Täna mõtles Mati rääkida entroopiast: tal oli just selleaineline populaarteaduslik raamat pooleli. Ta sulges silmad, käivitas magnetofoni ja manas silme ette saalitäie inimesi. Mati kujutles kõikvõimalikke kuulajaid, hardunuist kuni irooniliste vahelehüüdjateni: seal nad juba sagisid, nagistasid toole, mõni edevam puuderdas nina, keegi viimases reas istuja oli ilmselt vintis. Ent see kõnelejat ei heidutanud.
Mati köhatas.
Mati alustas.
… „Entroopia, mu kallid kuulajad, on üks peenemaid, filosoofilisemaid ja, ma julgeksin öelda, igale mõtlevale inimesele emotsionaalselt mõjuvamaid mõisteid. Entroopia on korralageduse mõõt, ei muud! Ja teatud kõhedustundega pean ma nentima, et kogu loodus, mille osakesed ka meie teiega, lugupeetud auditoorium, oleme, igatseb mingil seletamatul julmal ja jultunud moel maksimaalse kaose, täieliku laga, igasuguse organisatsioonilise elemendi purustamise poole. Siis on entroopia maksimaalne. Ja termodünaamika teine seadus seda just tahabki. Seega on kogu meie tegevus, mis on – ma eeldan, et tegu on korralike inimestega – suunatud harmoonia ja süsteemiloomise poole, looduse põhisoovidega vastuolus. Võrreldes eelmise põhiseadusega, mida me äsja käsitlesime – energia jäävuse ja muundumise seadusega, mis meie kokkuhoidlikele hingedele nii mõistlik ja loomulik tundub – , on entroopiaseaduses poeetilisele hingele midagi tumedat, fataalset ja pahaendelistki. Miks? Sest korrastatus, see on elu, entroopia aga kisub meid ürgtasakaalu poole, kõige madalamate organisatsioonivormide poole, lõpp-peatuse poole, milleks aga teatavasti on surm, kallid seltsimehed. Surm, mida poeedid suurema õuduse mõttes tihti kirjutavad koguni suure tähega. Sigismund Freudi surmatung.
Jah, kuid küllalt ebatervest mediteerimisest! Tähistame oma laiskuse ja entroopia endagi kiuste tema, selle entroopia, suure S-iga, entroopia muutus on siis „delta S”, ΔS… Hei, teie seal tagareas! Taskupudel meid ei aita. Sealt saadav energia juurdekasv viib meid ainult ürgkaosele lähemale!..”
Mati rääkis veel kaua, ta silmad olid suletud nagu laulval ööbikul. Muidugi teadis ta, et on naeruväärne, kuid sellest oma salapatust ta loobuda ei kavatsenudki.
Küürakaile meeldivat end vaadata kõverpeeglist, mis kujutised pikemaks venitab: see analoogia polnud Mati puhul siiski täpne, sest üsna tihti unustas ta oma peaeesmärgi ja läks teemaga kaasa. Need kõned olid mingi omapärane taidlusliik.
Kümneminutine improvisatsioon sulgus alumiiniumkarpi ja leidis koha vendade kõrval riiulil. Pea viltu, silmitses Mati hõbedast karbirida: ta tundus endale mingi kentsaka lõikeautomaadina, mis siilutab oma mõtted, oma elu viilukateks otsekui vorsti. Saagu see vorstiviilude rida hästi pikk, enne kui too termodünaamiliselt avatud süsteem, mida kutsutakse Mati Kunderiks, hakkab statsionaarsest olekust välja langema ja tema entroopia kasvama, mis lõpuks viib lõplikult tasakaalulisse olekusse – pärgade alla, millele loodetavasti on kirjutatud, et filmistuudio mälestab tublit pürotehnikut, jne. jne.
Mati väljus.
Pikkade sammudega kahlas ta kastemärjas rohus, kissitas silmi ja vaatas kaua tüünet, taevaga kokkusulavat merd.
Nii me siis elame, ja eluga tuleb rahul olla. Mati võiski eluga rahul olla – saatus oli teda küll nii hea kui halvaga kokku viinud, kuid nagu õngekork tõusis Mati ikka lõpuks lupsti vee peale. Ning küllap tõuseb ka edaspidi. Sellel hommikul lihtsalt ei saanudki teisiti mõelda.
Mati ringutas.
Oli peaaegu õnnelik.
II
Nende mikrobuss võitles kivide ja kändudega, ukerdas pehmel heinamaal, tõi kuuldavale nutuseid ja hüsteerilisi häälitsusi, oigas ja ähvardas.
„Kaugemale ei saa,” ütles juht lõpuks ning Rein Piiderpuu pidi viimased mõnisada meetrit jala astuma.
