti, ajas nad teed pidi minema oma laagripaiga poole. Ise istus nüüd juba tarbetule nartale, võttis põhust aluskoti alt vana berdanka5 (igal kehvikul polnud peres üleliigset põhjapõdranahka nartakatteks ega head haavlipüssi), luges palve, ohkas ja lasi ennast maha…
Esimesed lumed saabusid palju kordi uuesti minu maale, palju kordi lendasid rändlinnuparved kurbade hüvastijätukarjete saatel üle Seitsmepealise Käänaku ja männituka, mida nüüd nimetati Kapitjaai-Männikuks.
Ma istun meie muuseumi verandal. Minust vasakul on liivane järsak, kus kunagi seisis Õstšetka püstkoda, paremale jääb Kapitjaai-Männik, kus mu tütred käisid marju korjamas.
Ja mida ma täna möödunust meenutan…?
III
Kolde ääres
Õhtul kolde ääres
Seinal ripub trumm. Tahaks sirutada käe, et seda lüüa, aga ma ei tee seda.
Praegu löövad paljud trummi mitte hinge tugevdamiseks, vaid kõhu täitmiseks.
Äkki peavad lapsed ja lapselapsed minu žesti sooviks täita pere kassat…
Seinal ripub trumm…
Ja kuidas tahaks seda lüüa!
Hommikul metsalaagris
Minu kõrval on kaks noort ema. Ühe laps on kahekuune, teisel aasta ja kahe kuune. Esimene palub, et teine hoiaks korraks tema last. Teine võtab lapsukese ja räägib:
„Oi, ma pole enam harjunud väikseid süles hoidma!”
Õhtul külas
Läbi vaikseks jäänud hämaruse kriuksatas küla otsas värav. Veel enne seda, kui pimeda Summa aias läbi une haugatas lita Kuntši, kuulsin ma värske lume kriuksumist kergete kontsade all. See oli tuttav hääl. Kui lita vait jäi, kuulsin ma taas samme. Need lähenesid. Ja mida lähemalt need kostsid, seda enam valdas mind ahne kannatamatus.
Nägemata veel kontsade perenaist, tajusin ma juba tema huulte puudutust ja tema kõrva lõhna.
Külas postkontori kõrval
Kirjutasin kirja ja hingel hakkas kergem. Ma oleksin justkui sinuga olnud. Oleksin nagu kuulnud vastust oma peamisele küsimusele…
Lasin kirja postkasti ja maailm minu ümber muutus kuidagi liiga ebakindlaks. Praegu ma ju usaldasin sellele Rauast Kastile kõige-kõige salajasema. Tundsin hinges usaldamatust tema vastu. Tundsin, et minu sõnad võivad igal hetkel temast välja kukkuda ja mitte sinuni lennata. Võivad kaotsi minna, teetolmus lahustuda. Võivad sattuda võõrastesse kätesse, kus neid tõlgendatakse valesti või naerdakse üldse välja.
Ma tundusin endale tibatillukese maamardikana, kes on roninud kõrgele haavalehele ning võib sealt õrnemagi tuuleiiliga näoli sügisesse mutta platsatada.
Tunnis
Koolis käib emakeele tund. Õpetaja annab lastele sellised sõnad: kivri (kaev), suvan (varjualune nartade jaoks), puhul (metsalaager). Väike Semjon tõlgib need sõnad handi keelest vene keelde ja lisab enda poolt:
„Meil on kivri, meil on suvan nartade jaoks, meie puhul on suvel ilus.”
Vaene poiss! Ta ütleb on, aga ma tean, see oli. Oli, ja juba kaks aastat tema metsalaagrit pole. Tema kodune metsalaager sattus Pokatševski naftamaardla kohale. Tema puhuli, suvani ja kivri kohal samblikulises männikus, kus ta jooksis paljajalu võidu pikajalgse põhjapõdravasikaga, kõrgub terashiiglane – Puurtorn. Aga väike Semjon elab praegu koos emaga alevikus vanas kolhoosimajas.
Häll
On kaks tööd, mille tegemise ajal muutub inimene mõneks ajaks filosoofiks, arutleb Igavikulise üle. Kirstu valmistamise ajal meenutab ta möödunut, aga hälli meisterdades mõtleb ta tulevasest.
Meil neenetsitel on mõlemad tegevused pühad. Kummagi valmistamisel tekkinud pilpaid ja laaste ei tohi ära põletada, need tuleb anda tagasi loodusele, viia metsa ja jätta puu alla. Pärast valmimist ei tohi kumbki jääda tühjalt ootama, kuni peremees asub oma kohale. Seetõttu aseta sellesse mõni instrument või tikud. Enne kummagi eesmärgipärast kasutamist tuleb see pühitseda.
Ainult et millegipärast sunnib elu inimest tegema oma esimest kirstu palju varem, kui meister lõpuks julgeb valmistada oma esimese hälli.
Paljud rahvad räägivad, et kui sünnib inimene, siis samal ajal keegi