„Muud midagi te ei tea?” küsis kohtu-uurija.
„Ei,” vastas preili Kornet.
Kohtu-uurija soris laual olevates paberites, siis küsis edasi:
„Missuguse mulje jättis teile Nikolai Stemin?”
„Ta oli väga igav ja endassesüvenenud härra,” vastas preili Kornet. „Meie rääkisime harva ja siis ainult sellest, mis puutus toitudesse. Ta süüdistas mind tihti, et käin soolaga liiga ohtralt ümber, ehkki kõik toidud olid ülearu magedad.”
Kohtu-uurija ütles, et preili võib minna, ja teenija lahkus niisama iseteadvalt nagu oli tulnudki. Järgmisena kutsuti sisse kojamehe naine Liisa. See oli kartlik ja kohmakas, sügavad kortsud näos. Kohtu-uurija küsimustele ta vastas alles siis, kui see kõvendas häält, sest ta oli halva kuulmisega. Et ta ei teadnud seletada midagi olulist, siis kestis tema ülekuulamine vaevalt viis minutit. Suurema osa õhtust ta oli istunud omas toas ja parandanud mehe sokke. Umbes kella poole üheksa paiku ta oli läinud Päikese tänavale vaatama oma õde, kellel olevat seal vürtspood. Sealt ta oli tulnud koju umbes kella kolmveerand üheteistkümne ajal. Kui ta oli saanud teada, et Nikolai Stemin on tapetud, ta olevat nii ehmunud, et kardab roosi löövat näkku. Ta ütles, et ei julge selles majas enam magada, sest kardab, et tapetu vaim hakkab siin ringi luusima. Lõpuks avaldas arvamust, et vanakurat ise on raamatupidaja surmanud, sest mõrvarit ju ei leitud.
Kohtu-uurija saatis ta minema ja laskis kutsuda teenri ja kojamehe korraga sisse.
Teener tuli väga auväärse ilmega. Ta hoidis pea püsti ja rinna ees. Kojamees, vanaldane, kuid tugev mees, jättis sümpaatsema mulje. Ta oli üks neid lihtsaid ja pisut puiseid inimesi, kes oma liigutustelt meenutavad karu ja kes, olles joonud end purju, on südamesõbrad kogu kõrtsiga. Ta kõndis teenri selja taga, pisut küürus, kartes, et ta suur kogu võtab muidu häbematult palju ruumi. Nad istusid teineteise kõrvale toolidele, – teener väärikalt, kojamees kohmakalt.
Kohtu-uurija pöördus teenri poole:
„Teie nimi on Juhan Neem, olete kolmkümmend seitse aastat vana, vallaline ja elukutselt…” siin ta peatus ja vaatas teenrile otsa.
„Kunstmaaler,” ütles teener. „Panin aga selle elukutse kui vähetasuva maha ja…” ta ei lõpetanud lauset.
„Kui kaua te teenite juba praegusel kohal?”
„Viis aastat.”
Kohtu-uurija pöördus kojamehe poole.
„Teie nimi on Peeter Loots, olete nelikümmend üheksa aastat vana, abielus ja elukutselt ehitustööline?”
„Jah, härra,” vastas kojamees.
„Kaua te juba teenite härra Ralmati juures?”
„Neli aastat. Kui härra Ralmat ostis selle maja, siis ma hakkasin kohe siin kojameheks.”
„Teie olite siis mõrva kordasaatmise ajal siin söögitoas?” küsis kohtu-uurija.
„Jah,” vastas teener, ning kojamees kordas seda elava peanoogutusega.
„Mis te siin tegite?”
„Me parandasime söögitoast koridori viiva ukse lukku,” vastas teener.
„Kas lukk oli siis katki?”
„Jah.”
„Millal see lukk siis rikki läks?”
„Ma ei tea,” vastas teener.
„Millal te märkasite, et lukuga ei ole kõik korras?”
„Kui tahtsin seda ust lukustada.”
„Mis kella ajal see oli?”
Teener mõtles.
„Õhtul umbes pool üheksa.”
