Ta külastab sageli kõrgeid võimukandjaid, koolilapsi ja tavakodanikke, kaasa arvatud neid, kes elavad slummides, ja teeb seda kõikjal maailmas. Ta reisib lakkamatult ning on alati valmis õppima.
Kõik see kirjeldab muidugi dalai-laamat, isikut, kes on meie planeedil täiesti erandlik. Ta on vaba paljudest kohustustest, mis piiravad enamikku meist, kes me muretseme enda, oma perekonna ja sõprade, kogukonna ja maa pärast.
Ehkki tal pole mingisugust spetsialisti ettevalmistust, on ta asjatundlik paljudes valdkondades. Palja teadmise asemel on tema kogunud tarkust.
Tema asjatundlikkus on väga eriline. Ta on asjatundja mõtiskluse ja vaikuse, isetuse ja osavõtlikkuse alal. Ilmselt ei tule peaaegu kellelegi meist mõttessegi mediteerida viis tundi päevas, nagu teeb seda dalai-laama. Ent tema sügavast rituaalist ja sellest tulenevast arusaamast ning hoolivusest, mis väljendub selles, kuidas elada head ja täisrinnalist elu, on meil palju õppida.
Kui asi puudutab investeerimist, siis konsulteerime finantsasjatundjaga, tervist puudutavates küsimustes arstiga. Ja kui asi puudutab meie sisemist elu, seda, kuidas olla selles maailmas headuse väe teenistuses, võime usaldada asjatundjana dalai-laamat, kelle juhatus võib meile kõigile kasu tuua.
Alustage sellest, et vaatate iseendasse ja ohjate oma teadvust ja südant, ütleb ta. Kui olete oma siseelu rohkem tasakaalu saanud, siis vaadake endast kaugemale ja kaaluge, mida head te saate teha.
Ärge laske end hirmutada kohutavatest uudistest, mida me kuuleme – tegelikult peegeldab see vaid väikest osa inimeseks olemisest. Selle liustiku inetu tipu all laiub tohutu tundlikkuse ja headuse reservuaar ja igaüks meist saab sinna panustada.
Ma olen viimastel aastatel päris palju juhtimisest kirjutanud ning leian, et dalai-laamal on iga juhi jaoks varuks mitu õppetundi. Nagu me raamatust näeme, ei jäta tema parema maailma visioon kedagi sellest välja, pigem jõuab see iga ühiskonnakihini ja mistahes maailmanurgas elavate inimesteni. Tema sõnumis pole mingit kallutatust kellegi huvides, ta pakub juhatust meile kõigile.
Samuti ei dikteeri ta, mida me peaksime tegema. Ehkki tal mõlguvad meeles mitmed selged eesmärgid, jätab ta igaühe otsustada, kas võtta temast eeskuju või mitte, ja kui me otsustame võtta eeskuju, siis kuidas tegutseda.
Ta ei huvitu meie rahast, meie laikidest, e-aadressist, et seda mingile nimekirjale lisada, samuti mitte „järgijate” kogumisest. Ta pakub oma arusaama elust meile tasuta. See on lihtsalt olemas, et me saaksime seda kasutada.
Tema juhtimissõnumis ei sisaldu mingi peidetud isekas huvi. See mõjub värskelt, sest johtub kesksest põhimõttest – tõelisest hoolivusest. Ja see, et ta kiidab inimeste omavahelise seotuse võrgustiku heaks, väljendab tema tõelist hoolt meie kõigi suhtes.
Rääkides liidritega alates Davosist kuni Washingtonini, kuulen aina sama hala: meid põhiväärtused lubavad väga rikastel jätta vaesed põrmu, planeedisüsteemid hakkavad üles ütlema ning valitsus on halvatud selliste tungivate probleemidega silmitsi seistes. Meil on vaja, öeldakse mulle, uut liiki juhte, selliseid, kes välistaksid küünilisuse ja segu isekatest huvidest, mis on jätnud meid vastakuti ülimalt ebasoodsa tulevikuga.
Mida laiem on meie mõjuala, seda enam inimesi me suuname.
Selles mõttes on dalai-laamal täita globaalne roll, sest ta puudutab miljoneid inimesi.
Temast on de facto saanud maailmakodanik, kes rändab lakkamatult juba enam kui pool sajandit, veetes igal aastal mitmeid kuid maailma kaugeis paigus ning kohtudes igasuguste inimestega. Maailma mured on tema mured.
Liidrid pälvivad meie tähelepanu ja suunavad meie jõupingutused olulistele asjadele. Tavaliselt on see tähendanud lühiajalist pakiliste probleemidega tegelemist: selle kvartali ülesanded, siis järgmine asi, siis saabuvad valimised.
Ärimaailma kajastav ajakirjandus räägib meile, et parimad liidrid on need, kelle kavalalt riukaline strateegia võidab turuosa ja suuremat kasumit oma äriettevõttele ning toob rambivalgusesse sellised tegevjuhid, kes on juhtinud oma ettevõtted erakordselt hea finantssoorituseni. Ja ehkki valitsuste juhid võivad mõnikord püüelda visiooni poole, mis tõuseb kõrgemale kitsarinnalise poliitika raskusjõust, takistab neid siiski liigagi sageli selle süsteemi inertsus.
