Soovin, et mehed, kes võetakse “Forwardile”, oleksid inglased, vabad inimesed, kellel pole perekonda, kes pole abielus. Nad peavad olema suutelised kõike ette võtma ja ka kõike taluma, nad ei tohi olla joodikud, sest alkohoolsete jookide, isegi õlle tarvitamine prikil on keelatud. Teie valige nad, eelistades keevaverelisi, äärmiselt tuliseloomulisi.
Pakkuge neile nende tavalisest palgast viis korda kõrgemat tasu, mis iga teenistusaastaga ühe kümnendiku võrra kasvab. Retke lõpuks luban igaühele neist viissada naela, teile kaks tuhat naela. Need summad paigutan härrade Marcuart ja Co juurde, keda mainisin eespool.
Retk kujuneb pikaks ja vaevarohkeks, ent kuulsusrikkaks. Seepärast ärge kõhelge, härra Shandon.
Vastus saatke Göteborgi (Rootsi) initsiaalidele K. Z. nõudmiseni.
P.S. 15. veebruaril saate suure taani koera, kellel on ripnevad mokad ja tumehall, mustade põikitriipudega karv. Võtke ta pardale ja toitke teda jahukördi sisse segatud odraleivaga. Koera päralejõudmisest teatage Livornosse (Itaalia), ülalmainitud initsiaalidele.
“Forwardi” kapten ilmub pardale ja esitleb end, kui selleks aeg kätte jõuab. Väljasõidu hetkel saate uusi instruktsioone.
III PEATÜKK
DOKTOR CLAWBONNY
Richard Shandon oli vilunud meremees, kes hulk aastaid juhtis Arktise meredel vaalapüügilaevu; terves Lancasteris peeti temast väga lugu. Taoline kiri võis teda loomulikult hämmastada ja hämmastaski, ent ta jäi rahulikuks nagu kõike näinud inimene kunagi.
Richard Shandon vastas nõutud tingimustele: tal ei olnud ei naist, ei lapsi ega sugulasi. Ta oli täiesti vaba inimene. Kuna tal kellegagi nõu pidada ei olnud, läks ta viivitamatult pankurite Marcuart ja Co jutule.
“Kui raha on juba seal,” mõtles ta endamisi, “laheneb ka kõik muu.”
Pangas võeti teda vastu sellise inimese vääriliselt, keda ootab kassas rahulikult kuusteist tuhat naela. Rahaküsimus kontrollitud, palus Shandon lehe valget paberit ja kirjutas oma suure meremehekäekirjaga antud aadressil kirja, milles andis oma nõusoleku.
Veel samal päeval astus ta ühendusse Birkenheadi laevaehitajatega ja kahekümne nelja tunni pärast seisis “Forwardi” kiil juba ellinguil.
Richard Shandon oli umbes neljakümneaastane tugev, ettevõtlik ja julge mees. Need kolm omadust on meremehele tingimata vajalikud, sest nende abil püsib ta enesekindlana, teotahtelisena ja külmaverelisena. Shandonit peeti võimuahneks ja raske iseloomuga inimeseks, ta madrused pigem kartsid kui armastasid teda. Ent selline kuulsus ei mõjunud meremeeste värbamisel häirivalt, sest igaüks teadis, et Shandon ei jää hätta üheski olukorras.
Shandon kartis, et ta ettevõtmist looritav saladuskate ei võimalda tal küllalt vabalt tegutseda.
“Toimin kõige targemini, kui ei lobise midagi üleliigset”, arutles ta endamisi. “Osa merekarusid tahab muidugi täpselt teada, miks ja kuhu, ning kuna ma seda isegi ei tea, siis jääksin ma neile vastates kimpu. See K. Z. on kahtlemata mingi kummaline tüüp, aga mis seal ikka, ta tunneb mind ja arvestab minuga ja sellest piisab. Mis puutub tema laeva, siis selle teeme me toreda. Minu nimi pole Richard Shandon, kui ta pole määratud sõitma polaarvetes. Aga jäägu see minu ja mu ohvitseride teada.”
Seejärel asus ta meeskonda värbama, arvestades täpselt kapteni poolt ettekirjutatud nõudeid meeste perekonnaseisu ja tervisliku seisukorra suhtes.
Ta tundis üht väga tublit ja kohusetruud meremeest nimega James Wall. See Wall võis olla umbes kolmekümneaastane ja põhjameredel oli ta juba korduvalt sõitnud. Shandon pakkus talle kolmanda ohvitseri kohta. James Wall võttis pakkumise kinnisilmi vastu: kuna ta armastas kirglikult oma ametit, oli tema ainsaks sooviks merd sõita. Shandon rääkis talle kõigest üksikasjalikult, samuti kellelegi Johnsonile, kellest sai pootsman.