„Tähendab: et lukk oli katki, seda te märkasite esimest korda eile õhtul nii kella poole üheksa ajal?”
„Jah.”
„Kas eelmisel õhtul oli lukk korras?”
„Seda ma ei tea,” vastas teener peale lühikest kõhklemist.
„Kas te seda ust siis igal õhtul ei lukustanud?”
„Ei, uksed lukustab harilikult kojamees.”
Kohtu-uurija heitis kojamehele küsiva pilgu.
„Mina lukustan uksed, jah, härra,” ütles kojamees.
„Noh, kas eelmistel päevadel oli lukk korras?”
„Ei tea, härra.”
„Kuidas? Te ju ütlesite ise, et lukustate igal õhtul uksed?”
„Ma lukustan igal õhtul ainult välisuksed, üks neist on maja esi-, teine tagaküljes. Seesmisi uksi ma ei ole lukustanud kunagi. Härra Ralmatil on alumisel korral oleva kabineti võti ja härra Steminil oli parkett-toa võti. Kui nad tahtsid, siis nad lukustasid ise need toad. Teised uksed olid harilikult alati lahti.”
Kohtu-uurija pöördus teenri poole:
„Mispärast te tahtsite eile õhtul seda ust siis lukustada, kui ta muidu oli alati lahti?”
Teener ei osanud kohe vastata. Viimaks ütles:
„Ma ei tea isegi… Mulle tuli korraga mõte, et keeran õige ukse lukku.”
„Ah nii. Millal see oli?”
„Umbes kella poole üheksa ajal, kui tulin alla.”
„Kus te siis enne olite?”
„Teisel korral raamatukogus.”
„Kas üksinda?”
„Ei, kojamees oli kah seal.”
„Mis te seal tegite?”
„Me korraldasime riiuleid. Kella kaheksa ajal, kui härra Ralmat läks välja, ta ütles mulle, et võtaksin kojamehe appi ja seaksin riiulid korda. Ta oli nimelt juba paar päeva tagasi rääkinud, et tahab seal teha ümberpaigutusi. Nüüd ta ütles, et teeksime selle ära juba õhtul. Arvestasin, et selleks kulub meil kojamehega umbes kaks tundi, ja seepärast hakkasime kohe tööle.”
„Mispärast tulite raamatukogust vahepeal alla?”
„Välisukse juures kõlistati.”
„Te läksite siis alla avama? Kes seal oli?”
„Seal oli härra Viktor Ardek. Ta ütles, et soovib saada kokku härra Steminiga. Jätsin härra Ardeki alla ootama ja läksin vaatama, kas härra Stemin on omas toas. Ta oli seal. Kui ütlesin talle, kes all ootab, ta käskis mul öelda, et teda ei ole kodus.”
„Te tunnete Viktor Ardekit?”
„Jah. Aasta tagasi ta töötas härra Ralmati kontoris ja käis vahel siin. Läksin alla ja ütlesin härra Ardekile, et härra Stemin on välja läinud. Härra Ardek vastas, et peab temaga saama ilmtingimata kokku ja et ootab teda siin. Ma ei teadnud, mis nüüd teha. Kui mõtlesin parajasti selle üle järele, tõusis härra Ardek püsti ja ütles, et läheb siiski praegu ära, aga tuleb pärast kindlasti tagasi. Kui olin ta lasknud välja ja olin minemas teisele korrale, tekkis mul korraga mõte koridorist söögituppa viiv uks lukustada. Siis leidsingi, et lukk oli rikkes. Kui teatasin härra Steminile, et härra Ardek lubas tulla tagasi, ütles see: „Ärge laske teda enam sisse.” Siis läksin raamatukokku ja kutsusin kojamehe lukku parandama.”
„Kas härra Stemin jäi oma tuppa, kui läksite kojamehega alla?”
„Jah.”
Kohtu-uurija silus käega üle oma palja pealae.
„Kas teate, mispärast Nikolai Stemin ei tahtnud Viktor Ardekiga kokku saada?”
„Ei tea.”
„Aga kas see ei paistnud teile imelikuna?”
„Jah.