Ta lisas: „Mida enam meil on teadmisi nendest asjadest, seda kergem on käsitleda destruktiivseid tundeid. See on põhjus, miks emotsioonide kaardist võib abi olla.”
Usaldus vastandatuna vihale kujutab endast teist põhilist kontrasti sel emotsioonide kaardil. Ta lisas, et nii inimeste kui ka loomade puhul valitseb hirmu puhul pinge ja närvilisus, isegi kahtlus, mis võib sillutada teed vihale ja agressioonile. Dalai-laama osutab, et on kahte liiki hirmu: ebarealistlik hirm, mis tekitab meis tarbetult viljatuid muremõtteid, ning kasulik hirm, mis teeb meid ettevaatlikuks või mobiliseerib ohule vastu astuma.
Kiindumus toimib hirmu vastumürgina. „Kui te näitate minu suhtes üles tõelist kiindumust, siis tekib mul automaatselt tunne, et see isik on minu vastu väga kena, seega võin teda usaldada. Kui hirmu pole, siis tunnete end vabalt ja turvaliselt,” lisas ta. Kui oleme destruktiivsete emotsioonide haardes, siis keskendume sellele, mis meid ärevaks teeb – me pole õigel lainepikkusel, et kedagi teist märgata, rääkimata osavõtlikkusest. Kui saame ärevusest ja murest lahti, siis avaneme meid ümbritseva maailma suhtes ning oleme seega rohkem võimelised hoolima.
„Meil on elus sageli naiivne suhtumine, et me ei tea, kust meie meeleolud pärinevad,” hoiatab dalai-laama. „Peame üksikasjalikumalt kaevuma oma destruktiivsete emotsioonide tegelikesse põhjustesse ja seisunditesse – märkama, kuidas emotsionaalse maailma toimimisviisid suhestuvad.”
Sel kaardil leiduvad kõrvalteed võivad keeruliseks osutuda. Kui küsisin, kas rahulikkus võiks olla teistest hoolimise eelduseks, tabas ta vastus mind ootamatult: „Mitte ilmtingimata – rahulikkus võib muuta meid ükskõikseks.”
Ta selgitas, et on mitut sorti rahulikkust, millest mõnest on abi, teistest mitte. Tiibeti- ja sanskritikeelsetes allikates on sõnal „rahu” palju täpsemaid tähendusi kui inglise keeles. Ta näeb vajadust suurema ingliskeelse sõnavara järele, millega teadvuse peensusi väljendada.
Ning ta lisas, et kui meie destruktiivsed emotsioonid muudavad meid ärevaks ja moonutavad meie taju, siis rahulikkus ise pole piisav vastumürk – meil on tarvis ka hoolivat südant, et mitte tõmbuda enesega rahulolu kookonisse.
Enamgi veel, tõelise hoolivuse arendamiseks on vaja mõelda, mitte lihtsalt tühja meeleseisundit. Tuleb vahet teha täielikul rahul ja tardumusel. See rahutunne, mida tema osavõtlikkuse puhul näeb, on liidus selge teadvuse ja sooja südamega.
Ehkki nende esimesel kohtumisel oli Paul Ekman algselt dalai-laamaga peetava teadusdialoogi kasulikkuse osas skeptiline, osutus see tema jaoks pöördeliseks. Lapsena olid Ekmanil oma vanematega keerulised suhted ning teda saatsid eluaeg „alati veidi viha, viha, viha”, nagu dalai-laama sõnastas.
Näiteks rääkis Ekman dalai-laamale, et kord, kui ta naine oli töökohtumisel Washingtonis ja tema San Franciscos, siis ei helistanud naine talle oodatud ajal. See pani Pauli muretsema ja tegi teda väga vihaseks.
Kuna viha suisa kees, ei olnud Paul suuteline hankima informatsiooni, mis oleks võinud talle kindlustunnet anda, näiteks, et naisel võis olla lõputult põhjuseid, miks ta ei saanud helistada. Ja nagu ta dalai-laamale ütles, „see, et ema mu 14-aastasena maha jättis, põhjustas minus viha; viha, mida tunnen, kui naine mind hülgab, on mu ellu emotsionaalselt sisse kirjutatud.“
Ka selle fakti meenutamine oleks võinud ta viha maha jahutada, aga ta ei suutnud sellele mõelda, sest oli viha haardes. Hiljem, kui ta oli maha rahunenud, meenus talle see sündmus ja ta helistas naisele.
Kui Ekman sel esimesel kohtumisel dalai-laamale (kes hoidis tal kogu teepausi aja käest kinni) oma tütart Eve’i esitles, koges psühholoog muutust. Dalai-laama ütles mulle, et pärast seda ei läinud Ekman mitme kuu jooksul endast välja, ja lisas, et seda olid talle kinnitanud ka Ekmani naine ja tütar.
Nüüd, ütleb dalai-laama, on Ekman „väga toredaks” muutunud ja ta peab teda nüüd „tõeliselt suurepäraseks teadlaseks”.
Vaatamata sellele, et isiklik kohtumine dalai-laamaga on muutunud väga raskeks tema väga tiheda töögraafiku tõttu, on tema ja Ekman eravestlusele pühendanud pretsedenditu arvu tunde (60), mille tulemusena on ilmunud kaks raamatut.
