„Reet?”
„Jah, nii teda kutsuti.” Anders viipas vaba tooli poole ning mees istus, heites närvilise pilgu lapse poole, kelle tähelepanu parajasti köitis väike politseiauto mudel, mis madala kapi otsas seisis. Selle oli keegi kunagi kinkinud Rebecca eelkäijale, Norrasse tööle suundunud Jaagupile, ja sestpeale oli auto täitnud justkui omamoodi maskoti või talismani eesmärki. „Tahan autot!” hüüdis laps, mispeale Anders püsti tõusis ja auto poisi kätte ulatas. „Las ta mängib, saame rahulikult rääkida,” sõnas ta, ja Rebecca oli talle selle eest tänulik. Vastasel juhul olnuks võimatu intervjuud läbi viia, kui nad samal ajal veel lapsehoidjat pidanuks mängima. Nüüd oli poisil vähemasti midagi teha.
„Niisiis, te pole vahepeal oma elukaaslasest midagi kuulnud?” alustas Anders. Rebecca hoidus esialgu tagaplaanile, ta tahtis veidi kuulata ja infot koguda, enne kui ise midagi küsib.
„Ei ole. Ma olen hulluks minemas, ma ei saa aru, kus ta on. Mis on juhtunud?”
„Ma palun vabandust, kui see küsimus kõlab ebaviisakalt, aga kuidas teie omavahelised suhted olid? Kas tal oleks olnud mingi põhjus ära joosta?”
„Ära joosta?” Tanel Voogla hakkas kibestunult naerma. „Miks ta peaks ära jooksma? Meil oli kõik okei. Oma kodu, kaks väikest last. Reet pole selline naine, kes selle kõik sinnapaika jätaks – ammugi veel lapsed!”
„Aga siiski?” ei andnud Anders järele. „Omavahel teil mingeid tülisid ei olnud? Midagi sellist, miks ta võiks tahta teile näiteks … vabandust sõnastuse pärast, aga nii-öelda kohta kätte näidata?”
„Kindlasti mitte,” kostis mees nördinult ning Rebecca pani tähele, et ta punastas sealjuures. „Võib-olla me tõesti ei olnud mingi tuvikestepaar, aga meil polnud mingeid tülisid! Me saime normaalselt läbi. Reet pole kunagi jäänud ära kauemaks kui kolmeks-neljaks tunniks. Ja nüüd tuleb välja, et ta pole oma sõbrannaga ka kokku saanud! Kus ta siis on?”
„Selle me kavatseme välja uurida võimalikult kiiresti,” lausus Anders rahustavalt. „Siiski, oletame lihtsalt, et ta siiski mingil põhjusel varjab ennast – kuhu ta sellisel juhul läheks? Kas tema vanematega olete ühendust võtnud?”
„Muidugi olen. Helistasin Madlile – Reeda emale – eile hilisõhtul. Ta pole temast midagi kuulnud, sattus täiesti paanikasse.”
„Kas nende omavahelised suhted on muidu lähedased?”
Tanel kehitas õlgu ja heitis üle õla närvilise pilgu poja poole, kes parajasti üsna ülemeelikult autoga mööda riiulite ääri vuras. „Rasmus, võta vähe rahulikumalt!” Siis pöördus ta taas Andersi ja Rebecca poole. „Nojah, ikka olid küll. Madliga veel eriti, nad helistasid üksteisele mitu korda nädalas ja vähemalt korra kuus käisime Haapsalus nende pool. Vahel nemad Tallinnas ka … Reet rääkis tihtipeale, kui väga tal vanematega, eriti emaga, on vedanud. Ta on ju lapsendatud, aga ütleb ikka, et õiged vanemad on need, kes hoolivad ja üles kasvatavad.”
„Lapsendatud?” küsis nüüd Rebecca. See fakt tundus huvitav, ehkki üsna kahtlane, et sellel midagi naise kadumisega pistmist võiks olla.
„Jah, Reet pole oma pärisemast kunagi eriti rääkinud,” kehitas mees õlgu. „Ega ta palju muud teagi, kui et see oli alkohoolik ja jättis ta maha kohe pärast sündi. Ta oli kolmene, kui Madli ja Peeter ta lastekodust lapsendasid.”
Anders asetas käed vaheliti rinnale ja näis mõttesse vajuvat. Rebeccale meenus äsja arvutist nähtu ja ta kasutas tekkinud vaikusehetke, et selle kohta pärida. „Kas Margareth – Reet – oli mingil põhjusel depressioonis?” küsis ta. „Me vaatasime just äsja tema Facebooki kontot, kuhu ta on postitanud peaaegu iga päev tsitaate, mis on kõik kuidagi seotud kurbuse või masendusega.”
