See võis hale pilt olla. Seisin kikivarvul, soolased vood viskasid mulle vahtu suhu ja silma, ma aevastasin, läkastasin, puristasin. Asjata otsis mu silm laialt veteväljalt päästvat paati või purjeriba.
Kui Soomemaa rand paistma hakkas ja ma juba uskuda võisin, et ma oma noort elu mitte merepõhja jätma ei pea, pöördusid mu mõtted Saarepiiga juurde tagasi. Nii et nad ootasid siis kedagi teist? Kas minu sugu siis neile küllalt auväärt ei olnud? Need mõtted tegid mu meele mõruks, kuid kõige enam valmistas mulle tuska see, mida ma ühe naisterahva vaimumaailma kohta olin pidanud äsja teada saama. Kuidas ta mind hellitas ja meelitas ja kallistas! Ning see kõik oli valskus! See õrn ja tundeline loomus oli üksipäini üks häbemata teesklus ja silmamoondamine. Mida pean ma pärast seda juhtumit õrnema soo kohta arvama?
„Kallis ema, kuidas ma küll võisin teelt kõrvale pöörata ning sinu sootuks unustada!” pomisesid mu huuled. Ja ma andsin endale tõotuse, et ma edaspidi noortest naisterahvastest suure kaarega mööda lähen ning ikka karskeks jään. Sellele lubadusele – ehk küll ma ta nüüd takkajärele üsna sõgedaks pean kuulutama – jäin ma pikka aega truuks. Nii pärisingi ma lõppude lõpuks vanapoisipõlve, mis aga ka hoopiski mitte kuldne põli ei ole.
Soomemaa rannal vajusin ma surmani väsinult liivapeale maha. Uni võttis noore vintsutatud mehe oma pehme, halastava tiiva alla.
V
Need, kes kõike minust paremini teavad kui ma ise, kinnitavad, et ma olevat rannaliival põõnanud ligemale kaks ööpäeva ühtejärge. Ent eks igal asjal ole kord lõpp. Nii ka minu unel. Tuli mul end viimaks siiski jalule ajada, et teha hakatust ühe oma elu kõige õnnetuma peatükiga.
Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et olin väljamaareisiks veel liiga noor ja kogenemata. Kallid küpsed mehed ja vanematekogu liikmed, ärge laske lapseohtu noori, olgu nad või kangelased, omapäi pikkadele võõramaauitamistele! Küpsemata vaim ei oska veel oma radu targalt ja kombeliselt seada; kohustustekoorem seljast maas ja juured kodupinnast lahti kistud, võib kollanokast reisumees rumalustega hakkama saada, mida pärast kaua kahetseda tuleb. Kes viitsib teda võõral maal isalikult noomida ja ohtude eest hoiatada? Ja nii võib juhtuda, et noor mees kergesti joomahulluse, porduelu või kogunisti verevalamistee peale libiseb. Ja mis peavad väljamaa rahvad niisugusel korral tema ausast isamaast arvama! Seda on hirmus mõeldagi…
Kui ma ärkasin, oli mu vaim täis kättemaksuhimu.Võtsin nõuks otsemaid Tuuslarit otsima minna, et temaga arveid klaarida.
See oli suur ja korras talukoht, mille ma lõpuks leidsin. Kena tammemetsa sees asus ta, puhas ja hiilgav nagu prillikivi. Ja hulganisti oli ümber uhke talu igat seltsi abihooneid: aitu, lautu, talle. Nii et Tuuslar polnud mitte valetanud, kui ta oma kodu ja elamist-olemist kiitis ning sellele tublit perenaist leida ihkas. Olgu mees kui hoolas tahes, aga eks lehmaudar ja peenramaa armasta naisekätt ometigi rohkem kui mehekätt. Ja öeldakse veel ka, et naine olevat maja lukk.
Tuuslar pikutas lauda ees murul. Ta kõrval oli ämber vahutava piimaga: ju oli vanapoiss just lehmi lüpsmast tulnud. See sõnnikune piimanõu, kuhu juba ka mõned kärblased olid jõudnud sisse lennata, ütles mulle selgesti, et minu ema siin küll ei saa olla.
Kas tõesti ujusin ma asjata? Kas tõesti tuleb mul sama targalt koju tagasi pöörata?
Kui ma sedaviisi aru pidasin, ärkas Tuuslar. Mind märgates läks mees näost valgeks kui lubi ja hakkas üle terve keha värisema. Ning üllatusega kuulsin ma ta huuli pobisevat mingit segast lugu emast, Iru mäest, piksenooltest ja sellest, et tema, Tuuslar, polevat küll milleski süüdi ja väärib halastust. Nii et ta on siis ikkagi mu ema röövinud! Aga kus memm siis on? Kiskusin noore tamme juuripidi maast välja ja vibutasin seda kurjakuulutavalt tema pea kohal.
