KARM ARGIPÄEV. Oleme viimastel aastatel palju kuulnud inimkesksetest eelarvetest, hariduse prioriteetsusest, laste tähtsusest. Ometi on Eesti jõudnud paradoksaalsesse seisu: mida lähemale Euroopa keskmisele meie SKT jõuab, seda sügavamale moraalsesse kaosesse vajub ühiskond.
Paralleelselt e- ja m-teenuste, wifide ja Skype’idega kasvab meil noorte kuritegevus, alkoholism ja AIDSi nakatumine. Põhjuseks süvenev kihistumine, individualism ja rahakuse ülistamine.
Solidaarsust peetakse kõrgeimal tasemel illusiooniks. Selle asemel, et tagada vähemalt lastelegi lubatud võrdsed võimalused, nullib efektiivsuse-nimeline võidujooks juba eos kõigi väikestes kohtades elavate laste võimalused. Kas lõpetamegi kunagi kõik Tallinnas, nagu Jüri Mõis unistas?
Kõige kiuste armastab eestlane endiselt maad. Pimenevad õhtud toovad meelde eelmise sügistalve, mil linna sõites alatasa tee ääres pisikesi ranitsais koolilapsi kohtasin. „Ära keera meie talu teele sisse, ema ei luba hääletada!“ on palunud pea kõik lapsed, kelle kooliteed mõnekilomeetrise priiküüdiga lühendanud olen.
Lapsevanemale peaks paljas mõte pimeda metsa vahel, kihutavaist sõidukitest vaid meetri-paari kaugusel koju tatsavast jütsist hirmujudinad peale ajama. Selline on paljude maalaste argipäev. Päris pisikesed, kelle lasteaiad kaugemale „kombinaadiks“ liidetud, jäävad tihti sootuks üksi koju.
Ameerikas, maailma liberaalseimas ühiskonnas, on alla 12aastaste üksi koju jätmine seadusega keelatud. Meil on sunnitud ka nelja-viieaastased vanemate rahapuuduse tõttu päevi üksinda veetma. Mitu last on liiga vähe, et kool kinni panna? Kas viiskümmend last Viimsis on olulisem kui viis Mulgimaal? Haridusreform näib just nii arvavat.
KAS VÄIKSEM TULUMAKS AITAB? Statistika järgi elab vähemalt kolmandik Eesti lapsi allpool vaesuspiiri, suurperedest tervelt kaks kolmandikku. Need on nii kohutavad näitajad, et võtavad isu tänaval lastele silma vaadata. Missugune ikkagi on meie riik paarikümne aasta pärast?
Puuduses vaevleja abita jätmine sünnitab vihkamist, see omakorda alaväärsuskompleksides kodanikke, kel motivatsiooni eneseteostuseks ei pruugigi tulla. Kuidas saab Eesti sellises olukorras näha lahendust tulumaksu vähendades?
Olgem ausad – enamikule Eesti elanikkonnast tähendaks 26 protsendi muutumine 24 protsendiks vaid Valla vorsti vahetamist Saaremaa toodangu vastu. Selle „elukvaliteedihüppe“ tegelik hind aga kajastub avalikele teenustele mõeldud raha jätkuvas „normeerimises“: koolide sulgemises, õpetajate ja meditsiinitöötajate madalates palkades, huviringide kallinemises. Ka selles, et paljudes maapiirkondades pole enam ööpäevaringset politseivalvet. Ja et lapse koolipäev venib suurte vahemaade tõttu kümnetunniseks.
Lilli erakool võiks olla tõestuseks, et tegelikult on meie häälel kaal ja tegudel tagajärg. Selle asemel, et kurtes pimesi valitsejatele loota, nagu nõukogude ajal, tuleb ise hakata kriitiliselt mõtlema. Vajaduse korral ka otsustama.
Näiteks inimene, kes iseenda igapäevaelu põhjal teab „laste ja hariduse prioriteetsuse“ tegelikku sisu, saab seda ka ühiskonna tasandil rakendada. Ja kui ikka ei taha võõraid otsuseid või linnriiki, tuleb Lillist eeskuju võtta. Ehk pärast rohkem kui kümmet aastat iseseisvust – kodanik, võta ometi võim!
Aatekandjad või elitaarid?
TAASISESEISVUMISE ALGUSES ALGAS akadeemiliste üliõpilas-organisatsioonide ehk seltside ja korporatsioonide taasasutamine. Koos sinimustvalge legaliseerimisega tulid esimesena tagasi meesüliõpilastest koosnev Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) ja naistudengite ühendus Filiae Patriae, kuhu kuulun ka mina. Paljud inimesed ehk ei tea, et Eesti lipp just EÜSilt päritud on. Seega tõusevad lipuaastaks kuulutatud 2004. aastal taas avalikkuse huviorbiidile kõik, keda aastaid korporatiivsuse kandjaiks tembeldatud. Kuid kes nad tegelikult on?
