Kui naaber oleks ometigi kiirem olnud ja trepist üles jõudnud, siis oleks pidanud ründaja midagi ette võtma, et Elmar ei saaks politseid kutsuda. See võiks olla tema võimalus. Aga eks ründajagi teadis, et kohe, kui vanamees trepikäänaku tagant nähtavale ilmub, muutub tema elu raskemaks. Ta tõmbas käe tihedamalt kaela ümber koomale ja Janeki teadvus kustus peaaegu kohe. Sujuvalt sikutati lõtv keha korterisse ja visati tseremoonitsemata põrandale. Kibekähku astus kägistaja koridori tagasi, seadis uksemati sirgeks ja jõudis täpselt ukse sulgeda, enne kui naaber nurga tagant paistma hakkas.
Janek toibus tasapisi. Silmi pilutades ja tuttavat lühtrit nähes tundus talle korraks, et kõik on hästi. Tal oli vastik unenägu, milles mängisid peaosa jõuline kägistav käsivars ja Mardi surm. Käega uimaselt kukalt kobades ja sõrmedega valusat muhku katsudes tundus unenägemise versioon veel tõepärasemana – ta kukkus, lõi pea ära ja siis nägi igasugust jama. Ilmselt oleks Janek veel kaua lohutavaid mõtteid heietanud, aga tema kohale kummardunud kitsas nägu purustas lootused ühe hetkega. Mehe lõug oli korralikult raseeritud ja sinaka tooniga. Janeki silme ees tõmbas mees suure kärinaga teibirullist viis pikka siilu, kleepis need otsapidi endale käsivarre külge, keeras Janeki ringi nagu jahukoti ja teipis tal käed-jalad tihedalt kokku.
Janeki meelest võis see tähendada ainult head, sest kui kedagi oleks vaja maha lüüa, siis ei hakataks teda ometigi kinni siduma. Kiire ja osav löök kaela pihta tuli Janeki jaoks ootamatult ja viis pildi uuesti taskusse. Uuesti ärgates püüdis ta mõttes kokku lugeda, kui mitu korda ta viimase kahekümne nelja tunni vältel minestanud oli. Kõik inimesed näikse tahtvat, et ta teadvuseta lebaks. Janek, kes muidu inimestega kokkupuuteid vältis, sai veel kord oma kahtlustele kinnitust. Sellised nad olid – kõigile, kes nendest erinevad, on vaja virutada. Kui nad oleksid selle silelõuaga internetis kohtunud, siis oleks vaekauss kindlalt Janeki kasuks olnud. Ta oleks selle tõpra sajaks miljoniks bitiks käristanud ja ta põhjalikult läbi kolkinud. Aga selles maailmas sai ta olla ainult abitu kookoniks seotud nukk.
Uus arglik katse ennast tajuda tuli Janekile varsti. Seekord hoidis ta silmi kramplikult kinni, mõeldes, et pole vast mõtet uueks pauguks enda ärkvelolekut ilmutada. Kui midagi ei juhtunud, paotas Janek silmi. Mahuka töölaua pealt vaatasid vastu kolm suurt kuvarit ja pihutäis juhtmeid. Paar laialilammutatud arvutivrakki seisid lahtikäiva diivani kõrval. Vahel, kui Janek tõsiselt hoos oli, ei raatsinud ta teise tuppa magama minna, vaid vajus siinsamas diivanil paariks tunniks rahutusse unne.
Janek proovis enda asendit mugavamaks seada, aga ta ei saanud liigutada. Kontoritooli kindlalt kinniseotuna pidi ta vaatama, kuidas silelõugne jõhkard tema plaadikogu tuuseldas. Janek irvitas sisemiselt – kes siis tänapäeval midagi vajalikku plaadi peal hoidis. Kõik need hunnikud toanurgas olid kas odavad koopiad või vanade operatsioonisüsteemide plaadid. Isekõrvetatud Linuxi plaadid, testiplaadid, pornokogu ja muud sitta, mida ta polnud ära visanud põhjusel, et paarisaja plaadi hulgas võis olla paar vajalikku, aga kõigi nende läbivaatamiseks polnud kunagi piisavalt aega.
Ikkagi oli Janekil paha vaadata, kuidas plaadid toanurka kuhja lendasid. Mida see lollpea üldse leida mõtles? Kas tal oli võime plaati vahtides teada saada, mis seal peal oli? Mille kuradi järgi ta otsustas, et just see plaat tuleb nurka visata? Siis Janek taipas – nurka lendasid tühjad karbid, plaate kogus mees suurde kilekotti. Ilmselt üritavad midagi leida, midagi sellist, mis eelmisel ööl talle näppu jäi. Kelle otsa see kuradi Mart seekord komistas, kes nad ka polnud, neil oli piisavalt raha, et kirjutada oma kaitsesüsteemid ja varitseda iga ründajat. Tõenäoliselt oli imeline öine läbimurdmine lihtsalt lõks.
