„Vait!” käratas Kalle ja naine sulges suu. Mees loobus eos vastupanust. Istus koridoritoolil, pea löödult rinnal. Ei teagi, mis meest rohkem heidutas, kas kurjategija tema kodus või hirm, et naise näägutamine selle pärast ei lõpe enam iial.
Kalle ajas ohvrid püsti, vaatas kiiresti läbi korteri kolm tuba ja köögi ja sai aru, et varitsuse peab sättima magamistuppa. Ta võttis seljakotist rulli teipi, kamandas naise ja mehe suurele voodile ning sidus kinni, haaras siis kotist binokli ja uuris vastasmaja. Varsti sai selgeks, et tal on aega. Janek magas diivanil. Seda oli vaevu-vaevu näha – õnneks olid vastasmaja korrused pisut madalamal. Kalle võttis püssiosad välja ning pani kokku, sättis optika paika ja pani püssi aknalauale valmis. Iial ei võinud teada, millal seda vaja läheb. Ta vaatas hirmust kangeid vanakesi ja otsustas nad tööle rakendada. Ta nihutas vanamehe akna juurde, teipis ta käed pisikese binokli külge ning käskis diivanil magavat kogu jälgida ja kohe teada anda, kui see seal liigutama peaks. Naise sidus ta lahti, läks temaga koos kööki ning käskis endale võileiva teha.
„Kõik läheb hästi, ma kaon siit varsti, aga kui te mind takistate, siis löön maha,” lubas Kalle. Tundus, et naisel ei olnud uskumisega probleeme. Värisevi käsi võttis ta kotist seemneleiba ja määris taluvõid peale. Kalle läks võileibadega magamistuppa tagasi ja vitsutas need seal nahka. Mees jälgis kuulekalt binokliga vastasmaja.
„Magab?” uuris Kalle. Mees noogutas.
„Puhka vahepeal minutiks käsi, kui näed mingit liikumist, siis hüüa mind.” Kalle nõudis abielupaari mobiiltelefonid enda kätte ja tõmbas lauatelefoni juhtme puruks. „Ma lähen pesema, aga ma hoian ukse lahti ja näen, kui te püüate koridori minna.” Ta võttis särgi seljast, loputas kiiresti ülakeha, nägu ning pead. Kuivatas kiiresti punaseruudulisse froteerätikusse. Kalle oleks tahtnud veel hambaid pesta, aga klaasist paistvad kollaseks nühitud hambaharjad peletasid need mõtted eemale. Ta pigitas hambapastatuubist portsu põske, nühkis pisut sõrmega ja sülitas. Sellest pidi piisama. Otsis siis mingit higipulka, kuid kõik olid teravalõhnalised. Seda ei saanud ta endale lubada, vähemalt hetkel. Ihu lõhnas alati tagasihoidlikumalt kui odav deodorant. Polnud vaja, et varitsemise käigus keegi su just lõhna peale üles leiab ja maha laseb. Värskendatult hiilis Kalle magamistuppa tagasi. Mees vaatas kohusetundlikult binokliga aknast välja. Naine seiras teda trotslikult. Kuulnud Kallet sisenemas, raporteeris mees: „Pole oimugi liigutanud.” Kallele tundus, et mees oli tööst õhinasse sattunud. Naisele tundus sama: ta vaatas oma meest pika mürgise pilguga. Kalle otsis seljakotist ekraanipuhastuslappi mähitud padrunid, võttis kolm tükki välja ja asetas need öökapile ritta. Kontrollis seejärel püssilukku ja tegi tühja kontrollasu. Kui ta laskma peab, läheb ta riski peale välja, sest seekord oli optika tema käe järgi reguleerimata. Naine vaatas Kalle rutiinset tegevust kasvava rahutusega, võttis siis ennast kokku ja küsis: „Kas sa kavatsed ta tappa?”
Enne, kui Kalle midagi öelda jõudis, kähvas vanamees ümber pööramata: „Siis poleks ju teda vaja vahtida või kuidas.” Kalle mühatas ja mõtles, et ootamine nende kahe hullu seltsis võib päris raskeks osutuda. Vanamees igatahes oli oma sõiduvees – ilmselt tundus see põnevaim lugu tema elus. Ei läinud kaua, kui ta ootamatult hõikas „Liigutab!” ja siis varsti uuesti „Nüüd jälle, keeras teise külje.” Nohises siis rahulolevalt ja vaatas Kalle poole, oodates ilmselt, et Kalle tuleb nüüd püssiga kohale.
„Ma tahan teada, kui ta ärkab või kui keegi teine pilti ilmub.”
Kalle sättis, püss süles, ennast kõrge seljatoega tooli istuma. Ta sulges silmad ja lõdvestas keha, viis mõtted kaugele, vajus uinumispunktini ja tuli sealt vaikselt uuesti välja. Harjutus peletas une mõneks ajaks eemale ja aitas värskena püsida.
Kalle silmitses tapeedimustrit ja püüdis välja arvutada, mitu lille seinal kokku on, kui kõlas uksekell. Naise poole vaadates oli Kallel kohe selge, et see oli oodatud külaskäik.
„Kes see on?” nõudis Kalle.
