Ennustus relval. Elmar Valmre

lahti lõhkuda,” ütles kohtu-uurija lühidalt. „Kui me ei leia salakäiku, ehk leiame siis midagi muud.”

      Ta oli väike, ümmariku pea ja närviliste liigutustega mees, aastatelt umbes viiekümne ümber. Tal oli harjumuseks kallutada pea ühele küljele, kui ta vaatas kellelegi otsa.

      „Minu praktikas on see esimene niisugune juhtum, kus mõrvar aurab õhku. Ja usun, et ka mujal maailmas pole niisugust asja veel juhtunud.”

      Kriminaalpolitsei ülem, leides, et ka tema peab midagi ütlema, pomises:

      „Minu arvates tuleb teenri ja kojamehe esialgseid seletusi võtta teatava kriitikaga.”

      Harro toimetas läbiotsimist. Ning dr. Turve pidi tahtmatult imetlema tema kannatlikkust ja põhjalikkust. Ta uuris ükshaaval põrandal olevaid klaasitükke, vaatas suitsetamislaua ja toolid järele niisuguse täpsusega, nagu tahaks ta oma mällu jäädvustada iga kruvikese ja täpikese õige asukoha. Praegu ta tõmbas lahti kirjutuslaua sahtli. Seal olid äripaberid, arveraamatud ja puhas kirjaplokk. Vaadanud nad läbi, ta lukustas sahtli, sest võti oli ees, ja pistis võtme taskusse. Siis avas lauajalgade vahel oleva kapi, kust võttis välja kandmiku poolenisti tühjendatud konjakipudeli ja klaasidega. Ühes klaasis oli mõni tilk punakaspruuni vedelikku.

      „Palun, saatke see pudel ja klaas kohtuarsti laboratooriumi,” ütles ta, andes pudeli ja klaasi kriminalist Tumi kätte. „Las nad teevad kindlaks, kas konjakisse on midagi segatud.” Siis ta astus ümmarikul laual oleva teraskapi juurde.

      „On teil selle kapi võti?” küsis ta kriminaalpolitsei ülemalt.

      „Võtit me igatahes siit toast ei leidnud,” ruttas Liivsaar vastama. „Laiba taskust aga leidsime selle võtmekimbu.”

      Ta võttis portfellist, mida oli kogu aeg hoidnud kaenlas, võtmekimbu ja ulatas Harrole.

      „Ehk on teraskapi võti üks neist.”