„Võib elada,” kordab ta uuesti, astub akna alla ja vaatab nüüd imetledes välja. Läbi aia, läbi vastasmajade aedade näeb ta heinamaasiilu, männitukka ja selle taga merd. Saar on tõesti ilus. Peeter Vigström on rahul. Siin tahab ta tööd teha, siin tahab ta uuesti alustada. See olgu tema viimane katse. Ta tahab praegu üksi olla. Käed aknalauale toetatud, vaatab ta üksisilmi kaugel sinetavat merd.
Ei lähe Peeter Aunelgi libedalt.
„Ei võta ma mingit kostilist, meil pole teda kuhugi panna.”
Ema silmitseb jahedalt võõrast, kes tervitab, asetab oma kohvri toapõrandale ja ootab.
„Meil on ju tühi tuba üleval.”
Ema range olek ajab poja pabinasse. Peeter Aune tammub jalalt jalale, vaatab kohmetult pliiti, siis uuesti ema. Pahasti sai vist lubatud, Peeter Aune saab nüüd sellest aru.
„See on asju täis, kolikamber, mitte tuba. Mis kanti mehi?”
Tulija poole pöördudes on ema toon siiski märksa tasasem. „Suvitaja või?”
„Jah.”
Sandersi olek ja hääl on ühtviisi rahulikud. Ta ei püüa kübetki meeldida. Flegmaatiliselt, veidi hajameelseltki tunnistab ta perenaist, justkui oleks tal täiesti ükskõik, nagu ei puutukski tema õieti siia, nagu ei otsustataks tema, vaid kellegi teise majutusprobleemi. Paluma ta ei hakka. Kui ruumi ei ole, lahkub ta muidugi, läheb sellesama laevaga tagasi. Seal hakati kaupa maha tõstma, kindlasti jõuab ta veel peale, kui kiiresti teeb.
„Sanders Holm, ametilt raamatute kirjutaja,” tutvustab ta ennast. Tema kitsale näole levib juba kerge kärsitus. Üksainus tõuge, väike vihje, ja ta pöörab kannal ringi ning jätab hüvasti. Seda vist peegeldab ka tema solvunult kokkusurutud suu peale viimaseid sõnu. Ja vist taipab seda ka perenaine. Tema nägu pole nüüd enam nõnda vali.
„Tavaliselt pole me kedagi võtnud,” sõnab ta aeglaselt juba vabandava häälega.
„Selge, loomulikult on teil selleks õigus, vabandage siis.”
Võõras kummardub kohvrit võtma.
„Ema, ma lubasin, ja tal pole kuhugi minna.”
Poja hääl on üllatavalt nõudlik. Ethel vaatab teda imestunult ja naeratab siis.
„Miks sa siis lubasid? Aga olgu, kui te väga nõudlik pole, ehk saame hakkama?”
„Tulge, lähme üles, ma näitan.”
Peeter Aune nägu särab üleni. Ema on hea, ta saab aru.
Nii on Dorfil ka sel suvel suvitajad olemas. Järgmise laevaga tuleb veel üks, tehaseinsener. Too käib juba mitmendat aastat ja peatub alati Helmeri juures, kes pärast isa matuseid elab päris üksi. Helmeri ema suri juba ammu, aastat viisteist tagasi. Suri teist last kandes nurisünnituse tagajärjel suurte sügistormide ajal oma pimedas tagatoas, jõudmata arsti ära oodata. Nii et Helmeril jätkub ruumi laialt ning inseneri vastu pole tal midagi. Teatakse isegi rääkida, et Helmeri linnaelu ajal olevat ta inseneriga koos töötanud samas tehases ja et insener meelitavat nende Helmerit praegugi tagasi. Kes seda muidugi täpselt teab, jutte saarel armastatakse, neid tehakse igasuguseid ja põhjust annab vahel väga kaugelt otsida. Ka uute suvitajate kohta on jutud kärmed tulema. Rohkem torkab silma kunstnik. Teda nähakse sageli küla vahel või selle taga karjamaal, aga ka metsas või rannas jalutamas. Joonistusplokk ja imelik puuraam on tal kah pea alati ühes. Selle seab ta mingit häbi tundmata üles, kuhu aga tahab, kas või teiste nina alla, ja töötab, nagu ta ise ütleb. Ajuti peatab ta möödujaid, teeb juttu ja kutsub poseerima. Enamasti aga öeldakse talle ära, eriti pärast seda, kui ta paari uudishimulikku on sundinud tundide kaupa oma üüritoas logiseval toolil liikumatult istuma, ikka vaheldumisi pintseldades ning istujat ümber sättides, ise kergesti ärrituv ja nõudlik. Ja saaks siis kannataja sellest midagi, klaasike võõramaigulist veini – see on kõik. Isegi pilti ei näidata talle. Küsimise peale tõmbub kunstnik turri ja vaikib tusaselt. Ja mis seal näidatagi, kui tehtu harilikult varsti prügikasti lendab või süngel ilmel lõuendilt maha nühitakse. Keegi pole veel ühtegi valmis tööd näinud. Jah, rahutu mees on too kunstnik. Aga muidu on ta sõbralik ning mõnusaks jutuks alati valmis. Kirjanikku seevastu nähakse silmast silma üpris harva, rohkem kuuldakse Peeter Aune ja tema ema käest. Teatakse, et hommikuti jookseb ja võimleb ta rannal oma naljakas liibuvas dressis, supleb ilmale vaatamata meres ning kiirustab tagasi ärklituppa, kust küla teise otsagi kostab kirjutusmasina klõbinat. Inimestega paistab tal üpris vähe asja olevat. Nii tuntakse saarel vähehaaval igavustki. Kalapüük on kuuma suvega soiku jäänud ning käiakse rohkem vaatamas linnatöömehi. Nende puurtorn meres on valmis saanud ning tihti sõutakse nüüd paatidega uudistama, kuidas merepõhja auke tehakse.