Naise pressis huuled kriipsuks kokku. Mees laskis binokli alla ja ütles: „See on tütrepoeg. Käib meid paar korda nädalas peale trenni vaatamas.”
Kõlas uus uksekell ja nüüd koputati veel uksele. Kalle mõistis, et pidi ukse lahti tegema, muidu ajab närviline sugulane kogu trepikoja sumisema. Ta pani püssi nurka, vaatas veel naise parastavatesse silmadesse ja astus pehmelt koridori. Nüüd trummeldati ust juba päris närviliselt. Ja keegi hõikas pisut käheda häälega: „Vanaema, see olen mina, tee lahti.”
Uksesilmast vaadata ei saanud – teisel pool ust oleks koputaja märganud, et uksesilm kaeti. See oleks niigi ärevil meeltele kahtlane tundunud. Kalle kummardus korraks, uuris lukku ja avastas pettumusega, et seda ei saa vaikselt lahti keerata. Ta haaras ühe käega lingist, keeras teise käega snepri avatuks ja tõmbas ukse lahti. Tema ees seisis vähemal kahemeetrine mehejurakas, spordikott ühes käes rippumas. Vot sulle lapselast, mõtles Kalle, ja pani murega tähele, et mehe käsi oli märkamatult kotisangast lahti lasknud. Kalle jõudis sukelduda ja kõrvale astuda, kuid ikkagi jõudis raske rusikas tema kõrva riivata. Lapselaps astus otsustavalt edasi, keha oli hoolimata tugevast hoobist tasakaalu jäänud ja põlved kergelt kükkis. Kalle lülitas valuaistingu välja ja astus vastu, tõstes käed pisut liiga kõrgele, et jätta kõht rünnakule vabaks. Kaua ta ootama ei pidanud, löök tuli kui sepavasaraga ja sinna lisaks piisanuks kõigest liblika tiivalöögist, et Kalle kõhulihased lömastada ja ta nurka paisata. Kalle ägises ja märkas rahulolevalt, et lõksu seadmine ja hirmsa litaka neelamine tasusid ennast ära, mees oli liigse agarusega ette astunud ja jalg oli põlvest peaaegu sirge ning kehamass tasakaalust väljas. Kallel eelis kestis ainult sekundimurdosa, aga ta võttis viimast ja virutas jalaga poolviltu ülalt alla mehemüraka põlvekapsli pihta. Nüüd sai ta oma kõhulihased lõdvaks lasta. Lapselaps istus imestunult maas oma vildakat jalga vahtides ja Kallel oli vaja ta enne jõuramist kuidagi ära kustutada. Kuna mees tundus olema osav ja oskas ilmselt ka valu juhtida, ei hakanud Kalle riskima, vaid virutas kannaga laupa. Sinna pidi nüüd veidikeseks sõdurisaapa jälg jääma, aga ta vajas ise hädasti taastumiseks aega.
„Kuule, ta ajas end püsti,” kostis tagatoast. „Mida sa Imrega tegid?” kriiskas teine hääl.
Kalle kontrollis lapselapse pulssi – süda tagus meeletult, aga arvestades äsjast madinat polnud selles midagi imelikku. Kalle jooksis kummargil magamistuppa, haaras teibirulli ning kleepis mehejuraka kindlalt kinni. Korraks kaalus ta, kas tasuks mehe põlv pesasse tagasi tõmmata, aga loobus siis. Mees näis piisavalt treenitud ja tugev, et valu alla neelates kas või ühel jalal hüpates talle kõrri karata.
„Ta pani teleka käima,” teatas hääl magamistoast, „ja nüüd pistis midagi sinna ja klõpsutab kanaleid.”
Kalle astus magamistuppa tagasi ja võttis vanamehelt binokli. „Mis sa temaga tegid?” nõudis naine.
„Temaga on kõik korras.”
Kalle vaatas, kuidas Janek õiget sisendit otsides pulti klõpsis, lõpuks jõudis õigeni ja pilt vallutas plasmaekraani. Ilmselt nööbikaameraga filmitud, taipas Kalle, kui nägi kõikuvat pilti keskaegsesse hoonesse sisenemas. Sõbralik baaridaam, hea hinnaga päevapraad. Kui kõikuv pilt laua taha istus, nägi Kalle oma tööandja nägu. Ennast Erkiks nimetanud mees, kes ta riiklikust vanglast vabaks oli saanud. Kallel oli kahju, et ta ei kuulnud, mida mehed omavahel rääkisid, oskaks ta ometi huultelt lugeda. Kuidagi oli Erki tolles afääris kõrvuni sees. Võimalik, et just seda videot tahtiski Erki kätte saada. Ilmselt räägiti seal midagi sellist, mis Janekit erutas, sest ta tõmbas mitu korda närviliselt kätega üle näo. Video lõpupoole libistas Erki midagi väikest üle laua filmija poole. Ilmselt mingi infokandja, mõtles Kalle. Filmija peitis saadu kohe oma taskusse. Janek sulges teleka ning jäi mõtlikult istuma. Kalle andis binokli vanamehe kätte tagasi ja käskis muudatustest ette kanda.
X
Janek sulges teleri ja jäi tuimalt enda ette vahtima.