Ja ehkki meil ei olnud mitte võitluslik, vaid lihtsalt ideeline ringkond, siis juba sellest ajast on mul olemas teadmine oma Eestist. Ning kui ülikooli läksin, sai teisel kursusel minust korporant ja olin korporatsiooni Filiae Patriae taasasutajate hulgas, see on tõlkes ju „isamaa tütred“…
Kas sa olid taasasutajate esimeses rühmas?
Ma olin taasasutaja rebane, coetus 2. Taasasutajad olid coetus 1 ja coetus 2 korraga, samal ajal. Need, kes organisatsiooni taasasutamise ametlikud dokumendid korda ajasid, seitsmeliikmeline tuumik, olid coetus 1 ja said kohe tegevliikmeks, see tähendab värvikandjaks. Nii et minu parim sõbranna Maris Jesse, kellega me koos korporatsiooni läksime, oli tegevliige, mina olin rebane.
Korporatsioonide idee oli ja on täisväärtusliku kodaniku kasvatamine isamaalises võtmes. See kodanikuks olemisest arusaam on Eestis hakanud alles viimastel aastatel tekkima. Neil, kes liitusid akadeemiliste organisatsioonidega, oli eeltöö ses vallas tehtud. See oli üle 20 aasta tagasi.
See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja oma rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.
Mida sa korporatsioonist enda jaoks said?
Filiae Patriae oli alternatiivne haridus. See andis mulle arstiteaduskonna kõrvalt väga selge teise hariduse, sest koos olid erinevatelt aladelt inimesed ning õpiti üksteiselt. Oli ajaloolasi, filolooge, geograafe, juriste, muusikuid, teolooge, biolooge… See on sama oluline osa haritusest nagu arstiteaduskonnast saadu. Olen selle eest lõputult tänulik.
Selles hariduslikus keskkonnas kasvas minu sisse teadmine, et äri võivad kõik teha, aga riiki teenida ainult parimad. Mitte palga, vaid aatelises mõttes.
Miljon puud – miljoni euro idee
MÕTE ISTUTADA MAIKUUS Euroopaga liitumise auks miljon puud on tõesti väärt vähemalt sama hulga eurosid. Nii laulu-tantsupeo korraldajad kui euroteavitajad on leidnud metsa kõige erilisema Eesti asja olevat.
Mida teised Euroopas vaid mäletavad, olla meil lausa elusana ette näidata. Ja kui palju veel! Kuid on seda ikka nii palju? Sõltub vaatenurgast. Kui auto aknast kaeda, võib tõesti arvata, et pool Eestimaast on metsaga kaetud. Paraku on aastatetagusest reaalsusest järel vaid näiline tõde. Just see teeb puude istutamisest eriliselt ilusa idee.
Kui paar aastat tagasi eestlaste minapildi uuringu raames kaasmaalasilt küsiti, mis on nendele Eestis kõige olulisem, räägiti ootuspäraselt kaunist keelest, rikkast kultuurist ja keerulisest ajaloost.
Pisut vähem oli oodata, et me ennast maailmas üle keskmise andekaks rahvaks peame – meil olla palju rohkem talente per capita kui enamikul rahvastel.
Kõigest tähtsamaks tunnistati aga haridus ja loodus. Ka kogenud Lääne uuringuekspertidele oli üllatus, missuguse põhjalikkusega suudab tavaline eestlane rääkida meie igikestvast tarkusetahtest ja sellest, kuidas juba üle-eelmisel sajandil, ammu enne oma riiki, oli meie kirjaoskus üle 90 protsendi.
PUU-USKU RAHVAS. Loodusest kõneldes kahvatusid nii laulupidu kui emakeel. Ühtviisi puu-usku paistsid olevat nii kolmanda põlve linlased kui ka nüüdsed andunud loodusefriigid. Sarnase kirglikkusega kiidab lõunanaaber vaid läti naist, kes nende kultuuri selgroona vähemalt sama sirgelt seisnud kui eestlaste tammehiis. No olgu siis meie iidoliks mets ja mitte inime! Elusaks oleme teda ju sama palju kui naabritalu asukaid pidanud.
