Rose Bent nägi asja üsna teistmoodi. Ta rõõmustas oma viie terve, lõbusa järeltulija üle, ja kuigi ta armastav emasüda kurvastas väga nende kahe pärast, kes nii varakult minema viidi, siiski teadis ta, et nad olid kenasti Suure Karjase juures teda ootamas.
“On hea, et vaesel Fanil on vaid üks laps,” ütles ta ikka, “sest ta pole põrmugi tugev ja ta on nii närviline, et kui tal oleks majatäis lärmakaid lapsi nagu mul, ajaksid nood ta peaaegu hulluks. Ja ta vaene väike tütar Milly, armas jänkuke, ta on mulle just nagu mu oma laps ja ta meeldib neile just nagu ta oleks üks nende hulgast.”
Kuus last olid jagunenud paarideks. Tom ja George Bent olid vanemad kui Nan ja nende vahelt oli üks laps surnud. Lisaks oli surnud veel üks laps tema ja ta nooremate vendade, Willist ja Charlie vahepeal. Milly oli kuus kuud vanem kui Nan, kuid nõrga tervise ja äärmise arglikkuse tõttu paistis nooremana. Ta oli ilus sinisilmne ja heledajuukseline väike olend, õrnade näojoonte ja maheda häälega. Ta oli väga õrn ja armastav ja õppis tugevust oma nõolt Nanilt.
Kardan, et Nan oli paras rüblik, kuid kõik lihtsalt pidid teda armastama. Ta oli Millyle heaks kontrastiks oma pruunika jume, tantsivate pruunide silmade ja tumedate lokkis juustega. Ta selge, helisev hääl ja rõõmus naer paistsid alati mahenevat, kui ta rääkis oma argliku nõoga, ja ta hellitas ja juhendas teda viisil, mis oli samapalju lõbustav kui südamesseminev.
Just siis, kui tüdrukud olid teismeliseeas, algasid mured. Vaese Mrs. Boardmani iseloomus oli päris palju armukadedust, ja kuna ta ei leidnud selleks tundeks põhjust otsekoheses, lahkes ja suure südamega Jim Boardmanis, kulutas ta selle kõik vaesele väikesele Millyle. Ta armastas last väga ja oli tema vastu väga õrn ja leebe, kuid ta ei näidanud oma tundeid välja ja Milly oli selles suhtes tema sarnane.
Nii Mrs. Bent kui Nan näitasid oma tundeid välja väga ülevoolavalt ja andsid mõlemad Millyle neist päris suure osa. Keegi neist ei arvanud, kuidas see Mrs. Boardmanile haiget tegi, kui Milly õrnutses ta tädi süles, vastates ta kuumadele suudlustele, või istus, käed ümber Nani kaela, kui Nan haaras ta õrnast pihast ja kudrutas talle vaikselt ta hellitusnimesid ja mõttetuid vadistamisi.
Et tema vastu õiglane olla, siis Fannie Boardman armastas tõesti oma õde ja võitles oma armukadedusega, kuid ta oli nõrk naine ja armukadedus on üks tugevamaid pahesid. Ta püüdis oma tundeid peita, kuid viimaks saabus kriis.
John Bentil oli vend kaubanduses ja kui ta kord koju tuli, tõi ta kaasa ahvi ja papagoi. Ta andis need kahele tüdrukule ja suuremeelne Nan nõudis, et Milly valiks. Milly peaaegu kartis vallatut ahvi Jockot, kuid ta oli võlutud säravasulelisest papagoist Pollist, nii et temast sai Polli perenaine ja Jocko jäi Nanile. Mõlemad lemmikloomad tundsid end kummagi majas nagu kodus ega teinud just vähe pahandust.
Umbes sel ajal tuli üks nõbu õdedele külla, jaotades oma aega nende vahel. Ta oli lasteta lesk, kes veetis kogu oma aja, püüdes mõnd uudist kuulda ja seda siis edasi rääkida. Olles kiusakas ja kaldudes liialdama, tõi ta kaasa õnnetuse, kuhu iganes läks. Ta märkas peagi, et kahe pere vahel oli midagi viltu, ja tal õnnestus kergesti panna Mrs. Boardmanit oma armukadedaid kaebeid esitama. Nõbu Cynthia kordas neid paljude lisandite ja kommentaaridega Mrs. Bentile, kelle tunded said nii väga haiget, et ta tegi mõned üsna ettevaatamatud märkused, mis muidugi tema õele ette kanti.
Lõhe muutus üha suuremaks ja suuremaks, kuni Mrs. Boardman keelas Millyl tema tädile külla minna ja nõbudega mängida. Vaene Milly nuttis kibedasti ja tusatses, kuni jäi päris haigeks, kuid ta ema ei tühistanud oma käsku.
