Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn

kohtuti aga põhiliselt vaid kellegi sünnipäevadel, olgu hällilapseks siis ema ise, tema elukaaslane Raimond, Kristiina, Alo või emb-kumb nende poistest. Nüüd siis oli ema Kristiinale kurtnud, et Rebecca ei suhtle temaga ega võta ühendust. Kas ka temale oli kuidagi mõjunud tütre uus ametiga kaasnenud positsioon? Et nüüd nagu tasub ja kõlbab läbi käia, ei olegi sajaprotsendiline loodusõnnetus?

      Rebecca ohkas. Ta ei tahtnud sugugi mõelda oma mineviku, ema ega õe peale. Nii oli ta endale lubanud – et püüab püsida olevikus nii palju kui see vähegi võimalikuks osutub. Olnust tuleb lahti lasta ja oluline on vaid see, mis on täna. Sellesse oli Rebecca alati nii kangesti tahtnud uskuda ja nii tõrjus ta mõtteid minevikust eemale pea alati, kui need jälle pähe kippusid. Tänaseks oli ta jäänud juba kaugelt liiga palju selle üle mõtisklema. Punast pleedi endale ümber mässides sundis ta end mõtlema hoopis töö peale, ehkki ebameeldivuselt ei jäänud praegune olukord tööl tema lapsepõlvele ja teismeliseaastatele sugugi alla. Kusagil läheduses, siinsamas Tallinna linnas, oli tegutsemas kohutav mõrvar, kes oli noore naise tapnud ja tükkideks raiunud. Vastutus selle koletise tabamise eest lasus vähemalt osaliselt ka temal, Rebeccal. Ja sellise vastutuse koorem rõhus rängalt. Ebaõnnestumist, läbikukkumist oli ta oma elus ikka kõige rohkem kartnud. Ainult läbikukkuja ta oma esimesed kaheksateist-üheksateist eluaastat ju olnud oligi, alles pärast seda oli ta tasapisi allakäigutrepist üles hakanud rühkima. Jõudnud päris kõrgele – õppinud, võtnud ennast kokku, maabunud koguni kriminaalpolitsei uurija staatusesse. Ainult et oli see talle ikka päriselt jõukohane amet? Suutis ta ennast selles tõestada?

      Klaasistunud pilgul mingit jaburat ameerika komöödiasarja jälgides mõtles Rebecca, miks ometi pidi keegi tapma selle armsa olekuga noore naise. Oli ta langenud lihtsalt mingi hullu maniaki ohvriks või ajendas mõrvarit selleks koletuks teoks mingisugune motiiv? Kui, siis kuidas ometi sellele jälile jõuda? Ehk suudab neid kuidagiviisi aidata selle Margarethi sõbranna Evelin, kelle juurde nad Andersiga kohe järgmisel hommikul pidid suunduma. Oh, jah, Anders. Tundus nii uskumatu mõelda, et mõned tunnid tagasi oli mees teda oma käte vahel hoidnud – jah, ainult sõbralikult lohutades, aga siiski. Veel praegugi tundis naine nende tugevate käsivarte survet oma piha ümber. Aga sellele episoodile oli samuti parem mitte mõelda, mitte lasta ennast mingite pettekujutelmade küüsi langeda. Selline rumal nõrkus oli küll viimane, mida ta praegusel niigi keerulisel ajal vajas.

      Rebecca kohendas diivanipatja oma pea all ning mõtles hoopis, et peaks midagi sööma. Nälga ta ei tundnud, kuid ta polnud päeva jooksul söönud muud kui hommikuse jogurti ning töölt tulles teinud omale kaks kurgi ja kalkunisingiga võileiba. Seda oli vähevõitu. Vurrudega arsti nõudlik hääl jälle kõrvus kajamas, ajas ta ennast püsti ja suundus ohates köögi poole.

      7

      Evelin Saarniit pühkis palavikulise kiirusega lastetoas põrandat. Pagan küll, kell oli juba peaaegu kümme, need politseinikud olid kohe saabumas. Mitte et neil tõenäoliselt lastetuppa üldse asja oleks olnud, kuid Evelin lihtsalt ei suutnud lasta võõraid oma korterisse, kui siin oli kõik nii pilla-palla nagu tavaliselt. Mõnikord tundus talle, et vaatamata juba seitsmeaastasele staažile lapsevanemana ei olnud ta siiani päriselt harjunud kogu selle kaosega, mida lapsed vaid minutitega korda suutsid saata ja seda isegi hommikuti, enne lasteaeda ja kooli minekut.

      Praegu aga ei olnud koristamine tingitud vaid korraarmastusest või kiiksust, et küllatulijad ei tohiks mingil juhul segamini elamist näha. Ei, hetkel nühkis Evelin tolmu ja küüris põrandaid sellepärast, et olla kuidagi tegevuses ning hoiduda liiga palju mõtlemast Reeda peale. Sellele, mis temaga oli juhtunud, mida ta siiani ei suutnud veel päriselt uskuda. Et Reet oligi nüüd läinud, et enam mitte kunagi ei astunud ta siit uksest sisse, pruunid silmad rõõmsalt säramas ja pisike ülemeelik poiss seelikusabas rippumas. Et keegi oli ta tapnud, veel nii kohutaval moel, see tundus hetkel veel nagu halb unenägu. Ei, isegi mitte lihtsalt halb, vaid totaalne luupainaja. Reet oli surnud. Miks, miks, miks?

      Ta tõmbas käeseljaga üle oma punetavate ja väsinud silmade ning kohendas hooletus sakris patsis rippuvaid juukseid. Nii kuramuse halb oli olla. Sel ööl polnud ta suutnud magada mitte silmatäitki, oli lihtsalt lebanud Ragnari kõrval voodis ja kuulatanud mehe kerget ühtlast norskamist. Ta oli meest endamisi lausa vihanud selle rahuliku une eest – kuidas ta sai magada, kui midagi nii kohutavat oli juhtunud? Ragnar ju tundis samuti Reeta, nad olid mitmel korral päris pikalt juttu ajanud, kui Reet lastega külas oli käinud. Aga et Ragnarist erilisi suuri emotsioone oodata ei tasunud, selle oli Evelin juba aastate eest selgeks saanud. Mõnikord ei suutnud Evelin ära oodata seda aega, millal ta kooli läbi saab ning leiab töökoha, millega jaksab enda ja mõlemad lapsed ära elatada. Selle otsuse oli ta endamisi langetanud juba ammu, enne kõrgkooli astumist – et Ragnarist lahutamine saab olema eesmärk, mille poole püüelda ja mille nimel tegutseda. Ta oli juba ammu lakanud lootmast, et midagi võiks muutuda. Ja eelkõige mõtles ta seda sammu planeerides laste peale – nemad ei pidanud üles kasvama kodus, kus on pidevalt mingi pinge õhus hõljumas. Kus alatasa nende peale karjutakse, kui nad ei käi täpselt „nööri mööda”, kui nad ei täida viivitamatult iga viimast kui käsklust. Kui nad julgevad käituda nagu tavalised lapsed.