Õnne neile jobudele, kes peavad kogu selle hunniku ükshaaval fail faili järel läbi vaatama. Selleks kulutavad nad küll kenasti aega. Janek oleks peaaegu parastavalt naerma puhkenud. Kes see mees ka polnud, tal oli igatahes ülihea vaist. Ta pöördus järsult ja vaatas Janekile silma. Hallid silmad kiirgasid ilmetult. „Kus see on?” küsis silelõug tuntava vene aktsendiga nõudlikul häälel. Kuna Janek ei saanud piuksugi teha, isegi mitte õlgu kehitada, siis püsis ta vaikselt. Pealegi, kust tema teadis, mida mees mõelda võis. Ehk tuli ta hoopis mõnest piraattarkvara jahtivast kompaniist või autorikaitseorganisatsioonist. Janek oli peaaegu kindel, et tegelikkuses need intellektuaalomandi kaitsmisest jahuvad organisatsioonid just nii oma asju ajavadki.
Janekile kippus naer peale ja ta kortsutas näoga väheke teipi. Seda poleks ilmselt pidanud tegema, sest mees astus kiire sammuga ligi ja tõmbas ühe ropsuga teibi näo küljest lahti. Janek tundis, nagu oleks keegi talle ilmatu suure forelli sabaga vastu nägu laksanud.
„Nooh?” uuris tige mees, kelleks Janek ta endamisi ristis.
„Ma, ma noh ei tea, mida sa tahad.”
Mehe nägu jäi ilmetuks, aga ta koukis taskust skalpelli, mida vaatas hetke õudustäratava hardusega. Janekile avaldas see soovitud mõju. Ta arvas, et põhimõtteliselt ei kaotaks ta ju midagi, kui mehe küsimustele vastaks.
„Ma ei tea, mida sa otsid, aga kui sa seda mulle ütled, püüan igati aidata.” Janek oli oma vastusega rahul, sest meenus, et just nii pidigi röövlitele vastama. Aeglaselt kiirustama ja neile igati vastu tulema.
Mees jäi ilmetuks, aga nuga ta käes kadus sõrmede vahele ja ilmus uuesti välja korrapärase rütmiga.
Röövija pööras Janekile selja, astus diivani seljatoele ja upitas ennast laes rippuva lambini. Tõstis lühtri konksu otsast lahti ja lõikas järsu liigutusega juhtmed läbi – imelikul kombel särakat saamata. Ta viskas kupli hooletult diivanile, haaras sõrmedega konksust ja jäi sinna rippuma nagu pärdik. Janekis tõusis rahutus. Miks oli ründajal vaja kuppel maha võtta. Vastik eelaimus pani Janeki higistama. Asjalike liigutustega kargas röövel koridori ja ilmus sekundi pärast seljakotiga tagasi. Võttis välja rulli pesunööri, lappas silma järgi paraja osa välja ja pisike nuga välgatas. Mees sõlmis nööri otsa aasa, vaatas Janeki poole ning naeratas rõõmutult. Ta astus Janeki taha ja libistas aasa talle ümber kaela, sikutas kergelt ja silmus tõmbus kõrisõlme juurde kokku. Vastikusest kõõksatades proovis Janek pearaputamisega silmusest vabaneda. Mees mühatas, kiskus nööri kaelast ära ja sidus sõlme uuesti lahti. Tundus, et kurjategija oli perfektsionist. Sõlme ringi sidunud, kadus vangistaja kööki ja tuli varsti taburetiga tagasi, pani selle keset tuba, astus peale ja loksutas mõtlikult. Janeki paanika kasvas sekunditega – mees tundus olevat rituaalidest lugu pidav sarimõrvar. Timukale ei meeldinud taas miski, ta vaatas hindavalt Janekit, siis sõlme ning naeratas jäiselt. Janek oleks tahtnud, et mees oleks jäänud oma liistude juurde, sest naeratus tegi ta hirmuäratavaks. Timukas astus arvuti juurde. „Parool?”
Janek ütles kähku oma salasõna, tema vastupanuvõime oli viimseni mutta tambitud. Ta nägi silmanurgast, kuidas keskmisele kuvarile ilmus populaarne otsingumootor ja kuidas mees sinna midagi tippis. Tundus, et röövel oskas peale mõrvamise ka suurepäraselt arvutit kasutada, mitmekülgne talent. Janek mõistis äkki, et ta ei pea sõna kuulama ega vaikselt istuma. Vastupidi, mida rohkem ta häält teeb ja mida rohkem võitleb, seda tõenäolisem on, et keegi tuleb appi. Mõtted olid õiged, tõenäoliselt said paljud röövitud inimesed aru, et kui nad sipleks, siis tekiks neil