Murelikuks teeb hoopis küsimus, on’s meie metsaarmastusel ka täna tegelik sisu? Kes muidu tassib teeäärsed salud igal talvel prügi täis, kui mitte meie ise? Ja kelle käsul liigub töötlemata puit ikka veel õõvastavais hulkades üle mere? Täislastis palgiautod ei tunne öö ega päeva vahet. Sa ei pea olema Lahemaal lageraie tegemisega kurikuulsaks saanud Klementa, et metsa vastu kuri olla.
Pilk soomeugrilaste kultuurilukku räägib metsast kui kaitsjast ja varjajast. Indogermaanlastel ja slaavlastel seevastu pigem kui kurjast ja ohtlikust paigast. Selles ongi me metsausu võti.
Me ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades murele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.
Liigseid sõnu ja suuri lubadusi on viimased aastad nii tulvil olnud, et lubajailt tegelikke tegusid enam ei loodetagi. Muidugi on meil miljoneid puid vajaka. Kuid kui need kord mulda on pandud, siis õige hool alles algab. Nii peavad nüüdsed külvajad kohe ka teadma, kes tallab puukeste ümbert heina, et istandik hingata saaks. Ja nõnda järgmisel kolmel aastal, igal suvel ja mitu korda.
Ka puudele elu andmine on eelkõige vastutus. Et eestlased metsarahva nime jälle auga õigustaks, ei piisa üksikutest tegudest, ammugi meediamullist.
Tarvis on pööret suhtumises. Koolimetsa liikumine on kindel samm ses suunas, et nüüdsed lapsed vanemaist teadjamad saaks. Kuid kes õpetab vanemaid?
KINGI SÕBRALE PUU. Aga kui riik astub nii tõsise sammu, et end rahvusvahelisel tasemel metsaga esitleb, oleks tark totaalsemat muutust taotleda, kui ühekordne show seda võimaldaks.
Et tantsijad puutantse esitavad ja lauljad puid istutavad, on vähe, et inimeste hinge jõuda ja midagi muuta. Igaüks võiks saada võimaluse kaasa lüüa! Olgu see 2004 tervenisti puude taassünni tähiseks.
Miks mitte kinkida sel aastal sõbrale poenänni asemel puu? Ja kutsuda ettevõtteid üles paberteateid elektroonilistega asendama – nii säästaks pangad ja postiasutused tuhandeid puuelusid. Ja lõpuks poleks üldse paha, kui me hoopis rohkem räägiks sellest, mida puust pelga palgi asemel teha võib.
Alles siis, kui lubame järgmisteks aastakümneteks puudele oma hoole, võib miljon „mailast“ ilma kahtlusteta mulda panna. Siis oleme sünnitanud väärtuse, mida vaid vähestel maailmas järel.
Kui veel ka kodanikud riigiga koostööst esimese eduelamuse saaksid, olemegi rohkem ära teinud, kui mis tahes rahajagamine võimaldaks. Miljon mõttelist eurot selle idee autoreile!
Mida naised tahavad?
PÄRAST MINU EMAPALGA-TEEMALISE artikli „On’s emapalk liisingu-hüvitis?“ ilmumist Eesti Päevalehes astus üks Rahvaliidu saadik riigi-kogus Toomas Hendrik Ilvese juurde ja küsis: „Oled nüüd ka oma naise nime all kirjutama hakanud?“ Ta ei jäänud ainsaks meheks, kes poliitiku naise iseseisva mõtlemise ja kirjaoskuse kahtluse alla seadis.
Tunnistan, et just kaasa respekt ja toetus on andnud mulle julguse teha valikuid, mis paljudele esmapilgul arusaamatud näivad. Kirjutada kartuseta sellest, mida süda sunnib, kolida linnast maale ja vahetada karjääriredel perekohustuste vastu pälvivad ühiskonnalt pigem umbusku kui tunnustust. Ometi on valikuvabadus andnud mulle enam, kui maine varakus või positsioon seda iial suudab. Rahu- ja õnnetunde.
TEISTMOODI EESTI NAINE. Eesti naine on nagu tabamata ime – ei taha ta ühegi käibeloleva naisekäsitluse alla ära mahtuda. Kui riigikogu arutab võrdõiguslikkuse seadustamist, on naised leiged. Igatahes külmemad kui madalaid kilde rebivad meessaadikud. Faktid räägivad selgest naiste ahistamisest nii palkade kui ka töökohtade jagamisel. Kuid enamik naisi ei tee märkamagi. Ja kui võtta Euroopa