“Eks mingem siis hea õnne peale,” sõnas James Wall, “kuhu – päris ükskõik. Ja kui meil ka peaks tegemist olema loodepoolse läbipääsu vallutamisega, no mis siis ikka, ka sealt on tagasi tuldud.”
“Mitte alati,” vastas pootsman Johnson, “aga see pole veel põhjus sinna minemata jätta.”
“Kui me oletused meid ei peta,” tähendas Shandon, “toimub meie retk küllaltki heades tingimustes. Sellest meie “Forwardist” tuleb suurepärane laev, hea mootoriga sõidab ta kaugele. Üle kaheksateistkümne inimese me meeskonda ei vaja.”
“Täpselt kaheksateist meest oli ka ameeriklase Kane’i laeval, kui ta sooritas oma kuulsa retke poolusele,” tähendas pootsman Johnson.
“Aga ikkagi paneb imestama,” jätkas Wall, “et leidus veel keegi, kes kavatseb sõita Davise väinast Beringi väina. Admiral Franklini otsima saadetud ekspeditsioonid on Inglismaale juba üle seitsmesaja kuuekümne tuhande naela maksma läinud, ilma et neil oleks olnud tulemusi. Ei tea, kes see saatana sell küll võiks olla, kes riskib oma varandusega niisuguse ettevõtmise heaks.”
“Ära unusta, James,” lausus Shandon, “et meie jutt keerleb ainult oletuse ümber. Kuhu me tegelikult sõidame, kas põhja- või lõunameredele, seda ma ei tea. Võib-olla katsetame hoopis mõne uue avastusretkega. Muide, ühel päeval tuleb laevale keegi doktor Clawbonny, kes kindlasti teab meist rohkem; võib-olla on talle ülesandeks tehtud ka meile selgitusi anda. Eks näis.”
“Ootame siis pealegi,” lausus pootsman Johnson, “mina omalt poolt, komandör, asun otsima tublisid poisse. Mis puutub nende tulisesse iseloomu, nagu kapten ütleb, siis selle ma garanteerin juba ette. Minu peale võite päris kindlalt lootma jääda.”
Johnson oli hindamatu väärtusega mees: ta tundis hästi retki kõrgetele laiuskraadidele. Ta oli töötanud pootsmanina “Phenixil”, mis võttis osa 1853. aastal Franklini otsima saadetud ekspeditsioonidest. Vapper meremees oli isegi juures, kui suri prantsuse leitnant Bellot, kellega nad olid koos rännanud läbi jää. Johnson tundis kõiki Liverpooli meremehi ning asus nüüd otsekohe endale meeskonda hankima.
Shandon, Wall ja Johnson tegutsesid niivõrd innukalt, et detsembri esimesteks päevadeks oli neil meeskond värvatud.
See ei toimunud sugugi raskusteta: paljusid meelitas ligi kõrge tasu, kuid ekspeditsioon ise kohutas. Nii mõnigi võttis koha innuga vastu, kuid ütles veidi hiljem siiski ära; sõbrad olid teda veennud sellisest ettevõtmisest mitte osa võtma. Ent kõik püüdsid kergitada laeva ümbritsevat saladuskatet ja külvasid komandör Richardi küsimustega üle. Viimane saatis nad pootsman Johnsoni juurde.
“Mida ma sulle oskan öelda, sõber,” lausus Johnson kõigutamatult, “kui ma isegi rohkem ei tea. Igal juhul saavad sul olema head kaaslased, niisugused semud, kes alt ei vea, ja see tähendab ka midagi, eks ole? Milleks enam pead murda, nõustud või ei?”
Enamik nõustus.
“Sa teadagi mõistad,” lisas pootsman vahel, “et minul tarvitseb ainult valida. Palk, missugust meremees veel kunagi näinud ei ole, ja tagasitulekul ees ootamas ilus summake, see meelitab paljusid.”
“Tõsi ta on, et meelitab,” vastasid madrused. “Elu lõpuni saad ju muretult elada.”
“Ma ei varja,” jätkas Johnson, “reis tuleb pikk, raske ja hädaohtlik; meile antud juhtnöörides toonitati seda. Niisiis tead, missuguse koha endale võtad. Arvatavasti pead tegema kõik mis inimese võimuses ja vahest isegi rohkem. Kui sa ei tunne end küllalt vaprana, kui sa pole valmis kõigeks, kui sinu sees ei peitu vanakurat ise, kui sa ei suuda välja kannatada, et sul on ainult üks võimalus kahekümnest ellu jääda, ühesõnaga – kui sulle on tähtis jätta oma maine kest nimelt ühte, aga mitte teise kohta, nimelt siia, aga mitte kuskile mujale, siis pöördu ümber ja vabasta koht julgemale poisile.”
“Aga seda te ikka ju teate, pootsman Johnson, kes on kapteniks?” küsis kitsikusse aetud madrus.
“Kapteniks, sõbrake, on Richard Shandon, vähemalt seni kui ilmub mõni teine.”
Muide,