Pärastlõunal tõmbusid mungad varju, enamik puhkas. Siis oli kloostri õuel peamiselt näha palverändureid ja turiste. Pühapäeva pärastlõunal pandi munkade elamiskorpustesse viiva õue väravad sootuks kinni, et keegi pühamehi ei häiriks.
Õhtusööki võtsid vennad mungad pärast päeva teist kohustuslikku kirikuteenistust, mis algas kell viis õhtul ja kestis seitsmekaheksani, ning pärast palvetamist, umbes kella üheksa paiku.
Õhtusöögi järel oli munkadel vaba aeg. Kloostris kehtis ametlik öörahu, mis algas kell üksteist. See ei tähendanud, et kõik pidid magama heitma. Oma tubades ehk kellia’tes võisid mungad lugeda kas või poole ööni, ainult et hommikul pidid nad vara tõusma.
Aastakümnete jooksul pole munkade päevakava eriti muutunud.
Kolm korda nädalas on paastupäevad. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti ei tohi süüa kala ega piimatooteid. Liha niikuinii kloostris ei pakuta.
Kloostril on korralik saun. Saunapäev oli teisipäev, aga ainult üle kahe nädala. „Seda on muidugi vähe, aga elamiskorpustes on igal pool dušid,” ütles isa Aleksandr.
Nagu ka tavalises elus, nii nägi munkadegi seas mehi, kes hoolitsesid oma välimuse eest rohkem kui teised. Neid oli lihtne eristada hoolitsetud habeme järgi. Isa Aleksandr oli üks nendest.
Munkade kambrid asusid mitmes elamiskorpuses, millest uuemad olid ehitatud kümme aastat tagasi. Kellia’d on 3x2,5 meetrise pinnaga. Nagu arvata võibki, suhteliselt spartalikud: voodi, laud, tool, raamatu- ja riidekapp. Kapis hoidsid mungad muu hulgas tsiviilriided. Neid läheb vaja, kui puhkusele või asjatoimetuste pärast näiteks Moskvasse sõidetakse.
Telerit muidugi munkade toas pole. „Ausalt öeldes ei tunne sellest mingit puudust. Kui puhkusel käin, siis vahel vaatan. Animal Planet, Discovery on huvitavad kanalid, aga muu mitte,” rääkis isa Aleksandr.
Ilukirjandust lubatakse küll lugeda. Üks munk kiitis mulle väga Jack Londonit. Imelik, piibellikust elust on tema romaanid küll kaugel.
Munkadel on ka puhkus. Üle aasta kolm nädalat, et vanemaid ja sugulasi külastada. Kloostril on oma „puhkebaasid” – kaks hästi väikest kloostrit, neist üks Pihkva järve kaldal. „Sinna minnakse, kui vaim on väga väsinud. Seal saad ennast välja magada, metsas jalutada, värsket õhku hingata, lugeda. Ühesõnaga laed justkui akusid. Ka meil on stressi,” selgitas isa Varuhh.
Petseri klooster on suur, peaaegu autonoomne majapidamine. Seal on oma gaasiga töötav katlamaja, pumbajaam, sepikoda, raamatukogu, remonditöökojad (ühe töökoja juhataja oli muide Eesti kodanik), õmblustöökoda, ikoonijoonistamiskoda, auto- ja traktoripark, kariloomad, põllud, mesitarud ja õunaaed. Ainult elekter pole oma.
Maad on kloostril omajagu. Üks munk näitas mulle kloostri müürilt kaugele ulatuvaid põlde. Ütles, et müürist on nende põldude servani oma poolteist kilomeetrit. Ja siis näitas müüritorni, mille ühest aknast paistab vägev prožektor. Sealt valvavad mungad suvel ja sügisel põlde pahade inimeste eest.
Muidugi ei rüga mungad põllul üksi. Õigemini, nemad eriti ei rügagi. Klooster palkab selleks töölisi ja neid abistavad ka palverändurid, keda suvel ja sügisel sõidab Petserisse bussidega kokku üle laia Venemaa. Mungad käivad neil vahel põllul abiks, kõige rohkem kaks-kolm tundi päevas. „Kui ma oleksin päev otsa põllul, pärast seda õhtul teenistusel ja seal veel laulaksin kooris, mis on ka tõsine töö, siis oleksin pärast nagu tühjaks pigistatud sidrun,” põhjendas isa Aleksandr.
Munga kõige tähtsam töö on palvetamine. Ja mitte ainult kirikus. Räägitakse legende arhimandriit Aleksandrist, kes käis oma eluajal hoolimata ilmast iga päev kloostriaias pühal mäel jalutamas ja luges seal iga Jumala päev 150 korda Heategija Jumalaema palvet. Selle palve lugemine võtab vähemalt minuti.