See oli pikk, küürus ja kühmus kõrtsihoone, mille Madis Kartul, nende filmi pearežissöör, kümnete ja kümnete samasuguste hulgast oli välja valinud. Maanteed olid end sellest lobudikust juba ammuilma eemale nihutanud, inimesed ta üraskitele ja rottidele päriskoduks kinkinud. Ja õigusega – kunagine külakõrts oli erakordselt ilmetu hall lohelarakas. Maastik tema ümber ei jäänud mittemidagiütlevuse poolest raasugi maha: hale räämane lepavõsa, paar pajujässi põlvitsi sogase veega kraavis. Ühesõnaga, sõrmus vääris kivi. Miks Madis küll just tollele sarale peatuma jäi? Ehitusmeestel tööd hullumoodi ja ka juurdepääs siia on lausa võimatu. Üksainumas enam-vähem puud meenutav puu siin siiski kasvas: vana pärn ukse kõrval, kuid sellelgi oli lõunapoolne külg losakil ja põhjapoolne poolkuivanud. Rein nägi vaimusilma ees, kuidas see pärn kaadrisse rändab, teda võetakse hüvalt ja kuralt, sest kui üldse mingit kaadrikompositsiooni soovitakse, siis muud aktsenti siit ju ei leia. Jah, „Tõde ja õigust” passiks siin vahest filmida küll, kuid selle kuradi jama, selle tobeda vesterni (millegipärast peab tingimata ka nõukogude vestern olema) tegemiseks ei sobi sihuke jumalast mahajäetud kolgas kohe mitte raasugi.
Rein lähenes uksele, ta pilk jäi pidama vanale, vaevu püstiseisvale lasipuule. Ammu paremasse maailma rännanud suksude hambad olid selle paarist kohast peaaegu läbi närinud. Lasipuud – tänapäeva lapsed vist ei teagi, mis asjad need sihukesed on, enam neid ei tehta. Rein muutus lüüriliseks; kui ta mälu pingutas, siis meenus, et tema siiski oli lasipuus hobust näinud. Rein pidi ise õige väike olema, sest hobune oli vaimusilma ees tohutu suur. Sel hobusel oli heinakott kaelas ja vahetevahel loopis ta seda peaga kõrgemale. Aeg-ajalt setukas puristas ning kraapis oma kollaste ja kole pikkade esihammastega närviliselt lasipuud. See hääl tõi kananaha ihule. Siis hirnatas hobune kannatamatult ja järsku lahises otse Reinu ette lumele erkkollane köiejämedune juga. Lumi sulas, tõmbus laialt kollaseks. Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja, üldse mitte teravat, koguni kuidagi sametjat lõhna. Lõhna, mida saab võrrelda … mhm, ainult hobusekuse lõhnaga.
Nojah, hästi, hästi. Läheme aga jälle edasi! Vaatame, mis siin veel huvitavat on.
Rein tegi tiiru ümber kõrtsilobudiku, astus kiiksuvast köögitrepist üles ja jõudis madalasse eeskotta. Päevinäinud puu, hallituse, kopituse lõhnad lõid ninna. Ühes nurgas kasvas otse põrandalaudade vahelt nõgesepuhmas. Ta klorofüllita lehed olid kahkjaskollased ja kumasid läbi. Rein kummardus seda lähemalt uurima – selline sürrealistlik nõges peaks nende kunstnikule Hellele meeldima – ja sai ootamatult kõrvetada. Vaata kuradit! arutles ta tõusvaid kuplasid sügades, taime ennast polegi, sihuke kuukarva viirastus ainult, aga õelust kuipalju. See elusnõgese astraalne kaja, tõelise lopsaka lastehirmu kahvatu vari oleks võinud Reinu mõtted taas uitama viia, kui ta mitte äkki teisest aknast Madis Kartulit ennast poleks märganud.
Madis Kartul, jah, seal tema siis seisab! Mees, kellest Rein palju kuulnud oli, kuid kellega ta seni ainult paar korda kokku on juhtunud; seisab teine selle ennist vaadatud püha pärnapuu kõrval, käed puusas, ja näib millegi üle nagu aru pidavat.
Rein peab tema käe all teise režissöörina tööle hakkama. Filmimisperiood on küll juba alanud, kuid Madis oli temale pealesunnitud mehe (üks mannetu kuju oli too tõepoolest) jõudnud põrgu saata.
Madis seisis akna keskosast veidike paremal ja vaatas üles. Nii moodustus Reinu pilgu all päris kena filmikaader, hästi tasakaalustatud, kuigi ehk liialt õpilaslik.
„Seal ta seisab, vabariigi teeneline kultuuritegelane Madis Kartul, kelle kuuekümnendat sünnipäeva üldsus ja arvukad kinosõbrad hiljuti pidulikult tähistasid. (Rein lõbustas end vahetevahel sellises stiilis mõtlemisega.) Teenekat režissööri autasustati Kultuuriministeeriumi aukirjaga ja see rõõmustav uudis trükiti „Sirbi ja Vasara” tagaküljel ära. Järgmises numbris aga tänas juubilar oma tagasihoidlike saavutuste hindajaid temale pühendatud tähelepanu eest, mis väljendusid heades soovides ja rohketes lilleõites.”
Ei, ei maksa minna irooniliseks, ma pean ta sümpaatseks mõtlema, sümpaatseks tundma, arutles Rein sealsamas. Ta peab mulle autoriteet olema, sest muidu läheb meie koostöö untsu. Siin maksab see tuntud ja ainuõige kinoseadus, mida küll teinekord lausa ilmvõimatult raske on täita: vaidle ja kiru enne töö algust, kui sa aga asja kallale asud,