“Pange tähele, kui meie madrused paanikasse satuvad, jooksevad nad laiali viimase meheni ja ma tõesti ei tea, komandör, kuidas te uue meeskonna kokku saate,” sõnas James Wall.
“Aga mida teha?” küsis Shandon.
“Seda, mis te äsja ütlesite: tuleb oodata, kuid oodata ainult homseni, enne kui sattuda ärevusse,” lausus doktor. “Kapteni lubadused on siiani täitunud korrapäraselt nagu vanade rooma preestrite ennustused ja pole mingit põhjust karta, et meile õigel ajal sõidusuunda ei teatata. Ma ei kahtle hetkekski, et homme sõidame juba Iiri meres. Sellepärast, sõbrad, teen ettepaneku juua veel viimane klaasike grokki, et meie reis kulgeks õnnelikult. Ta algab küll veidi ebatavaliselt, ent selliste meremeestega nagu teie lõpeb ta kindlasti hästi.”
Kõik neli tühjendasid viimast korda klaasid.
“Nüüd, komandör,” sõnas pootsman Johnson, “annaksin teile hea meelega nõu teha kõik vajalikud ettevalmistused väljasõiduks. Meeskond peab jääma arvamusele, et te ei kahtle milleski. Homme rehvige purjed, kas kiri saabub või ei. Katlaid ärge kütke, tuul näib püsivat, merele on üsna lihtne pääseda. Võtke loots pardale ja mõõna ajal väljuge dokkidest. Birkenheadi neeme juures heitke ankrusse ja siis ei ole meestel enam mingit ühendust maaga. Kui see saatanlik kiri lõpuks pärale jõuab, leiab ta meid merelt niisama hästi üles kui igalt poolt mujalt.”
“Õigesti öeldud, kallis Johnson!” lausus doktor vanale meremehele kätt sirutades.
“Tehkem nii, nagu ütlesite,” nõustus Shandon. Seejärel läks igaüks oma kajutisse, et rahutult magades päikesetõusu oodata.
Varahommikul kanti linnas esimesed kirjad laiali, kuid ükski neist ei olnud adresseeritud komandör Richard Shandoni nimele.
Ent komandör Richard Shandon siiski valmistus ärasõiduks. Kuuldused sellest levisid otsekohe terves Liverpoolis, ja nagu me juba teame, kogunes New Prince’i dokkidele tavatu hulk uudishimulikke.
Paljud neist tulid priki pardale, kes selleks, et emmata viimast korda seltsimeest, kes selleks, et veenda sõpra sõidust loobuma, kes selleks, et heita pilk kummalisele laevale, kes selleks, et lõpuks ometi reisi sihti teada saada. Ühtlasi nuriseti, kuna kapten oli senisest veelgi sõnaahtram ja kinnisem.
Kaptenil aga olid selleks omad põhjused.
Kell lõi kümme. Seejärel üksteist. Mõõn pidi algama kella ühe paiku. Shandon seisis ahtris ja heitis ärevaid pilke rahvahulgale, püüdes tabada mõnel näol selgitust oma imepärasele saatusele. Tulemuseta. “Forwardi” madrused täitsid vaikides ta käsklusi, laskmata teda silmist, üha oodates, et ilmub keegi. Kuid kedagi ei ilmunud.
Pootsman Johnson jõudis ärasõidu ettevalmistustega lõpule. Ilm oli sompjas, väljaspool dokke möllasid kõrged lained. Puhus üpris tugev kagutuul, kuid Merseyst pääses välja hõlpsasti.
Kella kaheteistkümneks polnud ikka veel kirja. Doktor Clawbonny kõndis rahutult edasi-tagasi, vaatas binokliga ümbrust, žestikuleeris, “igatsedes merd” nagu ta ise oma ladinapärase elegantsiga väljendus. Ta ei saanud sinna midagi parata, et tundis ärevust. Shandon näris oma huuled peaaegu verele.
Johnson astus tema juurde, sõnades:
“Komandör, kui me tahame kasutada mõõna, ei tohi me hetkegi viivitada; dokkidest me enne tublit tundi välja ei jõua.”
Shandon heitis viimase pilgu enda ümber ja vaatas kella. Kell oli juba üks läbi.
“Teele!” sõnas ta pootsmanile.
“Hei, teie, hakake liikuma!” hüüdis pootsman uudishimulikele, et need “Forwardi” pardalt lahkuksid.
