Mõelda, see oligi tema! Tükk aega ei suutnud ma tema kirja lugedagi, sest olin hirmus ärevil nüüd juba kahel põhjusel: 1) et mida ta minu pikast-laiast heietusest küll arvata võis; ja 2) et tema nimi oli peaaegu täpselt sama, mis mu lemmikraamatu tegelasel. Milline juhus!
Saara kirjutas: „Tere Stella!
Tänx nii pika ja laheda kirja eest. Mulle polegi vist keegi varem niimoodi kirjutanud. Jube õudne, et su emaga nii juhtus.Aga kindlasti saab midagi teha, et ta jälle endiseks saaks, ma usun küll ja hoian kõvasti pöialt! Minul läheb oma emaga see asi ikka järjest hullemaks, täna karjusime jälle teineteise peale nagu pöörased :(
Kuule, mis sa arvad, kui saaks kokku millalgi? Tore oleks lobiseda. Ja ma nagunii ei taha praegu üldse kodus olla ka :( Mis sul muidu homme plaanis on ja mis kellani sul tunnid kestavad? Kus koolis sa käid üldse? Ja kas sul MSN ka on?
Saara”
See kiri tegi mul meele tohutult rõõmsaks.Ausalt öeldes ma isegi ei mäletanud enam, millal ma pärast seda suvist õnnetust üldse viimati õnnelik või heas tujus olin olnud, aga nüüd, Saara kirja lugedes oleks justkui päike jälle paistma hakanud. See tüdruk oli lugenud läbi kogu minu halaeepose kõikidest vastikutest asjadest, mis minuga viimasel ajal olid juhtunud, ja see mitte ei peletanud teda eemale, vaid ta tahtis kogunisti minuga kokku saada ja lobiseda! Kokku saada, nagu päris tõelise sõbraga… Ma kribasin talle kiiresti vastuse, kirjutasin, et mu tunnid kestavad poole kolmeni ja et kuna käin kesklinnas koolis, siis võiks pärast seda ka linnas kusagil kokku saada, näiteks Viru keskuse juures. Andsin Saarale ka oma MSNi aadressi, ehkki eriti sageli ma seal viimasel ajal ei käinud – polnud lihtsalt kellegagi rääkida. Mõnikord harva oli Berit online’is ja teinekord sai mõnelt klassikaaslaselt näiteks õppimise kohta küsida, aga üldiselt tundsin, et mul pole sinna väga asja.
Saara vastus saabus ka seekord juba mõne minuti pärast. „Sobib! Näeme siis homme 14.45 Viruka ees, seal pargi pool. Lisasin su MSNi ka! Aa, ja jätan igaks juhuks oma numbri, kui üksteist üles ei leia vms – see on 5274381. Oki, homseni siis! S.”
Nii et homsest ei pidanudki tulema järjekordne tüüpiline päev, kus ma pärast kooli koju tulen ja terve õhtu arvuti taga passides või siis raamatuga voodis vedeledes veedan. Mina, üksik ja sõpradeta Stella, pidin kokku saama tüdrukuga, kellest ehk võib mulle saada päris tõeline sõbranna! See uudis oli mulle justkui elu sisse tagasi toonud. Ma olin võimeline enne magamaminekut isegi natuke veel ajalugu vaatama, ehkki sinna aastaarvude ja lahingute sekka mõlkusid mu mõtted pidevalt homse päeva ja Saara ümber.Võib-olla ma ikkagi ei meeldi talle, äkki meeldis talle ainult kiri, aga mind ennast reaalselt nähes peab mind mingiks nõmedaks nohikuks? Ei võinud ju iial teada. Fakt oli see, et minu suhtlemisoskus polnud just eriliselt kiita, egas ma muidu koolis selliseks erakuks poleks jäänud. Samas olin ju Saarale ka sellest kõigest juba kirjutanud ja tundus, et tal pole sellest midagi…
Õhtul hiljem, kui Kaisa oli juba tükk aega tagasi magama pandud, kuulsin ma teisest toast Marko tasast häält. Järelikult oli ema ärganud. Olin juba pidžaamas ja valmis voodisse pugema, aga korraga tuli veel kange tahtmine vetsu minna.
Teel tagasi oma tuppa kostsid ema ja Marko hääled magamistoast juba sootuks valjemini ja oli aru saada, et nad vaidlesid millegi üle. Kõhklesin natuke, aga jäin oma toa ukse juures siiski seisma ja kuulatama.Tahtsin kangesti teada, milles asi.
„Aga see ei ole ju normaalne,” kuulsin Markot tuliselt väitmas. „Ka lapsed kannatavad praegu sinu pärast! Palun, Margit, saa ometi aru, et see asi ei saa niimoodi edasi kesta. Mõlemad tüdrukud vajavad sind, katsu juba nende pärastki tugevam olla. Ma ju soovitasin sulle…”
„Lõpeta ära, palun jäta mind rahule,” nähvas ema. „Kas sellest on veel vähe, et ma invaliidiks jäin, nüüd pead sa mu kallal veel õiendama ka? Sa tahad mind psühhiaatri juurde vedada – lollakas oled või? Ma olen vigane, mitte hull!”
