Kui ma teadvusele tulin, rabeles väike ahv mu rinna all, pooleldi lämbunud, arvan ma, kuid ikka veel käed kõvasti mu kaela ümber.
Kui ma mõistsin, kus ma olin ja mis oli juhtunud, taipasin ka, et vagun seisis paigal, kuid järgmisel hetkel nõksatas see liikuma. Siis ma mõistsin, et pidime olema möödunud ühenduskohast ja ma pidin olema lebanud teadvusetult, kuni rong suunati teistele rööbastele.
Ahvipuur oli tühi, isegi vigastatud kaputsiin oli välja roomanud ja hüpanud üle mu lömitava kogu. Ehk nad uskusid, et olen surnud ja mind pole vaja enam rünnata, sest nad polnud minu lähedusse jäänud.
Enamik ahve kogunesid teise puuri katusele. Haarates kepi, istusin nurka ja võtsin oma väikese kaitsealuse sülle. Too laskis viimaks mu kaela lahti ja jäi magama. Mu pea valutas ja mu näol oli kuivanud verd, ilmselt hammustusest pähe, kuid ma olin rahul, et olin pääsenud nii kergesti ja päästnud oma väikese kaaslase elu.
Kaks korda selle neljakümnemiilise sõidu jooksul tulid mõned ahvid minu lähedale, kuid täpne löök kepiga saatis nad kiiresti sibades tagasi. Nad ei paistnud end vagunis nii hästi tundvat kui puuris ja seepärast ei tahtnud mind nii väga rünnata. Ehk nad meenutasid ammoniaaki.
Viimaks, pärast paari tundi, mis paistsid ööpikkustena, aeglustas rong sõitu ja peatus pärast mitut viivitust Kansas Citys. Seal tõid mu karjed mulle abi ja ma pääsesin sealt, kuigi mitte raskusteta, sest ka mõned ahvid tahtsid välja pääseda. Terve ennelõuna püüdsime neid puuri tagasi saada. Mis puutub mu panama ahvi, siis andsin ta Kansase loomaaia kuraatorile. Ma pole teda sellest ajast saadik näinud, sest ma lahkusin tsirkusest, kui see sügisel minu kodulinna tagasi tuli, ja ma hakkasin äriga tegelema ega ole enam läände tagasi läinud, kuid ma loodan, et väike tegelane tunneb end seal hästi ja õnnelikult.
Joli
C. L. Hildreth
Kui on kuritegu uskuda inimesi ja usaldada sõpra, siis selle kuriteo ma olen korda saatnud ja mind on selle eest kibedasti karistatud. Tundsin ja armastasin Armand Duchesne’i lapsest saadik ja kui ta oma hädas minu juurde tuli, andsin rõõmuga ja heas usus oma allkirja käenduslepingule.
Ta reetis mu ja põgenes, ja et päästa oma head nime, andsin käest kõik oma esivanemate valdused ja läksin laia maailma laostunud mehena.
Kui see oleks olnud vaid rikkuse kaotus, oleks löök olnud väiksem, kuid see eraldas mind naisest, keda ma armastasin, oma kurbusekibeduses uskusin, et alatiseks.
Ta perekond poleks kunagi nõustunud, et ta abiellub kerjusega. Kas võisin ma paluda tal jagada mu vaesust ja võidelda koos minuga igapäevase leiva eest? Nii ma kirjutasin talle midagi varjamata ja vabastasin ta meie kihlusest. Järgmisel päeval pöörasin selja kõigele, mida olin selles elus kalliks pidanud.
Nii täielik oli mu allakäik, et kui ma jõudsin Villeroi’sse, katedraaliga linna, oli kogu mu varandusest järel vaid riided, mida kandsin, ja paar franki hõbedat.
Pöörasin peateelt kõrvale, jõudsin platsile katedraali ees ja istusin mõtlema. Tohutust pimedusest, mis mind rõhus, ei paistnud ainsatki lootusekiirt. Mulle polnud õpetatud ainsatki ametit – sest kes oleks arvatagi võinud, et mu isa poeg töötab oma kätega nagu talupoeg? Olin ka liiga uhke, et abi küsida, ja kuhu pidingi oma hädas pöörduma?
Ja Claire, kelle armastus ei pidanud enam mu elu rõõmustama nende meeldivate nägemustega, mida jumal saadab maa peale inimeste elu ilusamaks muutma!
See oli rohkem, kui ma taluda suutsin. Hüppasin püsti ja vahtisin metsikult ümberringi. Katedraali tohutu hall sein, mille tipp ulatus neljasaja jala kõrgusele, jäi mulle silme ette.
Kuri idee tuli mulle pähe. Hüpe ühest neist väikestest akendest, mida torni kõrguse tõttu vaevalt näha oli, kiire hüpe ja kõik oleks möödas.
Kõndisin kirikuukse poole, olles kindlalt otsustanud oma mõtte teoks teha. Ja kui ma olin sisenemas, köitis mu tähelepanu plakat, mis oli kinnitatud ühele ukse läheduses olevale sambale. Astusin masinlikult lähemale ja lugesin:
„6000 frangine autasu.
