Muide, ega olegi nii väga raske seda isandat sümpaatseis värvides näha, sest tema kehaehituses on midagi aumees Pickwickist. Riietus on tal õige lõbus: kuuekümnene Madis on endale jalga tirinud mingid hirmuäratavad, vähemalt neli numbrit väiksemad dressipüksid. Nende katkemiseni pingul kummi vahele on ta surunud veel ka pöidlad. (Ei tea, kas ta ka varukummit kaasas kannab?) Selga on Madis tõmmanud ebamäärast värvi kampsuni, mis toonilt ja nööpidelt meenutab Reinule tema kadunud vanaema oma. Ent kõigest hoolimata sisendab isand Kartul mingit isepärast lugupidamist, seda enam, et on teada – vintskemat, jultunumat ja kiiremini reageerivat kinomeest pole Eestimaal lihtne leida.
Madis Kartul sülitas, mõuratas midagi ja lähenes, väike saag käes, toreadoorisammul pärnapuule…
No siinkohal tundis teine režissöör küll, et ta astub vahele: või niikaugel on siis lood, et see puu, mida Rein pidas kohavaliku ainsaks pisutki loogiliseks põhjenduseks, peab langema!
Nad tervitavad, kätlevad (Madisel on väike tugev käsi), ja juba kuulebki Rein end rääkivat. Tema, Rein, ei teadvat muidugi kõiki režiikontseptsiooni peensusi ja finesse, kuid kas ikka tasub seda puud maha võtta, kas ei jää pilt liiga lagedaks ja halliks… Mõnevõrra hall peab ta loomulikult olemagi, selge see, sest kindlasti on vaja külakõrtsi kontrasti mõisa ilutiikide, lehtlate ja lilleaedadega. Jah, aga kas see kontrast ei kasva äkki liialt suureks? Kas see pole järsku…
„Liiga odav,” lõpetas Madis Kartul.
Reinule tundus, et ta pilgus oli ebausutavalt palju, kõhklemapanevalt palju näiliselt usina koolipoisi kuulamishardust. Teeskleb? Mängib? Kas ma ei läinud liiga sirgelt peale? Ta otsustas lõpetada mehise lihtsusega: „Kurat võtku, kas me neile talumeestele siis tõesti üht püha pärnapuudki jätta ei või! Seda enam, et ta neil aastail kõigest hoolimata siin siiski kasvas. See teeb kaadri mõnusamaks, küllap tegi see ka kõrtsi mõnusamaks, ja ju need kõrtsid ikka omajagu mõnusad paigad olid, kui isegi parunid sinna vahetevahel sisse astusid.”
„Mõnusad ikka. Jajah. Nonoh,” kiitis Madis Kartul takka.
„Natuke ilu võime isaisadele jätta, sest see ju oli. Muide, ka kõik need vitsikud ja lätsikud, vokid, rangid ja muu kraam, mida nüüd vabaõhumuuseumisse kokku aetakse, on omast kohast kenad asjad. Ja vesternis peame midagi silmale andma.”
„Ja meie regivärss. Mõned mõistlikud mehed tahaksid meid seda veel praegugi kooris jõmisema panna. Nonoh.”
Ikka ei saanud Rein aru, kas temaga oldi nõus või hoopis salamisi irvitati.
„Muuseas, mis sa Rummu Jürist endast arvad?”
„Mis tast ikka arvata. Kui tegu on vesterniga, ju ta siis meie filmis mingi Robin Hoodi vaimusugulane peab olema.”
„See see häda on,” ohkas Madis ja Reinule tundus, et päris südamest kohe. „Mina uurisin tema kohtutoimikuid, need on arhiivis alles. Tavaline hobusevaras oli, kurat! Ja tagatipuks on olemas andmed ka selle kohta, et ta kord õhtul ühelt saunaeidelt villase räti ära põssas. Mis selle peale kosta?”
Madise pruun silm oli kurb ja roheline kuri – niisugused ainulaadsed silmad olid sellel mehel. Siis äkki aga oli ta kangelase ja natsiooni küsimused paugupealt unustanud. „Vitsikud, lätsikud,” pomises ta üsna lõbusalt. „Lätsikud, vitsikud. Nonoh.”
Käis tiiru ümber puu.
„Jajah. Las kasvab pealegi.”
Kas mu jutt mõjus või otsustas ta ise? Kas ta tahtis kuulda minu arvamust arvamuse enese pärast või ainult selleks, et mind tundma õppida? Rein ei jaganud enam midagi.
„Oleksin ikka pidanud oma maisi ja kartulite juurde jääma. (Rein teadis, et kuni selle filmini oli Madis tõesti põhiliselt põllumajandusainelisi dokumentaalfilme teinud.) Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kartul kartuli juurde! On ju nii, eks? Sinul GIK-i diplomid taskus, sina peaksid selle filmi tegija olema. Või kuidas?” Vastust oodates või ka mitte oodates, kes teab, ajas ta rusikad sügavale püksikummi vahele. Kummi pinguldus, pinguldus, naksus ja nagises; nohisedes silmitses Madis Kartul kaamelikarvadest jopis noormeest, kes lõhnas meeldivalt lavendli järele. Silmitses õnnetult ja teraselt, piinatult ja kavalalt.
