„Mis sa otsid, Stella?” Kaisa seisis ukselävel ja vaatas mind imestunult.
„Telefoni, telefoni on mul vaja,” pomisesin. Mu süda peksis jubedalt ja silme ette olid mingid imelikud mustad täpid tekkinud, aga ometi üritasin sundida ennast rahulikult hingama. Emaga saab kõik korda, emaga saab kõik korda…
Leidsin telefoni, see vedeles köögikapi peal. Mis oli kiirabi number? Issand, mis see number ometi oli?! 112, tuli õnneks üsna kohe meelde. Sain selle kuidagi ära valitud ja kuidagi sain ka kiirabi kohale kutsutud.Taheti teada selle rohu nime, mis ema oli võtnud, ja ma pidin minema vaatama, ehkki parema meelega oleksin tahtnud magamistoast eemale hoida – mul oli nii õudne ja nii hirmus ema vaadata. Kartsin, et äkki ta ei hingagi enam, aga hingas õnneks siiski… Kiirabist küsiti muidugi ka aadressi ja kästi mul rahulik olla – nad jõudvat kohale juba mõne minuti pärast.
Kaisa ei öelnud ega küsinud enam midagi, kui ma pärast kõne lõpetamist uuesti kööki läksin ja laua äärde taburetile istuma potsatasin.Ta tuli hoopis minu juurde, ronis sülle ja surus oma pea vastu mu kõhtu. Niimoodi kägarasse ta jäigi ja sel kombel istusime kahekesi seal laua taga, kuni lõpuks, täiesti igavikuna tunduva aja pärast käis uksekell ja kiirabi oli kohal.
Ma piilusin ukse pealt, kui nad teda üle vaatasid, ja nägin, et ema ei hinga enam niimoodi raskelt nagu enne, vaid et õieti ei saagi enam aru, kas ta üldse hingab või mitte.
„Kas me kaasa ei või sõita?” mangusin hirmunult, kui nad ema raamile tõstsid. Kuid seda ei lubatud. „Autos ei ole praegu nii palju ruumi,” ütles suurt kasvu ja kogukas hallipäine naisarst. „Oleks parem, kui jääksid oma õekesega praegu koju, ema heaks ei saa te niikuinii seal midagi teha.Ta ei ole teadvusel.”
„Aga ta ju saab ikka terveks, saab ju?!”
„Loodame.Tundub, et jõudsime õigel ajal. Sa oled tubli tüdruk, et kohe abi kutsusid. Kas sa ka isale teatasid juba?”
Marko oli mul sootuks meelest läinud.Tema ei teadnud kogu loost ju veel midagi, oli pahaaimamatult tööl… Raputasin pead.
„Siis tee seda kohe, ja hiljem võite üheskoos haiglasse tulla. Arstidel on su isaga kindlasti tarvis rääkida ja juhtunu kohta informatsiooni saada.”
„Ma tean, miks ta seda tegi.” Nutt nööris mu kõri, rääkida oli valus ja raske. „Oma jala pärast.Ta jäi autoõnnetuses jalast ilma ja pidas ennast mõttetuks sandiks.”
Arst noogutas mõtlikult. „Selge. Me püüame talle abi anda, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kuidas see õnnestub, sõltub aga paljuski temast endast.” Ja vaid mõned minutid hiljem oli ema juba kanderaami peal minema viidud. Jäime Kaisaga üksi.
„Tahan, et emme terveks saaks,” poetas Kaisa nutuselt. „Ma ei taha, et ta haiglas on.”
„Ma ka ei taha, aga ta peabki seal selleks olema, et terveks saada.” Praegu oli viimane aeg, kus ma mingit lohutajat mängida oleks tahtnud, aga midagi polnud ju parata.Ainus, mida praegu teha sain, oli helistada Markole.
Ta võttis peaaegu kohe vastu. „Stella! Kuidas teil läheb, said Kaisa ilusti kätte?”
„Jah, aga… emaga on pahasti.” Ma ei olnud kindel, kas ta mind kuulis, sest mu hääl oli nii nõrk ja nutune, jube raske oli pisaraid tagasi hoida.
„Mis mõttes, juhtus midagi?” Mees teisel pool toru muutus otsekohe ärevaks, tema toonist oli kuulda samasugust paanikat, nagu ma ise hetkel tundsin. „Räägi rahulikult!”
„Ta neelas hunniku mingeid unetablette. Ma kutsusin kiirabi, nad viisid ta Mustamäe haiglasse…”
Hetkeks oli kuulda ainult Marko hingamist. Seejärel ütles ta peaaegu rahulikult: „Selge. Ma sõidan otsekohe sinna.”
„Aga me Kaisaga tahame ka tulla! Võta meid ka peale!”
„Ma töötan ju Mustamäel, ma ei hakka vahepeal selleks koju Õismäele sõitma. Helistan sulle kohe, kui midagi kuulen, senikaua katsu sina rahulik olla.”
„Sa polegi nii väga üllatunud? Kas arvasid, et ta võib midagi sellist teha?”
