Nooruslik ja käbe 34-aastane isa Varuhh oli pärit Siberist Omskist ja kloostrites elanud juba 14 aastat. „Käisin mitu kloostrit läbi. Nagu siin läbi värava tulin, sain aru, et olen õigesse kohta sattunud,” ütles ta.
Isa Varuhhiga tekkis mul üldse hea klapp. Uurisin talt, kas on palju neid, kes hakkavad mungaks, kuid hiljem mõtlevad ümber ja loobuvad. Seda pidavat küll juhtuma, aga mitte eriti tihti. Ta seletas mulle piltlikult: „Esimesed kolm-neli-viis aastat on kergem, siis Jumal juhib sind nagu last käest kinni hoides ja sa avastad uuesti maailma. Siis aga laseb Jumal sul justkui käest lahti ja pead ise hakkama saama. Sa kukud, lööd ennast ära nagu väike laps. Näed kaugel eesmärki, aga ei oska selleni jõuda. Väga raske on. Sel hetkel mõned loobuvad, aga see tekitab neis hiljem suuri hingepiinu. Usu mind.”
Mungaks hakates peab iseendale ja Jumalale andma kolm olulist lubadust: mitte koguda vara, olla kuulekas ja pidada igas mõttes karskust.
Oma raha mungal põhimõtteliselt olla ei saa. Pühade puhul, umbes 15 korda aastas, annab kloostriülem munkadele n-ö taskuraha, 200–300 rubla (90–130 krooni). Kes tahab, see kogub ja ostab endale näiteks mobiiltelefoni. See polnud kloostris keelatud. Lubatud polnud munkadele näiteks isiklik arvuti.
Hiljem tuli välja, et nooremad mungad ei pidanud arvutikeelust päris kinni. Mõnel oli ikka kaasaskantav arvuti, millega nad käisid mobiiltelefoni abil internetis. Nagu nad ise seletasid, olevat neil internetti vaja kas või selleks, et õppida eksternina kõrgemates vaimulikes seminarides. Seal käib õpe interneti teel. Internetist saavad nad ka uuemat kirjandust lugeda. Iseenesest oli imelik, et Petseri kloostris polnud arvutid ja internet lubatud. Näiteks Moskvas Stretenski kloostris on munkadel terve arvutiklass.
Munkade sõnul annab klooster neile kõik hädavajaliku. Toidu, peavarju, riided ja jalanõud, hügieenitarbed. „Kui on vaja midagi osta, siis ma võin teha namestnik’ule (kloostri ülem) avalduse ja mulle antakse raha,” selgitas isa Aleksandr. „Raha tekitab ainult kiusatust. Kui sul seda pole, siis sa ei mõtle asjadest, hing on puhtam.” Seetõttu on osa munki loobunud isegi taskurahast.
Pühapaikades käimiseks jagab munkadele raha asemel „tuusikuid” Moskvas asuv Andrei Pervozvannõi nimeline õigeusufond (seda juhib Venemaa Raudteede boss Jakunin). Eelmisel aastal sai Petseri klooster kaheksa sellist „tuusikut” Jeruusalemma ja Egiptusse sõiduks.
Kuulekus tähendab munkade puhul sisuliselt oma minast loobumist, aga mitte päris täielikult. „Üldiselt on nagu armees – mida öeldakse, seda teed,” selgitas isa Varuhh.
Loobuda tuleb hingelise täiuslikkuse nimel, et elu pisiasjad sind ei segaks. Kuulekuse eesmärk on eneseohverdus, et suuta võimalikult täpselt järgida evangeeliumi õpetust. Kloostri ajalooraamatus tsiteeritakse arhimandriit Serafimi, kes on öelnud, et kloostrielu peamine reegel on kuuletuda juhtkonnale.
Karskuse puhul ei käi jutt ainult alkoholist, vaid ka seksisuhetest, millest tuleb samuti loobuda. Abielu pole munkade jaoks. Venekeelne sõna монах (munk) tuleneb kreekakeelsest sõnast monos ehk üksi. Seksuaaltungist ei häbenenud mungad rääkida. Küsisin neist ühelt, kuidas eriti nooremad mungad oma seksuaalsust alla suruvad. Ta tunnistas, et tuleb küll vahel kihk peale, kui ilusat naist näed. Isegi kui näed teda vaid korraks, jääb pilt ikkagi mällu ja vahel painavat see mitu nädalat, nii et ei lase öösel magadagi.
Siis, rääkis munk, palvetad, paastud, vehid tööd teha, et mõtted mujale läheksid. Vahel aitab, vahel ei aita. Kui ei aita, tuleb minna mõne vanema ja austatuma munga juurde. Veidi häbi on küll, aga räägid talle oma mure ära ja vaat vana munk siis suudab kas naljaga või mõne muu targa sõnaga su kihust üle aidata. Tuled tema juurest välja ja ise ka imestad, kui rumalasti mõtlesid, seletas munk.
Isa Varuhh õpetas, et valed mõtted tuleb kohe alguses ära tunda ja välja suruda. Kui lased need juba veidikenegi endasse ega tõrju kohe eemale, siis on pärast juba raskem. Kokkuvõttes, nagu ütles Adriano Celentano ühes filmis munka mängides: kui mõni lõhub kire maandamiseks puid, siis mungad helistavad kirikukelli.
Sportimine polnud muide kloostris keelatud. „Kogu meie elu käib õigeusu kaanonite järgi, aga siis, kui kaanoneid kirjutati, ei teadnud keegi jalgpallist ega spordist üldse veel midagi,” selgitas isa Aleksandr, minu teejuht kloostris. Aleksandr oli 31-aastane Lätist Latgalest pärit poolakas, kes oli kloostris elanud 18. eluaastast alates.
Mõni aasta tagasi mängisid noored mungad iga nädal kloostri taga põllul vutti, aga nüüd olevat tahtjaid liiga väheks jäänud. Mõni käib siiski aeg-ajalt metsa all jooksmas. Mõned teevad oma kambris (mida kloostris nimetatakse kellia’teks) kätekõverdusi või tõmbavad lõuga. Suvel käivad mungad ujumas.
„Ega siis vaimulik ei koosne ainult hingest, vaid ka kehast. Ütleme nii, et me nimetame seda rohkem kehakultuuriks kui spordiks,” rääkis isa Aleksandr. Üks kloostri vendadest, isa Aleksei oli isegi endine Läti meister kikkpoksis. Ta nägi tõepoolest mõjus välja.
Füüsiliselt ei saa kloostrielanikud eriti nõrgad olla juba sellepärast, et iga päev veedavad nad tunde ja tunde jumalateenistustel püsti seistes. Seisin minagi ühel päeval hommikul kolm tundi ja õhtul kolm tundi kirikus. Põlved olid õhtul nii kibedad, nagu oleksin vähemalt pool Tartu maratoni läbi sõitnud.
Isa Varuhhi kõrval sai minu teiseks lemmikuks isa Georgi – tüse ja parimates aastates, 58-aastane endine tänavakunstnik Peterburist Nevski prospektilt. Väitis, et teda mäletavat seal kõik. Mungaks hakkas ta kuus aastat tagasi. Isa Georgil oli tohutu valge habe nagu näärivanal ja ta oli kangesti elava loomuga.
Arutasin temaga, et Petseri klooster paikneb väga huvitavalt: enamik hooneid ja kirikuid asub jõeoru põhjas, vaid kaks kirikut on mäeveerul. Rääkisin, et Eestist tean ma vaid ühte kirikut, mis on ehitatud oru põhja – aafrikapärase kohanimega Kambja kirikut.
Isa Georgi lõi selle peale mu kõrva juures näppudega nipsu, hüüatas „Vohh!” ja küsis kohe otsa: „Eks ole, haruldane? Aga kas tead, miks?” ning vastas ise: „Seal jooksevad allikad, mis tulevad otse KOOBASTEST! Saad sa aru?! See on püha vesi, millel klooster seisab!”
Jõe uuristatud liivakivikoobastest sai Petseri klooster legendi järgi 14. sajandil alguse. Koopad on kloostri alal siiani olemas ja avatud. See on üks müstiline paik, kuhu on maetud tuhanded sajandite jooksul kloostris elanud munkade surnukehad. Kloostri hoovil on aga püha allikas, kust kogu Petseri ümbruskonna inimesed käivad lausa ämbritega joogivett võtmas.
„Vaata!” rabas isa Georgi mul ühel pärastlõunal käest kinni ja näitas näpuga kiriku kupli poole. „Mida see kuppel sulle meenutab?”
„No sibulat,” vastasin. Kõik ütlevad ju, et see on sibulkuppel.
„Mis sibul? Kuidas sa võid kirikukuplit juurviljaga võrrelda?” ärritus isa Georgi pisut.
„No siis meenutab tuleleeki,” pakkusin uuesti.
„Ah sind!” lõi isa Georgi käega.
„Ütle siis ise!”
„P-i-s-a-r-a-t,” hääldas isa Georgi tähthaaval. „Taevast langevat pisarat, ristilt langevat pisarat, millest moodustub kirik! On ju ime?”
Isa Georgi rääkis mulle üksjagu imejutte jumalikust ettemääratusest ja vihjetest, mis tema sõnul hiljem täide olevat läinud. Neis lugudes oli alati tublisti müstikat ja isa Georgi jutustatuna kõlasid need põnevalt nagu Juhan Jaigi tondijutud.
Isa Georgil oli aega jutustada, kui ta istus kloostri väravavalves. Kõigil munkadel oli seal oma töö.
Petseri kloostris elava ligi 70 munga „tööpäev” algas vara. Enamik munkasid tõusis viie – poole kuue paiku. Kell kuus algas argipäeval esimene kohustuslik teenistus, nn vennaste palve, mis kestis kolm tundi. Pärast teenistust oli lihtne hommikusöök, mille järel mungad täitsid neile määratud majapidamisülesandeid. Kes läks valvama, kes puid lõhkuma, kes lauta või raamatukokku tööle.
Lõuna algas