Tanel Voogla kergitas kulme ning tema nägu omandas tõeliselt hämmeldunud ilme. „Ei, sellest ei tea ma midagi,” ütles ta. „Ma ise ei ole selline inimene, kes oma elu Facebookis elaks, aga Reedale see keskkond meeldib. Depressioonis ta minu arust küll ei olnud, aga eks ta tüdinud oli sellest kodusest elust – ta on viis aastat lastega kodus olnud ja ootas kangesti sügist, et Rasmus saaks lasteaeda ja ta ise tööle tagasi. Eks see Facebook oli tal lihtsalt võimalus ennast … noh, väljendada, inimestega suhelda.”
„Kas ta suhtles kellegagi lähemalt ka, peale selle sõbranna, kellega kokku pidi saama?” uuris Anders. „Kasvõi seal Facebookis või kus iganes mujal?”
Kuid mees raputas pead. „Ei, minu teada mitte. Ta kurtis millalgi, et pärast laste sündi on endised sõbrannad kõik kaduma läinud. Vahepeal ta tundis ennast päris üksildasena, aga siis sai kusagil beebigrupis tuttavaks selle Eveliniga.”
„Mida te temast teate?”
Mees kehitas taas nõutult õlgu ja enne vastamist manitses poissi, kes nüüd autost nähtavasti tüdinema hakkas ning isa käsivarre najal kõõluma oli hakanud. „Rasmus, katsu nüüd natuke aega veel normaalne olla.” Ta tõstis poisi sülle, mispeale too otsemaid laua pealt ühe pastapliiatsi pihku haaras ja sellega lauaplaadile kritseldama tahtis hakata, mehel õnnestus tal see napilt käest ära kahmata. „Ei tea eriti palju,” vastas ta siis. „Mõned korrad on see naine meil külas käinud. Tal on kaks last, noorem neist meie tütrega ühevanune. Elab Õismäel … selline jutukas naine, räägib palju …” Ta laiutas käsi. „Ega ma rohkem oskagi midagi öelda.”
„Me vajame kindlasti tema kontakte.” Anders hakkas märkmepaberit ja kirjutusvahendit otsima. „Samuti on meil tarvis teie elukaaslase vanemate kontakte – peame nendega ka vestlema. Otsinguid alustame täna lõunast, siis on 24 tundi kadumisest täis … Meie pressiesindaja võtab ühendust meediaga, nii et loodame ka sealtkaudu mingeid vihjeid või abi saada. Eesti on ju nii väike, keegi lihtsalt peab olema teda näinud.”
Pärast Voogla lahkumist tahtis Rebecca teada, mida Anders sellest mehest arvas. Anders kiirustas aga kogu informatsiooniga kommunikatsioonijuhi jutule ning lausus lühidalt, et palju see kohtumine just ei andnud. „Ma ei saanud päris hästi aru, mida see tüüp endast kujutab,” tunnistas mees siiski, korraks ukselävele mõtisklema jäädes. „Väidab küll, et neil oli omavahel kõik hästi, aga kas see ka tõele vastab … Ma ei oleks selles nii kindel. Igatahes on hea, et saime temalt vähemalt kontakte, kellega edasi vestelda.”
Mees kiirustas minema ning Rebecca jäi kabinetti üksi. Tal tekkis tahtmine ühe kohvi järele ning nii suunduski ta kööginurga kõrval asuva espressoautomaadi juurde. Kööginurgas oli kitsukese laua taha kogunenud mitu kolleegi ning naine kiikas korra uudishimulikult üle ukse, et näha, mis seal toimub. „Rebecca, tule võta ka torti,” hõikas otsekohe Mihkel Kase, suurt kasvu ja kogukas keskealine meesterahvas arendusosakonnast. „Sigrid tõi oma sünnipäeva puhul.” Tõepoolest laiutas keset lauda vähemalt kolmekilone maasikate ja mingisuguse šokolaadisiirupiga üleujutatud vahukooretort, millest vähemalt kolmandik juba kadunud näis olevat. Kadunud oli see siinviibijate taldrikutele – politseiameti töötajad vohmisid rõõmsalt ja agaralt omale torti sisse ning peoperenaine Sigrid Voormäe, siseaudiitor, tugevalt ülekaaluline, kuid alati rõõmus ja lahke loomuga naisterahvas, hakkas Rebeccale juba ühte hiiglaslikku tükki taldrikule tõstma. „Tule aga julgesti,” kutsus ta. „Sa nii kõhnake, peadki natuke liha luude peale kasvatama.”
Rebeccal läks seda kõike nähes süda nii pahaks, et hommikul söödud jogurt oleks äärepealt üles tagasi tulnud. „Aitäh, see on kindlasti hea, aga ma tõesti praegu ei soovi,” vabandas ta mannetult