„Ma kartsin seda juba ammu, Stella. Kartsin, aga ei osanud midagi teha, et seda ära hoida. Nii et… küllap on see minu süü.” Mees teisel pool toru ohkas raskelt.
„Lõpeta ära, sina pole milleski süüdi!” See veel puudus, et nüüd tema ennast haletsema hakkab. „Helista meile siis kohe, kui midagi teada saad. Eks? Helista kindlasti!”
„Ma helistan.” Ja mees katkestas kõne.
„Kas issi tuleb koju?” küsis Kaisa otsekohe lootusrikkalt.
„Veel mitte, aga natukese aja pärast küll,” pobisesin vastuseks. Märkasin, et õeke oli vahepeal oma vildikad ja paberid välja otsinud ning vedeles nende asjadega nüüd keset elutoa põrandat. Kadestasin teda sel hetkel täiega – kolmeaastastel on ikka imeline võime isegi kõige hullemas olukorras rahulikuks jääda ja oma asjadega tegeleda.Või no eks ta ehmatanud oli ikka, aga vähemalt mitte niimoodi paanikas nagu mina. Ema, ema, ainult ema keerles mul peas.Alles nüüd hakkas tema teo jubedus täielikult minuni jõudma.Ta oli tahtnud ennast ära tappa! Kuidas ta küll sai midagi sellist teha?! Kas ta siis üldse ei mõelnud minu ja Kaisa ja Marko ja vanaema ja üldse kõigi peale, kes temast hoolisid?
Vajutasin teleka mängima ja vajusin tugitooli, aga ma ei näinud mitte midagi, mis ekraanil toimus, ega kuulnud, mida Kaisa seal põrandal joonistades omaette rääkis ja ümises. Kuidas oli ema saanud olla nii egoistlik, seda ei suutnud mu mõistus omaks võtta. Kas meie keegi talle siis enam absoluutselt korda ei läinud? Oli tal meist nii täielikult ükskõik?
Arst oli mind kiitnud, et kohe abi kutsusin ja öelnud, et ilmselt jõudsid nad pärale õigel ajal.Aga kui ikkagi ei jõudnud? Mis siis, kui ema oli juba…? Seda õudset mõtet olin seni üritanud endast eemale tõrjuda, ent nüüd tikkus see lausa vägisi ligi. Mõelda, kui nad ikkagi ei saanud teda elustada, kui ta haiglasse jõudmise ajaks enam äkki üldse ei hinganud! Mis siis saab, kuidas me siis ilma temata edasi elame?
„Stella, miks sa nutad?” Väike käsi katsus mu lahtisi ja sorakil ripnevaid juukseid. „Sest emme viidi ära?”
„Jah, no üldse on kurb olla. Ära sina sellepärast muretse.” Ma tõmbasin kampsunivarrukaga üle näo ja luristasin ninaga. „Multikaid tahad vaadata?”
„Okei.” Ma vajutasin Cartoon Networki peale ja Kaisa ronis jälle mu sülle, nagu enne köögis.Ainult et seekord ei peitnud ta oma pead mu kõhu vastu, vaid keskendus Tomi ja Jerry järjekordsele tobedale tagaajamisloole. Mina aga heitsin iga natukese aja tagant pilgu oma telefonile, mis vedeles klaasist laual teleka ees – miks see Marko juba ometi ei helista?
Mingi aja pärast muutus Kaisa mu süles lõdvaks ja raskeks ja hakkas vaikselt nohisema. Kuidagi, hästi ettevaatlikult õnnestus mul ta enda kõrvale diivanile tõsta ja telefon laualt kätte saada.Valisin uuesti Marko numbri, aga kõne vajutati kohe kinni. Muidugi ajas see mu veel rohkem hirmule, kui ma juba olin. Midagi oli järelikult ikka väga hullusti! Jõudsin aga ennast just koos telefoniga uuesti diivanile kössi tõmmata, kui see helisema hakkas ning ekraanil vilkus Marko nimi.Viuhti, krabasin selle uuesti pihku. „Noh?” nõudsin, vaevumata tšaugi ütlema. „Kuidas emaga on?”
„Nad tegid talle maoloputuse ja ütlesid, et kõik peaks korda saama. Aga ta peab veel mõneks ajaks haiglasse jääma ja siis… psühhiaater tuleb ka temaga rääkima, see on alati kohustuslik selliste juhtumite puhul.”
Hingasin sügavalt ja kergendatult. „Nii et ema siis ikkagi ei pääse arstist?”
„Ei pääse, aga iseasi muidugi, kuidas ta temaga koostööd on nõus tegema. Ma…” Marko vaikis korra ja ütles siis: „Rääkida ma Margitiga ei saanud, seda lubatakse alles homme. Öeldi, et ta magab praegu ja seisund on stabiilne. Aga juba see mõte, et ta seda üritas… Ma kartsin jah, et nii võib minna, aga et ta seda nüüd tõesti tegigi!