Isa tuleb sisse, kolistab kopsikuga veepange vastu, joob pikalt. Ta on suurt kasvu ja õlakas, nagu olid seda tema isa ja isa-isagi, nagu on seda praegu ka tema poeg. Segerströmide suguvõsas on meestele küllaga väge antud. Kuigi, jah, nüüd on mitme põlve jooksul veri võõraste naistega ühte voolanud, ainult poegades lööbki see veel välja. Ja vana kombe kohaselt pannakse poegadele ikka rootsi nimed. Isa lühike tihe juus on austustäratavalt hall. Silmad on saanud oma värvi merelt, on niisama muutlikud, avalrõõmsast ja sõbralikust külmkalgini. Koos massiivse lõua ning jonnaka kokkupigistatud suuga sunnivad nad ettevaatusele. Ja õigusega, Segerströmid on tõesti väga äkilised. Seda teavad kõige paremini nende kaasad, kes satuvad neile miskipärast ikka rahulikud ja tasased. Nüüd tuleb isa tuppa ja vaatab ringi. Ta pilk libiseb üle eestoa. Iga asi siin on tugev, igikestev ja rohmakas. Lõpuks peatub ta vaade pojal, kes akna all toolil istudes veesaapale kummipaika liimib. Rahulolevalt jälgib ta poja toimetamist. See on hea, et paikab, poiss on kokkuhoidlik. Mõni viskaks ära, poes ju kohe uued käepärast, aga Segerströmid ei viska ära, nemad parandavad. Ikka annab paigata ja kohendada, et asi edasi kestaks. Ainult kätt ja tahtmist peab olema. Näe, nende mandrilt veetud vanadest palkidest majalgi ei loksu ega irvita ükski lõhkine nurk, ei saja kuskilt läbi, kõik on ilusti paigal, tihitud ja korda kopsitud. Laed on neil kõrged, toad ja aknad avarad, sestap ei himustagi Tuomas Segerström endale neid uusi kivimaju, kus on toad kui karbid ja seinad õhkavad rõskust. Ta astub päris poja kõrvale ja uurib näppude vahel liimituubi. Jälle mingi uus sort, erksad kirjad peal. Ta raputab pead.
„Tea, kas ikka peab?” pomiseb ta endamisi.
„Peab, peab,” kinnitab poeg pead tõstmata, „pidi hea liim olema.”
„Tuomas, sina või?” kostab tagatoast nõrk, kuid üsna nõudlik naisehääl. See on ema. Mõlemad vaatavad tagatoa suunas.
„Jaa-ah, ma kohe.”
Raskelt astub Tuomas Segerström üle nagiseva laudpõranda tagatoa poole. Seal lamab ta kaasa, keda halvatus juba teist aastat on sängi aheldanud. Mis ta’nd oligi, insuit või insult, nagu velsker ütles. Näh, soon umbus peas, ja kohe pool keha nagu surnud. Ja ega vist paremaks ei lähe, kuigi velsker andis algul omajagu lootust. Kus ta ikka enam, vasak käsi ja jalg niisama lõtv kui algul. Tea mis ta tahab, arutleb vanamees endamisi. Nüüd, kus mini linna sünnitama läks, lasub majapidamise keerukas lootusetult kokkujooksnud pundar nende kahe õlul. Peaks lasuma, aga tegelikult harutab-näperdab selle üht või teist otsa üksnes tema, vana väsinud mees. Pojal puudub huvi ja tahtmine, üldse on pojaga midagi lahti, mis aeg-ajalt kõrvalt vaatama sunnib.
„Andsid talle ikka süüa?” pärib ta üle õla tusaselt.
„Mm-hh, pakkusin, ta ei tahtnud suurt.”
Jaa, haige tahab sööta, kasida ja pöörata, tahab, et kõrvalgi istutaks ning juttu vestetaks, väga palju tahab. Kuidas mini küll suutis? Näe, suutis, võõras inimene, aga sai hakkama. Haige tujukat närimistki talus. Imelik jah, haigus teeb inimese kurjemaks, või on sel moel kergem tüütuks kiskunud elu trotsida? Tuomas Segerström astub tagakambrisse. Voodi oli algul akna