“In a sense, the network of cultural patterns of a civilisation is indexed in the language which expresses that civilisation… Human beings do not live in the objective world alone, nor alone in the world of social activity as ordinarily is understood, but are very much at the mercy of the particular language which has become the medium of expression for their society… the ‘real world’ is to a large extent unconsciously built up the language habits of the group. No two languages are ever sufficiently similar to be considered as representing the same social reality. The worlds in which different societies live are distinct worlds, not merely the same world with different labels attached… Even comparatively simple acts of perception are very much more at the mercy of the social patterns called words than we might suppose… We see and hear and otherwise experience very largely as we do because the language habits of or community predispose certain choices of interpretation”12 (SAPIR 1929: 209). Siinkohal kasulik võrrelda erinevat sõnastust: “A man /kuigi olemas erandjuhtumeid/ responds to the stimulus situation only as interpreted and defined in terms of conventions he has learned as a member of one social group or another”13 (KLUCKHOHN 1955: 356). Või kolmandal kombel: “Thinking… follows a network of tracks laid down in the given language, an organization which may concentrate systematically upon certain phases of reality, certain aspects on intelligence, and systematically discard others featured by other languages. This organization is imposed from outside the narrow circle of the personal consciousness, making of that consciousness a mere puppet whose linguistic maneuverings are held in unsensed and unbreakable bonds of pattern”14 (WHORF 1941) ja “…users of markedly different grammars are pointed by their grammars toward different types of observations and different evaluations of externally similar acts of observation, and hence are not equivalent as observers but must arrive at somewhat different views of the world”15 (WHORF 1940). Kõik nad on veendunud, et keel on ühiskondlik produkt – sest ühel inimesel ei saa olla keelt. Ja koguni WHORF rõhutab, et “The idea of ‘correlation’ between language and culture, in the generally accepted sense of correlation, /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ is certainly a mistaken one.”16 – On mõeldav, et SAPIR (1921) tahtis eitada ainult sedasama, ei mitte rohkem, ehkki ta sõnastused näivad olevat ulatuslikumad ja kategoorilisemad. Loomulikult ei saa siis esineda marristlikku konvergentsi või kongruentsi keelestaadiumite ja ühiskonnaarengu perioodide vahel.
On küll selge, et muutub iga keel ja teiseneb kultuur, mis kasutab teatavat keelt. Kuid üheltpoolt: teisenemised ei toimu ühtlaselt ega ühtaegu. Ei tarvitse ka samad tegurid põhjustada muutusi mõlemal pool. Ainult osast põhjustest on inimesed ise teadlikud, toimivad siis ettekavatsetult ja plaanipäraselt, ehkki mitte alati ja kõikjal ühtmoodi teadlikult. Ehkki keel on tunnetamisskeem ja väljendamissüsteem, iga süsteemi on võimalik täpsustada, täielistada ja lihtsustada. Sugeneb ju aina juurde loogilisi vasturääkivusi uute sõnade lisanemisel ja endiste kadumisel ning sugeneb ka uusi tunnetusi, mida tahetakse paigutada endisse tunnetamissüsteemi. Üsna ebateadlikult ehk toimuvad häälikute muutumised, ehkki siingi sageli poolteadlikud kaalutlused takistavad teatava tendentsi kehtimasaama kõikjal.
1600 paiku oli eestikeelest peaaegu täiesti kadunud gen. – n ja järjepäraselt kadumas -n 1. sg. lõpuna. See -n aga enamasti restaureeriti ja säilitati. Osalt vist seepärast, et 1. sg. prees. langenuks kokku imp. 2. sg. – ga, kuid tõenäosemalt takistas selle -n kadu konjugatsioonisüsteemi sisesümmeetria. Jäänuks siis ju ainult 1. isik tunnusetuks. Päris selgelt ei artikuleerita teda ju praegugi. Vaevalt aga kunagi on leitav parameeter, mille pinnal oleks öeldav, mis oli -n kao põhjuseks.17 Ei saa olla tegemist mingi germaanimõjuga. – Kui aga puuduvad sellised sekkuvad tegurid, siis on teatav häälikuline muutus (vähemalt, väga pika aja vältel) ümberpöördamatu. Ei ole võimalik restaureerida järgsilpidesse -o- (kuitahes itaaliapäraselt oivaline ta tunduks), sest -u- ei põhjusta väärarusaamu. Veel võimatum on panna inimesi hääldama -üü-, ehkki nad kirjutavad nõnda ja puhuti mõnd sõna sinnapoole hääldavad (umbes -üüi-, palataalse pika vokaalina). – Muudatused, mis kuidagi haaravad ka morfoloogiat, toimuvad kõnelejaile teadlikumalt. Vanemate laensõnade genetiivi lõppsilbis võis esineda mistahes vokaal, XVI s-il aina suurema ala hõivas -i(n) ja seesama -i hakkas tungima eesti sõnadessegi (tendents kestab praegugi, sest varsti on endastmõistetavalt pähkl-i, kandl-i jt.) ja koguni nimede deminutiividesse. Selle tulemuseks ulatuslikult hakkasid langema kokku ainsused ja mitmused. Keel sattus hämmingusse (G. MÜLLERi keeles on äärmiselt vähe mitmusi, kuid nende hulgas väga haruldasi ja korrektseid -i-mitmusi!), kuid (kui palju teadlikult?) toimis väga resoluutselt, hankis endale tõelise sümmeetria:
Kuid sellist ümberkujundamist ei saanud siirda kõigisse käändkondadesse. Takistasid ka teised tendentsid.