„Ma pole väitnudki, et sa hull oled! Aga sul on tõsine depressioon, sa ei saa seda ju eitada. Psühhiaater pole ainult hullude jaoks, sa saaksid sealt abi, et normaalset elu elama hakata…”
„Abi? Normaalset elu?!” Ema peaaegu karjus neid sõnu, mispeale Marko ehmunult „tss, tasa-tasa,” sosistas. Kuid ema ei teinud teda kuulmagi. „Kas psühhiaater kasvatab mulle jala otsa tagasi, nii et ma saaks jälle tööle minna ja ennast inimesena tunda? Teeb ta seda? Ei? Siis missugust normaalset elu ta sinu arust mulle pakkuda võiks?”
„No aga kuidagi pead sa sellest masendusest ju välja rabelema!” Marko hääl kõlas lausa nutuselt. „Arst saaks vähemalt mingitki nõu sulle anda, kuidas eluga edasi minna. Ja edaspidi… sulle ju öeldi, et ehk saab kunagi mingi proteesi panna, nii et saad ise kõndima hakata.”
„Mingi ja ehk ja kunagi, just nimelt!” Ka ema nuttis nüüd. „Invaliid ma olen ja selleks ma ka jään, sa tead seda ise ka väga hästi! Mitte ükski psühhiaater ega muu arst ei saa seda muuta.”
„Aga Margit…”
„Jää palun vait, ma tahan magama minna,” katkestas ema. „See jutt ei vii meid mitte kusagile. Ma olen sada korda öelnud, et mingit arsti pole mulle tarvis. Pean lihtsalt leppima sellega, et olen nüüd üks kasutu, mõttetu sant.”
„Sa ei ole seda! Sa saaksid kõigega hakkama, kui ainult sellest masendusest välja tuleksid…”
„Aa, sinu arust ma siis lihtsalt vingun mingi tühja-tähja pärast? Muidugi, mis see jalast ilmajäämine siis ära ei ole, eks? Rõõmsam nägu pähe ja kõik on korras, on ju.”
Marko ei vastanud. Küllap ta ei osanud enam midagi öelda. Ma ei imestanud sugugi, ma ise poleks osanud ka emaga vaielda. Ta ju ei tahtnudki millestki aru saada ega midagi muuta.
„Head ööd,” kuulsin ema häält vaikselt lausumas. Seejärel jäi kõik vaikseks ja ma libistasin end tasakesi oma toa ukse vahelt sisse. Seal pugesin kiiresti teki alla, sest tundsin järsku külmavärinaid ja pea oli ka hakanud ringi käima. Mulle meenus „Kasuema” raamatust koht, kus Kadri kuuleb salaja pealt, mismoodi ta isa ja kasuema räägivad tema internaatkooli saatmisest. Kadrile tuli seal meelde, mis ta vanaema oli kunagi öelnud: et kes salaja pealt kuulab, saab pisted südamesse. Mul oli endal ka praegu just samasugune tunne. Parem, kui ma ei oleks sinna kuulama jäänud, nüüd lausa keeras sees.Teadsin muidugi juba peaaegu kolm kuud, milline ema on, aga nüüd teda niimoodi rääkimas kuulda oli kuidagi eriti raske ja vastik. Nii kahju oli meist kõigist – emast muidugi eelkõige, aga ka Markost ja Kaisast ja iseendast. Oleks tahtnud midagi teha, kuidagi aidata, aga ma ju teadsin, et vägisi ema arsti juurde ei tiri ja mida muud oleksin ma saanud teha?
Voodis padja kõrval oli mul kollaste lõngajuustega kaltsunukk Ameelia, mille ema mulle kunagi mitu aastat tagasi, ammu enne Marko ja Kaisa saabumist, oli õmmelnud. Jah, kõlab super titekalt ja jaburalt, aga mulle meeldis Ameelia lähedal olla, eriti veel nüüd, kus lood ema endaga nii kehvaks olid läinud.Ameelia juuste lõngalõhnas oli justkui midagi lohutavat, midagi, mis lubas loota, et kõik ikka saab veel kuidagimoodi korda.
Nüüdki surusin Ameelia omale kõvasti kaenlasse, justkui oleksin alles Kaisa-sugune mänguasjadega mängija põngerjas. Kuidagi natuke kergem oli niimoodi magama jääda.
4
Ajaloo töö läkski metsa. Mis seal imestada, polnud ma ju eriti õppinud ja nii palju kui mul eelmisel päeval see õpik lahti oligi, rändasid mõtted ikka igal pool mujal ringi. Hinded pidime alles esmaspäeval teada saama, aga olin täiesti kindel, et vastasin vähemalt pooltele küsimustele valesti, ilmselt isegi palju rohkematele.Aastaarvudega oli lugu eriti hull, neid oli mul meeles vaid mõni üksik. Nii et heal juhul võis loota miinusega kolme, halvemal aga tuli töö millalgi järele teha.
Nagu sellest vähe oleks, juhtus veel üks vastik asi. Nagu tavaliselt, oli mul selgi päeval kaasas raamat, mida vahetundide ajal koridoris või klassis lugeda. Istusingi sellega pikemate vahetundide ajal koridoris aknalaua peal, seal ei tulnud üldjuhul keegi tüütama.Ainult emakeeleõpetaja Katrin Allikmaa hüüdis korra mööda minnes, et ärgu