Tuuslar oli juba aastates mees ja ta jõud polnud ka enam endine. See kergelt vatsakasvanud tuuletark oli ammu oma tormi ja tungi ajad seljataha jätnud. Niisuguse väljanägemisega mehed edendavad parema meelega karjapidamist, teevad kuivsilo või uurivad kuldisperma sügavkülmutamise küsimusi, kui võtavad osa vemblavõitlusest. Aga nuia nähes pidi ju temagi oma elu päästmisele mõtlema. Tuuslar kahmaski võidunud vesti taskust pihutäie sulgi, puhus neile ja kutsus niiviisi kokku oma ihukaitseväelased. Polnud aga needki enam peremehest kangemad sõdalased. Prisked kehakad mehed püsisid suure vaevaga hobuse seljas ja see künkline istumispaik paistis neile suuri kannatusi valmistavat. Ka ei saanud nad kuidagiviisi roostes mõõku tupest välja sikutatud.
Ajasin nad paari vemblakaarega plagama. Nii et vägev lahingupilt, mis „Kalevipojas” teie ette tuuakse:
Surnuvirnad matsid muru,
Õue oimetud oigajad,
Vainu hingevaakujad.
Vööni tõusis vere-oja.
on üks paljas luulekujutus. Tõeliselt jäi õuele maha ainult üks hambulise teraga mõõk ja paar pastelt.
Jälle seisin ma Tuuslari ees ning vehkisin tammehudjaga. Ta palus armu ja lubas kõik ausalt ära rääkida.
„Eks tea auväärt Kalevipoeg isegi, et meil Lindaga ju ammust ajast hea läbisaamine on olnud,” alustas Tuuslar kartlikult. Tema, Tuuslar, olevat õiglase mehena karskele ja kombelisele lesknaisele arvutu hulga kordi ette pannud kahe üksildase elutee ühendamise plaani. See ühteheitmise mõte pole talle pähe tulnud mitte patusest lihahimust, ei, hoopiski mitte, lasku Kalevipoeg ainult oma pilk üle looduse käia ja ta märkab, et kahe soo kokkuhoidmine küllap Taevataadi enda seadmine on – näe, puudel laulavad linnud paariti ning ehitavad pesasid, ka elajateriigis viib see püha tung kaks looma ühte urgu: isegi mutid meie jalge all kaevavad oma käikusid ühel meelel, no miks peaksid siis inimesed oma kokkukippumistungi maha salgama ja armurõõmudest ära ütlema… (Siinkohal pööras Tuuslar vaguralt pilgu maha, minu vahepeal allajahtunud viha lõi aga uuesti mühisedes leekima.)
„Edasi, edasi!” kiirustasin ma teda.
Sain kuulda, et mu ema oli pulmaplaani siiani maha laitnud ja ennast ikka poegade noorusega vabandanud. Hiljaaegu löönud aga Tuuslari nukras vanapoisielu taevas uus lootuskiir särama: nimelt saanud nad nagu ikka mererannas kokku, et…
„Ah te saite salaja kokku!” kähistasin ma.
„Mis seal nüüd salaja,” tunnistas Tuuslar, „eks meil olnud juba ammu kindlad ajad ja kohad määratud, et üheskoos Looja tarkust imetleda ja eluküsimuste üle mõtteid mõlgutada…”
„Vaiki, nurjatu, sa valetad!” möirgasin ma. Ei, mitte sõnakestki ei tahtnud ma enam sellelt jultunud vanapoisilt kuulda – iga silp ta roojasest suust heitis mu vooruslikule emale kohutava varju. Ja et mul muud võimalust tema vaikima panekuks pähe ei karanud, siis äigasin pikemalt mõtlemata talle oma tammenuiaga.
„Võta, röövel, röövlipalka,
Maitse, varas, vargamalka!”
pääsis samal ajal kähisedes üle mu keelepaelte. Unustasin suures vihas sootuks, et riimkõne on soome-ugri vägilastele sobimatu…
Tapategu oli tehtud. Kroonikakirjutaja märgib seekord täpselt õigesti:
Suikus surma külma kaissu,
Et ei suulla maigutusta…
Jah, Tuuslar vajus kokku nagu tühi kott. Ei jõudnud mehike tõesti suudki maigutada. Toss oli väljas mis väljas.
Seisin langenu kõrval ja sain alles nüüd aru, et ma ei lasknud Tuuslaril ju juttu lõpetadagi. Oh mind lolli! Oh mind õnnetut tobematsi! Ma ei saanud ju oma ema asupaikagi teada! Ja meeleheites tegin kohe uue rumaluse.
Lõhub uksed, puistab piidad
Risukilluks