Käisin viis päeva kloostris korralikult kirikus teenistustel, et munkade elust veidigi aimu saada. Selle ajaga sai kohalik rahvas päris omaks, paljusid kirikulisi tundsin juba nägupidi. Ma ei suutnud ära imestada mutikeste sitkust. Enamikul olid väiksed kokkupandavad kalamehepingid kaasas, aga suurema osa mitmetunnistest teenistustest seisid nad ikkagi püsti, lõid risti ette ja kummardasid. Võimas usk on neil.
Polnud päeva, mil kirik oleks olnud pooltühi. Isegi argipäeval kell kuus hommikul alanud teenistusel. Kui loeti ühiseid palveid või lauldi, siis kajasid kirikud lausa õndsaks tegevalt. Samal ajal suhtusid inimesed kirikusse lihtsalt. Kui läks liiga palavaks, siis kuhjati riided kiriku aknalauale. Kui läks veel palavamaks, ronisid nooremad keset teenistust jalgupidi aknalauale ja sikutasid akna lahti.
Petseri klooster on tervel Venemaal ainulaadne, sest tegutses pidevalt kogu 20. sajandi. Seda kloostrit pole kunagi suletud. Ülejäänud kloostrid panid kommunistid 1920-ndatel ja 1930-ndatel Venemaal kinni ning enamik munki ja vaimulikke hukati või saadeti laagritesse.
Petseri Jumalaema Uinumise kloostri päästis see, et ta sattus pärast Vabadussõda ja Tartu rahu sõlmimist Eesti poolele, kus tal lasti rahulikult tegutseda. Fakti, et see päästis pühapaiga, tunnistab ka kloostri ametlik kodulehekülg (http://www.pskovo-pecherskymonastery.ru/).
Pärast Eesti vägivaldset liitmist Venemaaga 1940. aastal ei jõudnud kommunistid kloostrit sulgeda, sest kohe algas Suur Isamaasõda. Pärast sõda aga jättis Stalin kloostrid ja kirikud puutumata vastavalt kokkuleppele teda sõja ajal toetanud vene õigeusu kirikuga.
Viimane katse Petseri kloostrit sulgeda tehti veel 1960-ndate alguses Nikita Hruštšovi ajal, kuid tollase sõjaveteranist kloostriülema head Moskva-sidemed päästsid mungad.
Petseri kloostril oleks justkui kaks sünniaega. Legendi järgi arvestatakse kloostri algust 14. sajandi lõpust, kui seal avastatud koobastesse asus elama vana munk, isa Mark. Ametlikult peetakse kloostri asutamisaastaks 1473-ndat, kui avati koopasse raiutud Uspenski kirik, mis töötab siiani. Üldse on kloostris praegu kaheksa eraldi kirikut, millest teenistused toimuvad pidevalt neljas.
Klooster on ümbritsetud kõrge müüriga nagu kindlus. See on seletatav sellega, et ta asus palju sajandeid Vene tsaaririigi piiril ja teda üritati korduvalt vallutada.
Petseri kloostri suurim magnet on kahtlemata koobas, kuhu maetakse siiani kloostrielanikke.
Eri hinnangutel on sinna umbes 600 aasta jooksul maetud 8000– 14 000 inimest. Täpset hulka ei tea keegi. Väärikamad surnud on maetud eraldi koopakäikude taha liivakivist seintesse ning nende matmiskohti tähistavad vanaslaavi kirjaga keraamilised hauaplaadid. Ainult üks endine kloostriülem on tema palvel maetud koopas maa alla.
Enamik kirste on lihtsalt tõstetud üksteise otsa. Selleks on koopas kaks suurt kambrit: nn vana (1700. aastast) ja uus kalmistu. Praegu maetakse – viimane matus oli nädal enne minu tulekut – vanale kalmistule, sest uus on täis. Peab ootama, kuni uuesti ruumi tekib. Ruumi tekib juurde väga lihtsalt: aja jooksul alumised kirstud lagunevad ja ülemised vajuvad allapoole.
Surm on kloostris pidulik ja tähtis sündmus, mitte midagi hirmsat. Seal surrakse väärikalt.
Koopas on aasta ringi stabiilselt 5–10 kraadi sooja. Koobas pole tegelikult üldse suur, käike on munkade sõnul umbes 200 meetri jagu. Seal on ka väike kirik, kus peetakse jumalateenistusi.
Käisin koopas küünlavalgel. Kloostri külastajaid lastakse sinna vabalt. Huvitav, aga vaatamata sellele, et koopas on nii palju surnukehi ning pime, ei tekkinud mingit ängistust. Vastupidi, oli tunne nagu tavalisel ekskursioonil kuskil linnusekäikudes.
Petseri kloostrile kuuluvat palverändurite võõrastemaja, kus ma viis päeva elasin, oleks muidugi õigem nimetada varjupaigaks. Tubades elasid kolm-neli inimest koos. Voodid, üks laud, väike riiul, tool ja palvetamisnurk. Kõik. Väikses koridoris veel tualett. Ööbimiseks kõlbas küll.
Reeglid olid lihtsad. Kui väljusid toast viimasena, siis riputasid võtme administratsiooni