Nende esimesel kohtumisel lubas Ekman järgida dalai-laama välja pakutud ideed. Sellest sai meditatsiooniõpetaja ja teadlase Alan Wallace’iga kahasse arendatud programm „Cultivating Emotional Balance” („Emotsionaalse tasakaalu viljelemine“) ehk CEB, mis integreerib võrdsetes osades Tiibeti kontemplatiivsest traditsioonist ja nüüdisaegsest psühholoogiast üle võetud meetodeid.
Nüüdseks peab dalai-laama Ekmanit suisa oma vennaks. Omalt poolt ütleb Ekman mulle: „Dalai-laama on kõige erakordsem isik, keda ma kunagi kohanud olen.”
Põhjuste seas toob Ekman välja järgmised: „Ma pole kunagi kohanud kedagi, kel oleks nii hea olla; kes näeb kogu aeg pea igas olukorras selle naljakat külge ilma sarkasmi või naeruvääristamiseta; kes ei tee kunagi sellist nalja, mis teist isikut kuidagi pisendaks.”
Ekman lisab: „Tema juuresolekul on hea olla. Miks? Ma usun – ja rõhutan seda sõna meelega –, et temast kiirgab headust, võibolla küll mitte kogu aeg, kuid suure osa ajast. Kahtlustan, et see headus, mida temast kiirgab, on seotud osavõtlikkusega, mida ta sügavalt tunneb.“
Ekman räägib, et kord ütles dalai-laama talle järgmised sõnad: „Tahan, et sa teeksid emotsioonide kaardi, et me suudaksime ohutult liigelda läbi vihkamise ja vimma rahuliku meele poole. Et mitte leida end sel teekonnal merehädalisena asustamata saarel, on meil vaja kaarti. Ainult rahuliku teadvuse ja meelega on võimalik olla avatud südamega ja kasutada teadvust otstarbekalt.”
Igaüks neist esindab n-ö emotsioonide perekonna keset, näiteks viha varjunditest on nördimus ja meeleheide täiesti selgelt eristatavad. Viha klastri paljude teiste variantide hulka kuuluvad vimm, vihkamine ja õelus, mis kõik suurendavad kellegi või millegi eemaletõukavaid külgi.
Sellisest kaardist või mingist muust kasulikust meetodist juhindudes oleme suutelised vähemalt mingiks väikeseks edusammuks, olgu see või saavutus olla „kümme protsenti õnnelikum”, nagu väljenduti ühes hiljutises meditatsiooni käsitlevas raamatus. Saame algust teha omaenda sisemise segaduse revideerimisega selleks, et leida õnnelikuma olemise juurde viiv rada.
See võimalus on ka osaliselt aluseks dalai-laama vastuseisule surmaotsusele: potentsiaalselt on inimestel võimalik muutuda igal elu perioodil. Dalai-laama kaitseb seisukohta, et isegi mõrvar võib läbi teha sügava muutuse. See pole leebuse küsimus, ütleb ta. „Kuid tappa teisi inimolendeid kättemaksuks, ükskõik siis, mida nad teinud on… võtab ära võimaluse, et nad võiksid muutuda.”
Soledadi riiklik vangla oma halvaendeliste ilmetute tiheda traataia kihtidest ümbritsetud vanglahoonete ridadega tundub California Monterey lahe lähedase kena oru rohelusse uppuvate farmide seas kohatuna. Siin võib pinge lahvatada mässuks: paljusid vange ja isegi valvureid on siin kohapeal valmistatud terariistadega läbi torgatud. Ühel päeval tuli siia Eve Ekman, sotsiaaltöötaja meditsiinialal, et tutvustada 60 vangile emotsionaalse tasakaalu viljelemise programmi.
Ron, kes oli vanglas veetnud 40 aastat, rääkis, et oli hiljuti kuulnud, et talle antakse lõpuks armu. Ta kirjeldas rõõmu, erutuse ja tänulikkuse hoogu, mis haarasid ta sõpru vanglas ja vanglast väljas asuvat perekonda heade uudiste juures.
Siis aga, kaks kuud hiljem, kuulis Ron, et otsus tühistati. Muserdatult vajus ta sügavalt jõuetusse olekusse, millele järgnesid kurbushood, seejärel viha. Ta muutus närviliseks, erutunuks ja tõmbus endasse, vältides süngelt kõiki.
Kui Eve palus Ronil oma emotsioonid ajalises järjestuses kaardistada, nägi mees, et viha lahtudes pöördus ta saatusekaaslaste poole, otsides emotsionaalset leevendust. Nood olid kaua aega teda mentoriks pidanud ja nüüd leidis ta neist ise abi. Isegi siis, kui ta oma lugu rääkis, hõikasid mõned 70 kohalviibija seast, et ta on „lojaalne ja usaldusväärne mees”, ning kiitsid teda.
Kohtumise edenedes selgus tavaline vangi lugu: armastuse ja hoolivuse ning seotuse puudumine. Seejärel leitakse lohutust narkootikumidest, elades elu, mida täidab