Rahvas hakkas liikuma maabumissildade poole, et minna tagasi kaile, kuna madrused asusid viimaseid trosse lahti päästma.
Vältimatut segadust uudishimulike hulgas, keda madrused kaunis hoolimatult tõukasid, suurendas veelgi koera haukumine. Loom sööstis esitekilt ühe hüppega läbi külastajate tiheda hulga. Ta haukus kumedalt.
Tema teelt astuti kõrvale. Ta hüppas teki ahtriossa, ja lihtsalt uskumatu – kuid tuhat inimest nägid seda – koer Kapteni hammaste vahel oli kiri!
“Kiri!” hüüatas Shandon. “Kas ta on siis pardal?”
“Muidugi ta oli siin, kuid enam teda siin ei ole,” vastas Johnson tülikast rahvahulgast täielikult tühjenenud tekile näidates.
“Siia, Kapten!” hüüdis doktor, püüdes kirja oma kätte võtta, kuid koer kargas temast vihaste hüpetega eemale. Paistis, et ta soovib anda oma teate üle ainult Shandonile endale.
“Siia, Kapten!” hüüdis Shandon.
Koer jooksis tema juurde. Shandon võttis kirja raskusteta ta hammaste vahelt. Keset pardal ja kail valitsevat sügavat vaikust tõi Kapten kuuldavale kolm kõlavat haugatust.
Shandon hoidis kirja käes, kuid ei avanud seda.
“No lugege ometi! Lugege ometi!” hüüdis doktor.
Shandon vaatas ümbrikku. Kuupäev ja saaja täpne aadress puudusid, seal seisis ainult:
Komandör Richard Shandonile prikil “Forward”.
Shandon avas ümbriku ja luges:
Sõitke Farveli neeme suunas. Te jõuate sinna 20. aprillil. Kui kapten pardale ei ilmu, läbige Davise väin ja tõuske mööda Baffini merd Melville’i laheni.
Shandon pani napisõnalise kirja hoolikalt kokku, libistas taskusse ja andis käsu väljasõiduks. Ta hääles, mis kõlas üksinda idatuule vingumises, oli midagi pidulikku.
Peagi jõudis “Forward” dokkidest välja, juhituna Liverpooli lootsist, kelle väike kutter neile järgnes, ja ühines Mersey vooluga. Rahvasumm tormas välimisele kaile, mis kulgeb piki Victoria dokke, et kummalisele laevale viimast pilku heita. Mõlemad marsspurjed, fokkpuri ja brigantiinpuri tõsteti kärmesti üles ning “Forward”, täiesti oma nime vääriline, sõitis ümber Birkenheadi neeme ja suundus kiirel käigul Iiri merre.
V PEATÜKK
AVAMEREL
Puhus ebaühtlane, kuid sõiduks soodne tugev aprillituul. “Forward” lõikas kärmesti laineid, omapead kaasa tiirlev vint ei takistanud sugugi ta käiku. Kella kolme paiku kohtas ta Liverpooli ja Mani saare vahel ühendust pidavat aurikut, mille rataste katteil oli kujutatud kolmnurkne Sitsiilia saar. Auriku kapten hüüdis neile komandosillalt tervituse – viimase “elage hästi”, mida “Forwardi” meeskonnal oli määratud kuulda.
Kell viis andis loots laeva juhtimise Richard Shandonile üle ja istus ümber oma kutrisse, mis kiirel sõidul edela suunas peagi silmist kadus.
Õhtu eel sõitis prikk ümber Mani neeme, mis asub samanimelise saare lõunaosas. Öösel puhkes kõva torm, kuid “Forward” talus seda ilusti, jättis Ayre’i neeme kirdesse ja suundus Põhjaväina poole.
Johnsonil oli õigus: avamerel sai madruste juures ülekaalu meremehevaist. Nähes, kui vastupidav on nende laev, unustasid nad oma ebatavalise olukorra. Elu pardal hakkas kulgema normaalset rada.
Doktor hingas ülima vaimustusega sisse mereõhku. Tormi ajal jalutas ta vapralt tekil; teadlase kohta olid ta jalad küllaltki meremehelikud.
“Meri on midagi suurepärast,” sõnas ta pootsman Johnsonile, tõustes pärast einet tekile. “Tutvun temaga küll pisut hilja, ent küll ma kaotatud aja tasa teen.”
“Sulatõsi, härra Clawbonny, tükikese