Kui tüli oli jõudnud niikaugele, tuli Mrs. Watts, John Benti ainus õde, koos oma poja ja kahe tütrega pikaks ajaks vennale külla. Nende kodu oli suures linnas ja Nan oli võlutud oma stiilsetest nõbudest, Lucile’ist ja Marciast, kes olid umbes temavanused, ja nende kenast vennast Guyst, kuueteistkümneaastasest noorukist. Nanile meeldisid nad nii väga, et tal polnud eriti aega kurvastamiseks vaese üksildase väikese Milly pärast. Ta näiline ükskõiksus suurendas Milly õnnetust ja nõbu Cynthia, kes peatus Boardmanite pool, ei kaotanud ühtegi võimalust, et juhtida tema tähelepanu Nani ja ta nõbude suurele sõprusele. Ilm oli kena ja suvine, ümbruskond oli väga lõbus ja noored inimesed Benti farmist võtsid osa igast vembust, kuid Milly käis harva kusagil lõbutsemas.
Vaene laps oli väga õnnetu. Kuum ilm muutis ta nõrgaks ja loiuks ja ta tundis kohutavalt puudust oma tädi Rose’ist, lahkest onu Johnist ja rõõmsatest nõbudest. Kuid kõige rohkem tundis ta puudust Nanist, ja ta tundis, nagu ta üksildane süda murduks, kui nägi teda nii rõõmsana möödumas, ainult hooletult noogutades või tervitussõna poetades, mis peaaegu ei seganudki rõõmsat naeru ja vestlust tema vendade ja nende linnakülalistega.
Milly aarete hulgas oli üks väga väärtuslik teemantsõrmus. See oli kuulunud James Boardmani ainsale õele, kelle järgi Milly oli nime saanud. Ta oli surnud, kui Milly oli viis aastat vana, ning jätnud sõrmuse oma väikesele nimekaimule. See oli haruldane sõrmus ja üksik teemant selle keskel oli väga kena. Milly oli liiga noor, et kanda nii ilusat ja hinnalist sõrmust, kuid Nan ja tema ise vaatasid seda sageli ja imetlesid seda väga. Kurva ja üksiku Milly pähe tuli üks õnnetu mõte. Ta igatses anda Nanile mingit kinnitust oma armastusest, mis oleks nii väärtuslik, et see võidaks tagasi Nani kiindumuse, mis paistis olevat üle läinud stiilsetele linnanõbudele, ja äkki meenus talle ta ilus teemantsõrmus. Tal oleks küll väga kahju oma aardest loobuda, kuid seda ei saanud võrreldagi Nani armastusega. Ta otsustas kinkida talle oma sõrmuse, kuid ta ei teadnud, kuidas seda üle anda, sest pahandades kujuteldava solvangu üle, oli ta ema keelanud tal Naniga rääkimast või teda külastamast. Ta mõtles paar päeva selle üle järele ja viimaks tuli talle pähe plaan, ühe hiljuti loetud jutu järgi.
Tal olid mõned suured inglise pähklid ja ta jagas ühe neist täpselt pooleks, sisu välja võttes. Ühte pani ta tillukese hiina nuku ja teise teemantsõrmuse. Mõlemad olid hoolikalt mähitud õhukesse valgesse paberisse, millele oli kirjutatud: „Tõend minu armastusest mu kalli Nani vastu, tema sõbralt ja nõolt Millylt. Hoia seda minu mälestuseks nii kaua, kui elad.” Ta liimis pooled jälle kokku ja sidus kinni sinise siidniidiga, seejärel pani selle kümne pähkli juurde kalingurist kotti, mille ta endale taskusse libistas.
Siis tekkis uus raskus. Kuidas pidi ta koti Nani juurde toimetama, oma ema käsu vastu astumata? Ta istus maja ette trepile viinapuuväätide varju, püüdes probleemi lahendada, kui äkki pandi talle õlale pehme käpp ning pöördudes nägi ta ahv Jocko irvitavat, kortsus nägu, aste temast kõrgemal. Milly tervitas väikest looma Nani pärast ja too kössitas talle sülle, süües pähklit, mille tüdruk tema jaoks purustas.
Mõne aja pärast astusid väravast sisse ta ema ja nõbu Cynthia. Sel hommikul olid Mrs. Boardmani asjad halvasti läinud ja ta tundis end haavunult ja vihaselt. Inimesed olid hakanud rääkima tülist Bentide ja Boardmanite vahel, tänu nõbu Cynthia keelepeksule, ja mõned neist olid sel hommikul sellele vihjanud. Siis oli ta näinud Bente ja nende nõbusid lõbusa seltskonnana metsa piknikule minemas, ja Milly oli maha jäetud. See haavas Mrs. Boardmanit, kuigi see oli ta enda viga, sest tema ise oli keelanud Millyl oma nõbudega mängida ja mitte Mrs. Bent. Kui ta nägi ahvi Milly süles, hüüdis ta vihaselt:
„Mida, taeva pärast, sa selle koletisega teed, Millie? Ma ei taha seda jubedust nähagi. Juba papagoi on küllalt halb, kuid ma leppisin temaga, sest ta meeldib sulle nii väga, kuid seda võigast ahvi ma ei talu. Kui Nan Bent ei hoia seda väikest musta elukat kodus, siis ma tapan ta ja viskan ta keha üle aia.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте