„Te olete lõpetanud konsistooriumi?”
„Jah, muidugi. Kas teiegi kahtlete minu usus, kuna ma tahan teie juurde tööle tulla?”
Nad vaatavad õpetajat üpris segase tundega. Aga kui Peeter Aune ilme väljendab siirast imestust, siis Helmeri nägu näitab halvasti varjatud umbusku, muiegi on ilmunud suunurka. Õpetaja Veerik ei näi seda tähele panevat. Nad jalutavad aeglaselt edasi, palliplats on jäänud seljataha.
„Mina usun ka,” ütleb korraga Peeter Aune tasakesi. „Ma mõtlen sageli ta peale ja ma kohe tunnen, et ta aitab ja on minu juures. Ja kui ma ei tea, mida teha, siis küsin temalt ja ta räägib minuga.”
Peeter Aune vaatab kõheldes maha. See polnud vist ilus nõnda jutusse vahele segada, aga ta ei saanud kohe teisiti. Mõlemad mehed on seisma jäänud ja uurivad teda.
„Kes ta on, see sinu jumal?” pärib õpetaja Veerik lahkelt. Ta ei pilka sugugi, tema tõsine, range nägu kiirgab siirast osavõtlikkust.
„Ta on… minu isa.”
Helmer vaatab mõlemat vaikides. Tema rahulikud hallid silmad ei väljenda poolehoidu ega hukkamõistu.
„See on midagi muud,” arvab ta seejärel.
Uuesti jalutatakse edasi. Tegelikult ei pruugiks Helmer Peeter Aune sõnu eriti tõsiselt võtta. Ja ega ta ei võtagi, aga riivab siiski. Peeter Aune ei tunne kohmetust, nagu tunneb tema, kes astuks praegu heameelega kõrvale, kuigi õpetaja räägib kahtlemata targalt, räägib südamevaluga, justkui sirutab kätt sinu poole. Aga mina ei taha, sest käsi tundub mulle kahtlaselt võõras, nagu oleks ta minu ees süüdi. See on kasvatus, lapsepõlv, kool – kogu elu. See on kasvatanud klaasseina meie vahele. Mõlemad tunneme ja kompame seda, aga teda see häirib, mind mitte. Tema ei tunne vaenulikkust. Olgu, mul on paati meest tarvis. Ja kui ta mõtleb kogu oma filosoofia meile pähe valada, siis palun väga vabandust, aga…
„See on hea, et sa hmm… et sul on tugi, Peeter Aune.”
Õpetaja Veerik naeratab noormehele julgustavalt.
„Muidugi on mitmesugust usku. Usk võib olla väga keerukas, peidetud seostega, nii et kindlalt ei teagi, ainult aimad ta olemasolu, aga samas võib ta olla üpris lihtne. Seal, kus me teda tajume, on ta meie südametunnistus ning on kutsutud suunama meie käitumist. Inimene peab valima ja oma valikus tahab ta kuulda oma südame häält. Näete, temalgi on see olemas ja see aitab teda.”
„Hästi, aga kui ei ole usku, kui ei ole ka lootust, ma mõtlen, sellist, mis lähtuks samast usust, aga inimene tahab ja suudab siiski õiglane ja hea olla. Niisiis langeb sel puhul vajadus usu ja kõige sellega seostuva järele ära? Ja selliseid ju on, kuigi teie meelest on see vist võimatu?”
Õpetaja Veerik vaikib. Ta näib sügavalt juurdlevat Helmeri sõnade üle. Nad jalutavad aeglaselt üksteise kõrval mööda külavaheteed ning Peeter Aune tunneb vaikset uhkust nende kahe mehe vahel kõndides.
„See on hea, et te selle üle mõtlete,” sõnab õpetaja aeglaselt. „See on väga vana küsimus: võita kurjus, kiusatus endas ilma jumala abita. Vaba tahe, mis antud, võiks suuta ju õigesti valida, valida hea. Aga kas me oleme seda suutnud? Esimesed inimesed ei teadnud head ega kurja, nad ei pidanud valima ning olid õnnelikud.
Tegelikult on see SUUR TÜLIKÜSIMUS, mida te kogemata puudutasite.” Õpetaja Veerik peatub ning vaatab neile mõlemale selginenud ilmega otsa.
„Vaadake, praegune aeg, see on jumala poolt meile antud aeg, prooviaeg nii öelda, mis peab lahendama SUURE TÜLIKÜSIMUSE meie ja TEMA vahel. Kas me suudame end ise valitseda, luua õnne ja korda maa peale? Tahtsime seda ilma temata. See oli meie esivanemate mäss TEMA vastu. TEMA teadis, et me ei suuda, aga meie uskusime, et võime. Ja ühe poole tõde võis kinnitada ainult antud aeg. Praegune aeg ongi see antud aeg. Ta ei sega vahele ja ootab. Ja kui praegu paljud otsivad ja paluvad TEMALT abi ja imestavad TEMA ükskõiksust, siis nad ei tea, et TEMA ei või seda praegu, sest aeg pole käes. Jah, meie uskusime, et osates eristada head ja kurja, omandame ka eksimatuse. Aga TEMA teab, et niisuguse valiku õigus võib kuuluda ainult täiuslikele olenditele. Meie pole täiuslikud, ning võtnud endale selle valikuõiguse, õppisime kurja nautima. Muidugi võite öelda, et meie oskused, tehniline tase on võrratult kasvanud – see ongi see teie niinimetatud progress. Aga seegi on pandud enamasti kurja teenima. Seda näitab kõige paremini meie kasvav häda ja viletsus maa peal.”
„Hästi, olen nõus, et me oleme lasknud sel maailmal ummikusse joosta. Aga teate, kui ma praegu mõtlen neile igavesti paradiisi uitama pandud täiuslikele, ilma kahtlusteta, ilma süüme- ja valikupiinadeta olendeile, siis vabandage, ma näen neis pigem idioodikarja. Kui see mäss tõesti kunagi toimus, siis ma kujutan ette nende vabanemisrõõmu.”
„Kuid see mäss viis meid kõiki, kogu maailma hävinguteele. Ainult et TEMA ei lase sel sündida, ei lase kõike lõplikult hävineda. TEMA kannatus on otsas, aga ta ootab siiski meid tagasi enda juurde.”
„Praegu ma mõistan, miks talle meeldib, et palutakse põlvili. Aga minu ajalooteadmist mööda on kord ülestõusnud orjad meelsamini surnud kui alistunud.”
„Mitte kõik, jah, siingi on meile valik antud.”
Peeter Aune meelest tundub õpetaja õhtupäikeses punav nägu oma tugevate joontega karmi ja kurjana ning otsekui ruskesse liivakivvi raiutuna.
Matilda tuli tema kõrvale, kui ta mängust tüdinult platsilt lahkus ning pingilt oma särgi võttis. Nad ei vahetanud sõnagi. Olavi lihtsalt võttis särgi ning hakkas tulema ja tüdruk püsis tema kõrval. Neile vaadati järele, aga teisiti ei võinudki see olla, teisiti oli tüdruku meelest alandav. Matilda tahtis tema lähedal olla ja Olavigi tahtis. Varemaltki olid nad mõnikord poes kokku saades tagasiteel koos läbi küla tulnud, nende kodud pole ju teineteisest kaugel. Keegi ei teinud sellest numbrit. Miks ei või ta seda ka praegu? Nii kinnitas tüdruk endale, püüdes vaigistada uut rahutusega segunenud hirmu. Kõrval astuva Olavi tusane nägu pigem suurendas seda. Miks on Olavi tujust ära? Kuidas tahaks Matilda naerda ja tema kaelast kinni hakata, igasugust hullust tahaks ta teha. Aga ainult temaga, oma kalli poisiga, kes paistab nii mures olevat. Matilda silmitseb teda vargsi ja näeb, kuidas Olavi meel külast välja jõudes üha paremaks muutub. Juba naerab ta vastuseks tüdruku vaatele. Siis ikka sellepärast. Nad ei küsi, ei räägi, aga kui küla viimased majad on selja taha jäänud, võtab Olavi tal ümbert kinni ja Matilda surub end hästi tihedalt tema vastu. Nad ei räägi sellepärast, et teavad, kuhu lähevad. On üks paik küla taga, nende kahe paik – too ilus männisalu, nende esimese armuöö varjaja. Sinna lähevad nad ikka ja jälle, kõik õhtud, mis seda lubavad. Ja miks nad peaksidki rääkima, kui sõnad on nii vaesed. Parem vaikida ja tunda lähedusest rõõmu.
Aimus pole teda petnud. Nüüd istub ta siin, selg vastu krobelist muhklikku koort, jalad hallis põdrasamblas, ja piinleb oma valu käes. Nägu tõmbleb lohutus grimassis, käeselg hõõrub põske, et ajuti peatuda ning kuulata – võõrast armastust. See on inetu, aga see Peeter Aunele ei loe, temal on ahastus. Arg lootus on uuesti pihustunud tolmuks, südantpiitsutavaks kibeduseks. Aga ta tuli, juba mitmes kord tuli ta seda läbi elama, justkui oleks ses põrgus mingi nauding. Tuli kiskuma oma haava lahti, ja ta teeb seda jälle, aimab juba ette, et teeb. Mõistmatu on inimese hing, pentsik vahel tema valugi. Nüüd tõuseb ta püsti. Lõppu ta küll ei oota, lõppu ta ei taha. Nüüd komberdab ta tagasi teele. Vaikselt on ta õppinud seda tegema, enam ei sega ta kedagi, ei tuleta ennast meelde. Ja siis astub ta kühmuvajunult tagasi küla poole, põsed kuivamas õhtujahedas tuules. Tuhmkollase lambina põleb kuu kõrges hallis hämus tee kohal.
„Tule natuke appi,” kutsub isa teda avatud ukselt.
See on pika vana maja tagumine, õhemate, vooderdamata seintega ots. Ema kutsub seda rehetoaks. Isal on siin töötuba sisse seatud, puusepa kruupink, saed, haamrid ja muu, mis vajalik.
„Tõstame ta pingi peale.”
Elektripirnivalgus langeb valgele hööveldatud lauale. Väljasaetud nikerdustega otsad, allapoole kitsenev, tõukest