Põhilisemad muutused keelestruktuuris on nähtavasti alati mitmesuguste muude erinevate keelte ja kultuuride mõjustuste tulemusi. Kuid siingi on võimatu osutada mingeid psüühilisi parameetreid. Taipajagi neid ei oskaks sõnastada. Sellel pinnal toimib aga ka mingi ebateadlik skeem, keeles valitsev vormistik, ta sisearhitektuur, mis püüab säilitada end või ringteid pidi taastada. Kõnelejad ei tarvitse sellest olla täiesti teadlikud, kuid nad “tunnevad”. Taipavad sedagi, et loobumine põhilisist omapärasusist võtaks neilt hoopiski ära nende keele. Kui ei suudeta säilitada neid, siis hääbub keel kiiresti.
Kreekakeel on üks korralikumaid hüpotaktilisi keeli (ka võrreldes ladinakeelega, milles “cum” pandud täitma kümneid funktsioone) ja sellisena ta mõju oli väga suur Egiptuses, Palestiinas, Süürias säälseile enamvähem parataktilistele keeltele. Keskheebreakeel on tulvil laenatud ja kreeka eeskujul moodustatud konjunktsioone ning mõned endisi on kogunisti kadunud. Kuid keelevaistule olid hüpotaktilised konstruktsioonid võõrad ometi. Aegamisi konjunktsioonid kujunesid pronoomeneiks ja adverbideks. Algselt pidi *kaχ olema kreeka hutos “nii, nõnda (ka)” vasteks, kuid paljudel puhkudel ta on “nii (ja naa)” → “selline”, “see”; ki “seepärast, et; sest; et” pandi tähendama “kui” aeglauses, kuid tal säilis endine tähendus ning ta võib olla ka “kui” tingimuslikult. Eestikeele käändeliste konstruktsioonide asendamine hüpotaktiliste lausetega on olnud veelgi vähem edukas. Eesti “kui” tähendab aega ja tingimust (neid eristada on eestlasel lootusetu, sest aeg ise tundub tingimus) ja võrdlemist (saksa küsiv ja võrdlev “wie”) ning vadjakeeles lisaks veel “kuidas?”. Seepärast “olles…”, “olnult…” konstruktsioonid ei sure hoopiski välja, vaid aegamisi muudavad tähtsusetuks “kui”. Eriti instruktiivseks näiteks on eituspartikli pidev eemaldamine keelest (“umb-”, “eba-” ei ole enam eitavad, “mitte-” saatuseks on ehk samuti muutuda ühe intensiivsuseastme indikaatoriks), sest noomeneid eestikeel lubab eitada ainult väga piiratult ning neilgi puhkudel enamasti nii rõhutatult, et kuulaja ei peaks sellist väljendit mingi intensiivsuse nimetamiseks. Abstraktseist mõisteist -tu adjektiiv oleks võimalik, kuid ta on naljakas: “soojusetu suvi” tundub narr “päiksetu suvi” kõrval. Ja väga soovitav on ju ilmaütlevat alati täiendada sõnaga “ilma”, mis ju õigupoolest tähendab “taevas(t)” → “täiesti, lausa, koguni”; ehkki “ilm-süütu”, “ilm-otsatu” tüüpi väljendeid enam keel ei luba moodustada.
Kui mistahes keele sisestruktuur, ta formaalne liigendus on teisendatud enamvähem analoogseks mingi muu keele omale, siis ta