SÕPRUSKONNAST ORGANISATSIOONIKS. Korporatsioonid ja seltsid tekkisid üle-eelmisel sajandivahetusel sõpruskondadena, kes seadsid eesmärgiks enesearendamise, teadustöö soodustamise ja laiemas mõttes Eesti asja ajamise. Kes nimetas seda isamaa armastuse süvendamiseks, kes kultuuri hoidmiseks ja arendamiseks ning kes hoopis vabadusvõitluseks. Mõte oli ikkagi üks – teenida Eesti ühiskonda. 1980ndate lõpus, kui akadeemilisi organisatsioone taaslooma hakati, sobisid toonased põhimõtted oivaliselt ka tänapäevasesse maailma. Ja ka taasasutamine sai alguse eelkõige sõpruskonnast. Nüüdseks on kõigist sõpruskondadest saanud suured ja „päris“ organisatsioonid, mille juhtimine ei eelda pelgalt populaarsust ja liikmetega head lävimisoskust, vaid tõelisi juhi- ning diplomaadivõimeid. Missugune riiklik või äriorganisatsioon olekski juhile see tõeline liidriks olemise katsumus: suunata tegevust inimeste ühenduses, kus kõik „alluvad“ on vähemalt sama targad kui sa ise. Tihti aga paljud ka targemad. Sest korporandiks lähevad enamasti need, kel akadeemilise õppetöö kõrvalt aega ja energiat rohkemaks jagub.
ÜHTNE VAIM JA VALIKUD. Igasugune valik eeldab neid, kes valituks ei osutu. Just liikmete range valimisprintsiip on kõrvalejääjais paksu verd tekitanud. Nii on aegamisi kasvanud müüt korporatsioonidest kui end elitaarseks pidavaist ja salatoimetamisi tegevaist kogumeist. Paraku, kui koosolemise aluseks on õelik-vennalik usaldus, peabki põhjalikult valima. Korporandiks jäädakse ju eluks ajaks, nii tohib organisatsiooni tervise huvides vaid väga pisut eksida. Nii tekib side ja usaldus, mis tingimusteta vanemailt nooremaile kandub. Tänapäevase ligi tuhande filia hulgas on paratamatult suur hulk neid, kellega ma kunagi kohtunud pole. Kuid kui juhus tuleks, kasutaks seda rõõmuga. See on väärtus, mida luuakse järjepidevuse ja ajaga. Inimlik kvaliteet, mida raha eest saada pole võimalik. Tihe ja soe side liikmete vahel tekitab kadedust, mis vahel vihkamiseks paisub. Nii on see mujal ka.
Ühte hoidmine, tolerantsus ja teise arvamuse austamine ei teki üleöö. Just selle saavutamiseks on akadeemilistel organisatsioonidel struktuur ja tegevusplaan. On päris palju „ametnikke“ alates noorte-vanemast, laulujuhist ja kirjatoimetajast, lõpetades varahoidjaga. Tegevusplaan aga sisaldab koosolekute kõrval sisemisi ja väliseid üritusi. Väljapoole suheldakse teiste akadeemiliste organisatsioonidega Eestis ja mujal maailmas: Lätist USAni. Aga see tähendab ka heategevuslikke ja ühiskondlikke aktsioone. FP puhul näiteks Tartu turvakodu ja lastehaigla toetamist ning osalemist projektis „Suur õde, suur vend“, kus igaüks aitab vaba aega sisustada oma väiksel lastekodus elaval „õel“.
SISEMINE IDEALISM. Sisemised, ainult oma liikmeile suunatud üritused ja rituaalid on need, mis arendavad ja vormivad isiksused, kelle õlul ühiskond hiljem püsida võiks. On olemas intiimorganisatsioonile omased rituaalid, mis kuuluvad ainult liikmetele. Neid on müstifitseeritud ja salariitusteks tembeldet, kuid tegelikkuses on tegu siiski tõotusega, mis aastast aastasse uueneb. Lubadus olla aus ja teisi kalliks pidada, hoida hingepuhtust ja isamaa-armastust. Neid sõnu täna siin kirja pannes tunnen ka ise, kui kaugele on need väärtused Eestist jäänud. Reaalne elu keskendub tarbimisele ja võimuvõitlusele, idealism on end varjanud suletud uste taha. Näiteks korporatsioonide ja seltside majadesse.
Kuid mitte ainult tõotused ei tee tudengeist väärt kodanikke. Nii-öelda teine kõrgharidus omandatakse paralleelselt ülikoolis valitud erialaga kaasliikmete referaate kuulates ja kõnekoosolekuid pidades. Minu esimene kogemus pidada debatti naisõiguslusest, feminismist, naiselikkusest, haritusest ja kodust pärineb just korporatsioonist. Ja kindlasti poleks arstitudengil olnud lihtne omandada teadmisi Lorca luulest, saami kultuurist, kalliskivide tekkimisest või Euroopa õigussüsteemist. See on ehk väärtuslikem osa, mida pakub akadeemilisse ühendusse kuulumine: õppimine oma tarkadelt kaaslastelt. Referaadi tegemine konvendis on igaühele väljakutse, mis nõuab palju taustateadmisi ja head esinemisoskust. Sest kuulajad on nii erinevatelt aladelt ja sama tublid kui sinagi. Referaadile järgnevad arutelud on aga juba loomingulised ja inspiratsiooniküllased nii esinejale kui kuulajaile.
SUURE PILDI VÄÄRTUSTAMINE. Miks nad seda kõike teevad? Et paremini läbi lüüa ja hea töökoht saada? Kindlasti on tubli annus isiklikku huvi: saada paremaks ja targemaks, siis konkurentsivõimelisemaks. Kuid ma pole kunagi kuulnud, et edasises elus üksteist karjääri nimel mustama hakatakse või üldse tõusikuks või ahnuriks kujunetakse. Lisaks isiklike teadmiste avardamisele õpetab korporatsioon tolerantsust, hoolimist ja isamaa-armastust. Selles ehk ongi kogu tegevuse