Kui nii paljud tänapäeva liidrid opereerivad vaid sellistes piirides, nagu asjad parajasti on, ja toovad kasu vaid üksikule inimeste rühmale, siis dalai-laamat ei kammitse ükski neist muredest või piirangutest. Selline piirangute puudumine võimaldab tal laiendada meie mõttemaailma, näidata, kuidas süsteemid saaksid muutuda nii, et nad tooksid kasu kõige laiemale inimeste hulgale.
See teeb dalai-laamast transformatiivse liidri, kes on võimeline tooma kaasa muutust; kes vaatab kaugemale tänapäeva reaalsetest oludest, et pakkuda välja parema tuleviku kaart kogu maailma jaoks. Sellistel liidritel on laiem vaateväli ja nad suudavad seega ette võtta kõige suuremaid proovikivisid, mõelda kaugele ette tulevikku, pöörates tähelepanu küsimustele, mis on tähtsad pikka aega ja igaühe jaoks.
Nad ei tegutse mitte ainult iseenda, oma rühma või organisatsiooni huvides, vaid pigem meie kõigi huvides, inimsuse huvides. Seejuures pole enamikus tegu liidritega, kes meil praegu on, vaid pigem sellistega, keda meil vaja on. Maailm januneb sellise juhtimise järele.
Juhid, kes loovad muutuse, teenivad transtsedentset eesmärki, osutades teed uuele reaalsusele. Just see köidabki mind dalailaama visiooni puhul.
Ta võib tunduda üllatav valik sellise juhtimise seisukohast. Inimesed üle kogu maailma imetlevad ta tarkust ja osavõtlikkust, neid veetleb tema karisma. Kuid vähesed mõistavad dalai-laama väärtust tulevikukuulutajana, kes mõtiskleb meie probleemide ja nende lahenduse üle globaalses mastaabis ja sajandite vältel; visionäärina, kes mõistab, mida meil on vaja, et toime tulla saabuvate nõudmistega.
Kui dalai-laama maailmas ringi reisib, on tal alati kahte liiki publikut: need, kes huvituvad budismist ning külastavad tema religioosseid loenguid, ja suured rahvamassid, kes tunglevad tema avalikele esinemistele. Aastate möödudes on dalai-laama isiklik missioon vähendanud tema huvi esineda ikka ja jälle samadele budistidest kuulajatele, sestap on religioossete esinemiste arv kahanenud ja avalike esinemiste oma kasvanud.
Oma visioonist rääkides pöördub ta igaühe poole ja mitte oma religioossest rollist lähtudes, vaid globaalse liidrina, kes hoolib siiralt iga elaniku heaolust planeedil.
Ajal, mil ma neid sõnu kirja panen, hakkab see globaalne liider saama 80 aasta vanuseks. Aeg on küps kirjalikuks sõnumiks, inimestele mõeldud tuleviku teekaardiks dalai-laamalt.
Provokatiivne artikkel „Keskkonnateadlikkuse surm” väitis üsna kaua aega tagasi, et see liikumine on muutunud liiga negatiivseks oma sünge sõnumiga hävituslikkusest. Martin Luther King Jr, osutati artiklis, võitis miljonite südameid, kuulutades: „Mul on unistus”, mitte mingit õudusunenägu.
Muidugi oleks meie tegevus köitvam, kui seda suunaks positiivne visioon, kujutlus sellest, kuidas asjad võivad ühel päeval olla. Mõtlemine sellele, milline elu võiks olla, toob kaasa originaalsed mõtted, uued ideed, uuenduslikkuse.
Selleks et ellu jääda, on muidugi tarvis ära tunda, mis on valesti. Ent edenemiseks on meil tarvis Põhjanaela, mis lubab järgida paremaid alternatiive – meil on vaja taaskäivitatud GPS-i, et liikuda optimistlikuma homse poole. Formuleerides meie ühise tuleviku visiooni, mis toob kaasa muutuse, ei peatu dalailaama sellel, mis on valesti, vaid tõstab esile, mis võiks maailmas õigesti olla.
Jonathan Swift kirjutas: „Visioon on kunst näha teistele inimestele nähtamatut.” Dalai-laama visioon kannustab meid kaaluma paljutõotavaid võimalusi, mitte jääma pidama süngete ja masendavate meediateadete juurde, mida me iga päev saame.
Oma rännakutel üle kogu maailma on dalai-laama kuuldavale toonud osa oma arusaamast, mis puudutab paremat maailma, kuid tervikuna pole seda kaante vahele pandud. Olen tema juhendamisel visandanud selle visiooni omavahel põimunud stsenaariumide kogumina, kus tema sõnad on kombineeritud elavate näidete, inimeste ja projektidega, mis muudavadki juba visiooni tegelikkuseks.
Meie