„Tead, kulla noorsand, et sa oled omadega kõvasti vahel, ah? Noh, sellega, et nõus olid minuga koos tööle hakkama.” Muidugi ei osanud Rein Piiderpuu midagi vastata, kuid ega seda oodatudki. „Sellega oled vahel, et mina olen lolliks läinud! Just! Vaata, see režiistsenaarium, mis sul ilusti põuetaskusse pistetud on ja mille ma ise selle va udutaja Siniranna stsenaariumi järgi kokku seadsin, ei sobi mitte koera hänna allagi. Ja alles nüüd, kui töö juba käib, saan ma sellest aru ja püüan asja käigu pealt teise kanti keerata. Ma olen justkui üks kuradi rätsep, kes riidest särgi välja lõikas ja nüüd sellest pükse tahab kokku õmmelda. Mis saab sellest välja tulla, ah? Aga teisiti ma lihtsalt ei saa! Nii et oleme vahel, vat!”
See oli üsna pikk ja vist siiras monoloog. Püksikummi aina venis ja venis, kohe pidi kätte jõudma see, mida füüsikud nimetavad materjali väsimuseks – kummi venib ise edasi ja katkeb. Võib-olla see kummi sundis Reinu patrama midagi sellist, et stsenaariumidega on lugu ju tihtipeale nii ja et stsenaarium on ainult hüppelaud ning tulemus oleneb, nagu muide ka suur Chaplin seda kinnitanud on, ennekõike hüppajast.
„Ah et suur, suur Chaplin ise,” ägas Madis Kartul. Tema ahastavas pilgus (Rein ei saanud vaadata korraga ta mõlemasse silma) süttis nagu lootuskiir: ah et kui juba tema ütles, siis … siis on veel lootust! Ent kiireke kustus kohe ja Madis hakkas ootamatult naerma.
„Tema jah, kleenuke mees, aga kui mina vana praagamagu sinu hüppelaualt alla lartsatan, teab, kas enam tõusengi vee peale.”
Naerdes võbeles Madise keskpaik nagu konnal, ainult et tema pilgus oli siiski rohkem konnakotkast.
„Tule istu peale! Vana praagamagu viib su oma" sääreväristajal minema. Tule!”
On ikka veidrik tõepoolest, mõtles Rein, kui ta end kartlikult Madise suure taguotsa taha istuma seadis. Endal on terve autopark käes, kuid sõidab ikka oma isiklikul jõledal sääreväristajal. See oli 175-kuupsentimeetrine: kui saja kahekümne viiene ta ära veaks, küllap sõidaks siis sellega.
„Radikuliidi pärast,” oli Madis teise mõtteid lugenud. „Kui ma end korralikult läbi raputan, siis on ta raisk imelikul kombel vait ja vaga, ikka see mu selg. Sulepatju ja autopolstrit ei või ma endale lubada. See olgu noorte meeste luksus. Hoia kõvasti kinni!”
Ega Reinul tõesti muud üle jäänud. Algul püüdis ta hoida oma pealiku õlgadest, hiljem tuli haarata ümber vatsa, sest Madis tegi üle kivide ja kändude päris ägedat sõitu.
Niisiis rippus teine režissöör Rein Piiderpuu, GIK-i kiitusega lõpetanud, igati sile noorhärra vanamehe seljal nagu puuk. Madise kampsunist õhkus odava tubaka lõhna ja veel mingit kirbet, natuke hapukat haisu, mida ühesõnaliselt võiks kokku võtta vanainimeselõhnaks. Söakas ja vatsakas Madis Kartul aga põristas oma hädisel parmul vapralt üle üksluise, kivise ja igava Maarjamaa maastiku. Aeg-ajalt pomises ta midagi endamisi. Pomises rõõmsalt ja kurjalt korraga. „Nonoh! Jajah! Vitsikud-lätsikud…”
Pruun silm mõõtis vasakut ja roheline paremat teepoolt.
III
Juba viiendal võttepäeval kippus kuri karja. Kunstnik Helle tihkus nutta, näris huuli ja keeldus Madisega rääkimast, valgustajad käisid ringi mornide, kurjakuulutavate nägudega – sellised võisid kunagi olla Rummu Jüri jüngrid – ja Aldonas Krasauskas, Leedu NSV rahvakunstnik, mitme biennaali kroonitud, pärjatud ja õlipuuoksastatud suurus, viskas pärast ühe õnnetu stseeni veel õnnetumat seitsmendat duublit ohvitserimundri seljast, lennutas tärniga mütsi peaaegu kaamerasse ja nõudis, et teda otsemaid hotelli tagasi viidaks. Loomulikult keelas Kartul autojuhtidel teda sinna sõidutada; niisiis istus väikest kasvu maruvihane leedukas kaevuraketel (otsekui üks kunagisi Vargamäe kandi peremehi) ja oli nõus Madisega lävima ainult Reinu vahendusel.