Me kohtusime esimest korda 1980. aastate alguses, kui ta külastas Amherst College’it – meid tutvustas ta vana sõber Robert Thurman, tollane professor. Mäletan, et sel kohtumisel andis dalailaama teada, et on huvitatud tõsistest aruteludest teadlastega. See sobis hästi minu psühholoogiaalase ettevalmistuse ja New York Timesi teadusajakirjaniku rolliga.
Järgnevatel aastatel korraldasin mitmeid selliseid kohtumisi teadlastega või osalesin neil ning saatsin talle ka mitmeid aastaid Timesi artikleid teadusavastuste kohta. Minu naisele ja mulle on saanud kombeks käia kuulamas tema kõnesid ja õpetusi alati kui võimalik. Kui mul paluti see raamat kirjutada, haarasin seega kohe võimalusest kinni.
Kuigi enamik mu raamatuist käsitleb uusi suundi teaduses ja on selles mõttes üsna põhjalikud, ja ehkki dalai-laama visioon põhineb pigem teadusel kui religioonil, pole see raamat teadusraamat. Teadus pole siin esikohal, teaduslikul tõestusmaterjalil on siinkohal visiooni toetav või illustreeriv roll. Need lugejad, kes soovivad asjast rohkem teada, võivad pöörduda märkmetes toodud allikate juurde (ja olgu lugeja hoiatatud: märkused on siin on „pimedad”, st tekstis pole nad nummerdatud, kuid te leiate need raamatu lõpus).
Olen kindel, et visioon, mis ma dalai-laamaga peetud intervjuude alusel selles raamatus kirja panin, on pikitud mu enda huvide ja kirega, nagu ka sellest jutustamise viis. Ent ma püüan ikkagi ausalt kajastada tema põhilisi arusaamu ja üleskutse olemust, millega ta meie kõigi poole pöördub.
Tenzin Gyatso sattus sellisesse ülemaailmsesse rolli ajaloos ootamatute juhuste läbi. Enam kui neljasaja aasta jooksul polnud ükski dalai-laama – Tiibeti usu- ja poliitiline juht – elanud väljaspool Tiibeti budismi territooriumi. Lapsena uitas XIV dalai-laama suures Potala palees Lhasas, kus teda nagu ka teisi, enne elanud dalai-laamasid, hariti filosoofias, vaidluskunstis ja epistomoloogias ning selles, kuidas oma rituaalse rolliga toime tulla
Kuid 1950. aastatel toimunud kommunistliku hiina invasiooni järel Tiibetisse tõugati ta laiemasse maailma ning lõpuks põgenes ta 1959. aastal Indiasse. Seal ongi ta elanud sellest ajast saadik, kordagi kodumaale tagasi pöördumata.
Ta ütleb: „Kaotasin vabaduse 16-aastasena”, mõeldes sellega oma asumist Tiibeti usulise ja poliitilise riigipea rolli. „Lahkudes kaotasin oma riigi”, sõnab ta.
Seda piirist ülemineku hetke näidati tabavalt filmis „Kundun”, mis räägib dalai-laama noorusest. Kui noor dalai-laama ületab Tiibeti piiri ja astub India pinnale, tuleb ta hobuse seljast maha ja vaatab Tiibeti valvurite poole, kes teda seni saatsid. Tonaalsus on veidi nukker: ta ei näe neid enam kunagi, ja mitte ainult sel põhjusel, et nad on jätnud tema siia võõrale maale, vaid ka seetõttu, et nad ratsutavad tagasi maale, mis on ohtlikus olukorras, ja see võib neile elu maksma minna.
Kui tuttavad näod temast kaugenevad, pöördub dalai-laama ümber, mõistes, et nüüdsest on ta võõraste keskel – tema India võõrustajad tervitavad teda ta uues kodus. Ent tänapäeval on nii, nagu ütles näitleja ja tema pikaaegne sõber Richard Gere teda avalikul üritusel esitledes, et „kuhu iganes ta läheb, on ta sõprade seas”.
Mitte ühelgi eelneval Tiibetist väljaspool elaval põlvkonnal pole olnud võimalust näha dalai-laamat – meil on tänapäeval see võimalus. Ta reisib lakkamatult ja teeb enda kättesaadavaks kõikjal maailmas – ühel päeval räägib ta Venemaal pühendunud budistidest burjaatidega, järgmisel nädalal Jaapanis teadlastega, tõtates oma hüpleval kõnnakul klassiruumidest auditooriumidesse, mis on inimestest tulvil.
Võimalik, et ainus jõud, mis takistab tal veelgi rohkem inimestega lävida, on see, et ta ei saa viisat paljudelt maailma riikidelt, kes kardavad hiina survel ebasoodsaid tagajärgi oma majandusele, kui nad lubavad dalai-laama oma riigi pinnale. Hiina Kommunistliku Partei kõvakäelise kursi pooldajad näevad viimastel aastatel igasugust dalai-laama tegevust kui poliitikat, mille eesmärgiks on õõnestada hiina mõjuvõimu Tiibetis.
Ent isegi kõike seda arvesse võttes on ta reisiplaan ikkagi muljetavaldav: New Delhis räägib ta tudengitele ilmalikust eetikast, seejärel reisib Mexico Citysse, kus ta räägib paljude muude kohustuste hulgas tuhandele katoliiklasest preestrile religioossest harmooniast, peab dialoogi piiskopiga ja esineb avaliku kõnega staadionil, käsitledes osavõtlikkuse ajel tegutsemist, ja siirdub seepeale kaheks päevaks New Yorki õpetama, enne kui hüppab sisse Varssavi tipptasemel peetavatele rahukõnelustele… mis on üks kiire peatus tagasiteel Delhisse.
Sellise globaalse haardega on ta endale saanud suurema rolli – globaalse riigimehe rolli. Algus oli aga vaevaline.
Enne Nobeli preemia saamist ei meelitanud dalai-laama pressikonverentsid eriti reportereid ligi. Mäletan jahmatust, mida tema ametlik USA esindaja mulle 1988. aastal väljendas, kui dalai-laama tegi hiinlastele ühe suure möönduse, öeldes, et tema eesmärk Tiibetis on autonoomia, mitte iseseisvus.
Ehkki sel New York Timesis ilmunud uudisel oli tohutu mõju neile, kes Tiibeti üritust toetasid (ja tõenäoliselt oli see ka üks põhjuseid, miks ta järgmisel aastal Nobeli auhinna sai), lõppes teadaanne ühelõigulise raadiosaatest võetud loona, mis oli peidus lehe siseküljel.
Ent Nobeli auhinna saamisest saati on tema tegevus äratanud üha enam huvi inimestes ja ajakirjanduses ning temast on saanud sümbol isegi popkultuuris. Ta nägu on kujutatud Apple’i reklaamis (fraas kõlas „Mõelge teistmoodi”) ning nähtavasti lõputus (ehkki mõnikord petlikus) jadas talle omistatavate inspireerivate tsitaatide juures.
Tema suhtumine sellesse on lahe: ehkki on aru saada, et pigem tegeleks ta oma koidueelsete rituaalidega, saab avalikkuse tähelepanu, kuulsust ja meedia rünnakut hea eesmärgi nimel ära kasutada. Nüüd on ta osavõtlikkuse sõnumil „võimsam mikrofon”, nagu ütleb tema inglise keele tõlk Thupten Jinpa.
Dalai-laama kuulub tänapäeval nende väheste avalikult imetletud avalike tegelaste hulka, kes kehastavad sisemist hingesügavust ja pühalikkust. Väheseid prominente, „rasvases kirjas trükitavaid nimesid”, kui üldse, saab võrrelda tema moraalse suuruse või mõjukusega, rääkimata tema palve leviulatusest. Tema esinemised üle kogu maailma toovad kokku hiiglaslikke kuulajaskondi, kes täidavad sageli terved staadionid.
Dalai-laama on aastakümneid reisinud mööda maailma ja kohtunud inimestega, kellel on tohutult erinevad vaated, sotsiaalne tagapõhi, ühiskondlik staatus – kõik nad on tema maailmavaatele kaasa aidanud. Inimesed, kellega ta harjumuspäraselt suhtleb ja keda ta oma olemusega haarab, ulatuvad slummide asukaist (Sao Paolost Sowetoni) kuni riigipeade ja Nobeli auhinna teeninud teadlasteni. Ta toob nendele lugematutele kohtumistele alati kaasa omaenda raugematu motivatsiooni, osavõtlikkuse.
Tema näeb inimkonna ühtekuuluvust – pigem „meid” kui „meid-neid” ja erinevust nende kahe asja vahel. Küsimused, mis seisavad „meie inimperekonna” ees (nagu ta seda nimetab), on globaalsed, piireületavad, nagu üha süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ja elu toetavate planetaarsete süsteemide inimtegevusest tingitud halastamatu allakäik.
Sellest rikkalikust segust on dalai-laama kujundanud plaani, mis võib tuua lootust, indu ja tähelepanu keskendumist meile kõigile – see on nagu kaart, mille me võime kätte võtta, et elus orienteeruda, maailma mõista, eesseisvaid tegemisi hinnata ja ühist tulevikku kujundada.
Dalai-laama visioon inimsusest kehastab nagu ka mees ise sellist olemise ja tajumise viisi, mis pöörab paljud tänapäeval lokkavad väärtushoiakud pea peale. Ta näeb maailma, mis on hoolivam ja osavõtlikum, targem meie ühiste probleemidega tegelemises – see on maailm, mis sobib paremini omavahelises seoses olevate planeedi nõudmistega. Ja visioon sellest, mis võiks olla, ulatub kaugemale soovunelmatest, pakkudes nende pragmaatiliste vastuabinõude seemneid, mille järele on praegu tungivam vajadus kui kunagi varem.
Ühes kauges ja ligipääsmatus külas sündis kirjaoskamatutele külaelanikele laps. Ta pidi oma kodumaalt põgenema ja ta on elanud enam kui pool sajandit nii, et tal polegi kodumaad. Tal pole kunagi olnud oma kodu, autot ega ka palka, rääkimata mingisugustest investeeringutest. Tal pole kunagi olnud oma perekonda.
Ta pole kunagi käinud tavakoolis: tema haridus