Nimetatud summa makstakse igale inimesele, kes julgeb tornitippu ronida ja sinna kõvasti köie kinnitada. Üksikasjad… jne…”
Kuus tuhat franki! Summa, mis oleks minu arust olnud liiga väike tasu kõige viletsama hobuse eest mu tallis, umbes nädal tagasi – see paistis praegu olevat imeliselt suur. Kuue tuhande frangiga võisin uuesti oma elu alustada, võita tagasi oma varanduse kohtuprotsessil, ja veel Claire? Mu unistus enesetapust oli kadunud äkilises lootuses. Pöördusin, et küsida selgitusi vanalt kirikuteenrilt, kes seisis läheduses.
„See on suur summa,” ütles ta tõsiselt. „Kuid keegi pole proovinud seda saada.”
„Miks?” küsisin ma. „Kas seda peetakse nii ohtlikuks?”
„Ohtlikuks!” kordas ta. „Ütle parem, et kindlaks surmaks. Viimasel talvel väänas suur torm torni kaunistava kera selle pesast välja, jättes selle ohtlikku seisukorda. Nad otsivad mõnda vaprat seiklejat, kes roniks torni katust pidi üles ja kinnitaks sinna köie, et töömehed võiksid üles minna ja selle ära parandada. Keegi pole seal ülal käinud umbes kakssada aastat ja hoolimata suurest autasust ei julge seda ka praegu teha.”
„Mina proovin seda,” ütlesin vaikselt.
„Teie?” hüüdis vana mees tagasi ehmudes. „Ah, te olete härrasmees. Te ei saa – vabandage väga – raha vajada?”
„Ei,” vastasin õhetavate põskedega, kui ma vale kuuldavale tõin. „See on seiklusearmastusest – jah, seiklusearmastusest.”
Vana mees vaatas mind tõsiselt, nagu ei usuks mind põrmugi.
„Te kukute kindlasti puruks,” väitis ta. „Paljud tugevad mehed ja oskuslikud ronijad on sellest tööst keeldunud.”
„Asi pole jõus ega oskuses,” vastasin ma. „See vajab vaid julgust ja rahu ja mul on need mõlemad.”
Kirikuteener ei püüdnud enam mind ümber veenda, kuid näitas nii ilme kui käitumisega, nagu arvaks ta juhtivat mind tapalavale, ning astus ees mööda keerdtreppi torni tippu, kuni jõudsime viimase mademeni, kust pidi algama mu ohtlik ronimine. Siin andis ta mulle mõned lihtsad juhtnöörid, varustas mind jämeda köiega, ja kui ma väikesest aknast välja ronisin, luges minu heaks pominal palve.
Villeroi katedraal on üks kõrgemaid Euroopas. See on kivist, paljude kaunistustega, ning see on sillutisest kuni suure kuldse palli tipuni peaaegu nelisada jalga kõrge. Iidsed arhitektid ehitasid oma torne, nagu poleks neid kunagi tulevikus vaja parandada. Praegu polnud mingeid vahendeid, et ronida ülemise mademe kohale palli juurde, mida pidi toestama. Olin siiski katust uurinud ja uskusin nägevat vahendeid oma eesmärgi saavutamiseks. See oli äärmiselt hädaohtlik töö, mille oleksid ära põlanud kõik, kes polnud nii õnnetus olukorras kui mina.
Aknast palli alumise osani oli seitsekümmend jalga, tõus oli väga järsk ja välja arvatud nurkades, kus kiviplokid olid kaheksanurkselt ühendatud, sile nagu klaas. Nende ühenduskohtade peal oli kivimuster, mida katkestasid kümne jala kaugusel väljatungivad kaunistused, mis olid nikerdatud ristikheina kujuliselt. Minu plaan, ainus võimalik, oli heita silmus üle esimese ristikheina ja põlvedega kivimustri külge klammerdudes end köie abil üles tõmmata. Kui ma olen jõudnud ristikheinani, päästan köie lahti, heidan silmuse järgmise ümber ja nii edasi. Kõike seda pidin ma tegema, kui mul oli puhtalt kolmsada jalga kukkuda. Lisaks ulatusid ristikheinad, mu ainus tugi, vaid kaheksateist tolli (45,72 cm) tornist kõrgemale ja ilm oli need siledaks ja libedaks lihvinud, mis muutis mu ülesande peaaegu võimatuks.
Kuid ma olin meeleheitlik. Ükskõik kummal viisil läbikukkumine tähendas mulle surma. Mis vahet seal oli, kas mu kukkumine oli juhuslik või teadlikult meeleheitlik tegu? Ja kas ei soojendanud mind magusaim kõigist lootustest? Jõuda pallini, kinnitada köis ja end selle abil jälle alla lasta võrdus minu jaoks mu kihlatu tagasivõitmisega. Kindla otsusega alustasin