„Siis nad pidid olema kuramuse veenvad,” ütles Sandy. Tema hääl ei reetnud millegagi, et kuuldu oleks teda üllatanud, sest ta oli Venemaa kleptokraatiaga väga hästi kursis.
Ryan jätkas, silmitsedes märkmeid. „Ainuüksi Galbraithi investeeringu ligikaudne koguväärtus sellel oksjonil oli ümmarguselt kümme miljardit dollarit. Oksjon kestis viis minutit ja IFC võitis avapakkumisega kuus koma kolm miljardit. Neli päeva hiljem müüdi see vara Gazpromile seitsme koma viie miljardiga.”
Ta pööras pilgu märkmetelt Sandyle. „Gazprom võitis ainuüksi investeeringu omandamisega kaks ja pool miljardit, pealegi saavutas valitsus kontrolli vara üle, sest Gazprom kuulub valitsusele. Väärtuse kasv kahe ja poole miljardi võrra tõi kaasa Gazpromi aktsiate tõusu, dividendid jagatakse Gazpromi aktsionäridele.”
„Kes täiesti juhuslikult on siloviki. Lõbus lugu.”
„Ära unusta sedagi, et IFC valdaja sai oma vaeva eest üks koma kaks miljardit.”
Jack vaatas uuesti paberitesse. „Galbraithi tehingust alates on IFC valdusettevõttel olnud palju õnne. See väike Panamas registreeritud firma hargnes paljudeks iseseisvateks firmadeks, millest igaühel on lausa üleloomulik võime osta odavalt tähtsaid taristuid, kasutades oma vastset rikkust enamasti pangalaenude saamiseks Šveitsist ja Venemaalt.”
Ta tõstis pilgu Sandyle ja pani tähele, et too põrnitseb oma teetassi.
„Kas sa järgid mu mõttekäiku?”
Lamont hakkas vaikselt naerma. „Kurb küll, vanapoiss, kuid selle keeruka salasepitsuse paljastamisega pole sa mind veel üllatanud. Näen kõike seda iga päev.”
Jack vaatas jälle paberitesse. „Olgu pealegi, SPARK-i kaudu õnnestus mul üks niisugune firma anonüümsete postkastide, trustide ja era-sihtasutuste võrgus välja selgitada. Lõpuks jõudsin konkreetse aadressini.”
Lamont kergitas kulme. „Kas tõesti? See juba on midagi. Kus see siis asub?”
„Moskvast saja kuuekümne kilomeetri kaugusel ühes Tveri viinapoes. Saatsin uurija Moskvast sinna vaatama. Poerahval ei paistnud olevat aimugi, millest uurija räägib, kuid talle jäi kindel mulje, et see paik on kas omanike teadmisel või nende eest varjatult organiseeritud kurjategijate kohtumispaik.”
„Missuguse kuritegeliku grupiga on tegemist?”
„Pole teada.”
Lamont näis jälle igavlevat. „Jätka.”
„Igatahes juhtus nõnda, et kuu aega pärast Galbraithi tehingut sai see Panamas registreeritud pisifirma, mille ainus füüsiline asukoht on ühe Venemaa linna viinapood, kuuekümne miljoni euro suuruse tagatiseta laenu ühelt Šveitsi pangalt, mis ajab pidevalt äri maailma eri paikades asuvate kahtlaste maksuvabade firmadega. Selle laenuga osteti Bulgaarias gaasitorustiku haldusfirma. Veel kuu aega hiljem ostis see üheksakümne miljoni euroga torujuhtme haldusfirma Sloveenias ja seejärel veel ühe Rumeenias, mille eest maksti sada kolmkümmend kolm miljonit.
IFC-l on kümneid uusi juriidilisi isikuid, kusjuures kõikide kontod asuvad mõnes meretaguses maksuvabas keskuses. Küpros, Kaimani saared, Dubai, Briti Neitsisaared, Panama. Siiski panin ma kõikide nende firmade puhul tähele üht ühist tõika.” Ryan lehitses pabereid, otsides midagi spetsiifilist. „Viimasel kui ühel neist on filiaal Antigual Saint John’sis.”
„Filiaal?”
Jack kehitas õlgu. „Need kõik on lihtsalt postkastid või üüritud ärisviidid. Ei midagi, mis neid Antiguaga füüsiliselt seoks. Tõtt öelda, ma ei saa sellest osast üldse aru. Ma muidugi mõistan, et Antigua on maksuvaba panganduse paradiis, kuid kõik need firmad paiknevad juba niigi maksuparadiisides. Miks peaks neid kõiki siduma veel Antiguaga?”
Lamont pidas hetke aru. „Kiire ja lihtne vastus on, et selle firmadetähtkuju tegelik omanik on seotud Antiguaga.”
„Mil viisil seotud?”
„Oletaksin kodakondsust.”
Ryan silmitses Lamonti, nagu oleks too aru kaotanud. „Sandy, ma ei taha, et mind süüdistataks rassismis, kuid julgen siiski väita, et ükski oligarh, valitsuse tähtis nina või jõugujuht, kes teenis äsja Kremli toel sepitsetud tehinguga Vladivostokis üks koma kaks miljardit dollarit, pole küll sündinud kusagil mõne kolmanda maailma linnas Lääne-India saarestikus.”
Sandy Lamont raputas pead. „Ei, Ryan. Ma ei öelnud, et ta pärineb sealt. Antigua on üks vähestest riikidest, kuhu sa võid kohale lennata ja maksta sularahas teatud summa… Ütleksin, et viiekümnest tuhandest USA dollarist täiesti piisab, ja juba sul ongi olemas tuliuus kodakondsus ja pass. Seal müüakse kodakondsust raha eest.”
„Milleks peaks seda vaja olema?”
„Mitmel põhjusel. Tõenäoliselt on kõige olulisem, et selles riigis saab asutada panga ainult selle riigi kodanik.”
Nüüdseks oli Jack juba sügavalt hämmeldunud. „Milleks asutada oma pank? Igas riigis kehtivad pangaseadused… kui sa tahad mõne teise pangaga äri ajada… pangad on omavahel tihedates ärisuhetes… see teine pank peab sind usaldama. Mingi kahtlase passiga kahtlane venelane ei tee ju Antigua Ivani pangast, ükspuha kuidas seda ka nimetatakse, rahaülekandeid, mida New Yorgi Citibank meelsasti vastu võtaks.”
Sandy hakkas naerma. „Mulle meeldib sinu agarus, Jack, kuid sa oled nagu metsa eksinud lapsuke. Sul on õigus, paljudel maksuvabade piirkondade pankadel puudub suurpankadega tehinguteks litsents, kuid sellest piirangust saab üle. See St. John’si Ivani pank, nagu sina seda nimetad, peab lihtsalt leidma endale pangandusmaailmas pisut paremal positsioonil paikneva vahenduspanga, mis on valmis hämarate isikutega äri ajama. Piisab mõnele pangaametnikule antud kobedast altkäemaksust. Vahendaja kannab Ivani raha üle mõnele teisele vahendajale, et too suunaks selle Šveitsi, Liechtensteini, Madeirale, Portugali või kuhugi mujale, kus pangad tegutsevad sama läbipaistmatult, ehkki on pisut auväärsemad kui tolle kuramuse Antigua omad. Sealt võib raha liikuda juba kuhu tahes – USA-sse, Ühendkuningriiki või tagasi Venemaale, nagu ma Galbraith Rossiya Energy juhtumi puhul söandan oletada.”
„Miks peaks see naasma Venemaale?”
„See on klassikaline rahapesuskeem, mida nimetatakse raha pööritamiseks,” ütles inglane. „Tavaliselt algab see korruptsiooni, varguse, altkäemaksu, organiseeritud kuritegevuse või ükspuha mis muul hämaral viisil saadud raha vastuvõtmisega, mis seejärel kantakse üle mõne niisuguse maksuvaba keskuse valdusfirmale, kust see saadetakse teisele valdusfirmale ning seejärel tagasi Venemaale kui puhas välisinvesteering.”
„Pagana pihta,” pomises Ryan. „Mul on alles palju õppida.”
„Seda küll, poiss. Aga sa taipad kiiresti.” Lamont vaatas kella. „Akadeemilisest vaatevinklist on see kõik väga huvitav, aga sedasorti variettevõtted vupsavad esile ja kaovad ülikiiresti, niisiis, kui sa ei tunne tõelist omandistruktuuri ega tegelike isikute varjunimesid, ei jõua sa kunagi raha lähedale. Meie ei saa kunagi teada, kes kuulub IFC või selle filiaalide nõukogusse. Nad näevad ränka vaeva, et see teave püsiks saladuses, ning saavad sellega kuramuse hästi hakkama. Sa oled ju ise dokumente näinud.”
Jacki silmadesse kerkis aegamisi sära. „Olen. Kõik need dokumendid on koostatud nõnda, et varjata omanikku, aga mis kasu on teadmisest, kus tema pank asub?”
Lamont kallutas pead. „Millest sa räägid?”
„Kõikidest neist Antigual asuvatest firmadest, mida ma mainisin. Need on registreeritud ühes ja samas hoones.”
„Selles pole midagi erilist. On olemas registreeritud vahendaja, firma, mis aitab sul saada passi, ning advokaadid, kes korraldavad maksuparadiisi kontod. Just selleks kasutatakse füüsilist aadressi. Mitte mingit tegelikku seost omanikuga.”
„Pank