„Ta pole meile mitte üksi püksinõeluja ja supikeetja,” väitsin ma ägedalt, „ema isikus on tegemist väärika emandaga, kes on olnud meie isa edukas naine ning, nagu üldiselt teada, veel ka Kuu ja Päikese ihaldatu!”
Vendade näod venisid pikaks, ema pilk jäi aga kauaks minule peatuma; peatuma helluse ja imetlusega.
„Kas nüüd või Sarvik teab millal!” mõtlesin ma ja mu süda värises magusas lootuses nagu talle saba. Vihaselt osutasin ma mitmetele silmatorkavatele koikahjustustele meie vaipades ning ütlesin, et need heidavad halba varju mitte ainult perenaisele, vaid – ja hoopis enamgi! – siin majas kasvavatele noortele meestele. Mida peavad nendest augulärakatest arvama külakaunitarid Triinu ja Leenu? Ju ikka seda, et nende väljavalitud noormehed kriimsilmi ning metsaotte pelgavad. Arg mees aga, võtku vennad teatavaks, ei kutsu neidude hinges ealeski esile nimetamisväärseid armuemotsioone. Vendade rahustamiseks meenutasin neile ka seda, et laat homme alles avatakse, nii et nad Alulinna laadarõõmudest hoopiski mitte ilma ei pea jääma.
Asi sai otsustatud. Ema pühkis silmi ja pidi suurest härdusest põlleservasse nuuskama. Ta ütles, et ma olla küpseks saanud. Niisugune asi teeb emad alati ühekorraga kurvaks ja rõõmsaks.
Neil aastatel polnud jahimehel saagita jäämist karta. Meie metsad lausa kubisesid elajateriigi igat seltsi alamatest. Karud-hundid luusisid tihtilugu lausa taluõuedel ja talveöödel võis akna taga kuulda vihast ulgumist ning hammastekiristamist. Mis siis veel metsatihnikutest rääkida! Tugevamad ja julgemad mehed ei kartnud seepärast ööselgi metsateid käia – huntide silmahiilgus tegi rajad nii valgeks, et polnud karta ei kännujuurika taha komistamist ega põõsasse patsatamist.
Lugesin hommikul tasahiljukesi Uku poole palvesõnu. Kohalik peajumal oli minu ilma aitamiselgi lahkesti akušöörina kaasa löönud, ehk ei keela ta oma toetust ka minu esimesel jahilkäigul. Proovisin põlvel oma tammevembla tugevust ja lubasin südames vähemasti vennalorude vääriline olla.
Minekul olin ma nii tõsine ja pidulik, et isegi mu ema loobus kõikidest manitsemistest ning lausus salasi silmi pühkides tõsisele vägilasemale sobivalt: „Nahaga või nahal!”
Nagu üldiselt teada, läks meie retk vägevasti korda. Usin „Kalevipoja” lugeja võib mu jahipauna sisu oma lõbuks kokku arvata: karu, põder, metshärg, nelikümmend kaheksa hundi-, nelikümmend kaheksa rebase- ja nelikümmend kaheksa haavikuemandanahka tuli mul turjal koju tarida. Mulle paistab, et neile numbritele on vist sugu juurde pandud, aga eks käi ju sihuke mõistlik juurdekirjutamiskomme ühe tõsise ajalookirjutaja ameti hulka. Aususe ja püüdlikkuse truualamliku ühteliitmisega on nemad ikka võinud oma tööle kiitust leida.
Ühes osas võite te „Kalevipoja”-lugu aga küll rahumeeli uskuda: vendadest ja koertest kirjutavad nad seal sulatõtt. „Kiskus Irmi, katkus Armi, maha murdis Mustukene…”, vendadest tehakse aga juttu alles siis, kui me pärast jahti kolmekesi laulma hakkasime.
Nii see oligi. Tuikusin oma kohutava koormalasu all tuia-tuia kodu poole, punased ja mustad rattad tantsisid silme ees kaerajaani, vennad aga leidsid mõnusa meelelahutuse selles, et oravaid kividega loopisid, vilet lõid ja muulukaid sõid. Ei abistanud mind kumbki, kui mitte lugeda abistamiseks pilkesõnu, mis pilgatavale mõnikord ju tõesti jõudu juurde võivad anda. Küllap olid vennakesed mõtetega juba Alulinna laadal.
Kui kodukatus paistma hakkas, läks mu meel rõõmsamaks. Nüüd muutusid vennadki äkki hakkajamaks ja pakkusid mulle koguni mu kandami tassimisel oma abi. Kuid ma soovitasin neil end viimasel minutil mitte ära väsitada – ikkagi raske laadatee ees. Seevastu olin aga nendega ühel nõul, kui nad arvasid, et pisike puhkeistumine haljal murul pärast õnneksläinud jahti ära kulub. Võtsimegi siis kohiseva tamme all istet, ja mitte ainult vendadel, ka minul tükkis väsimusest hoolimata laulujoru suule: nüüd võib ema meie kodu jälle isa ning suurtsugu korvisaanute ihaldatu vääriliselt nahkadega kaunistada, ja küll mul ikka oli hea meel! See jaht kinnitas peale muu ju ka seda, et ma tapatööl täismehe eest väljas võin olla. Käed-jalad ja piht surisesid kenasti, kuid mu noor kops tahtis tööd, tahtis maailmale teatada, millise vägeva noormehega tal minu isikus tegemist tuleb teha. See kopsupaisutamistung on tuttav vist kõigile noortele päikese all. Eks suru põdrapullid õige vastase puudumisel sarved puujuurtesse ja möirga nii, et lehti maha sajab; eks uhkusta noor kukk aiateibal tiibu lehvitades oma nokajõuga, ja vahetevahel tunnevad isegi isased hiired sahvri põranda all tungi oma kassikartmatusest piuksumisega teadust anda.
Hiljem olen ma elukogemuste kaudu äratundmisele jõudnud, et bel canto ning viisipidamine minu laulmise juures mitte just tugevamad küljed ei ole, kuid tamme all istudes ei teadnud ma sellest veel palju ühti. Huilgasin vägevasti ega andnud kõrgendamis- ning madaldamismärkidele mingit tähendust. Huilgasin kaua ja mõnuga. Ju on vist selles terike tõtt, et peenema kõrvaga metsaelanikud mu laulu välja ei kannatanud ja padrikurägast peitu otsisid, luiged oma hädas aga pea koguni vee alla pidid pistma. Ma ei vaidle vastu, kui minu laulmise kohta kirjutatakse:
Laulis rästad rägastikku,
Pesalinnud põõsastikku,
Laulis luiged lainetesse.
Tulevase vägimehe esimene jaht ja tema esimene võidulaul – mis siin imestada! Ja laulmine näikse tänase päevani minu rahva üks armastatum töö olevat. Võib-olla panime meie teie praegustele suurtele laulukogunemistele nurgakivi just seal tamme all. Kuid pandagu tähele: me laulsime endile õnnetuse kaela! Sapienti sat!
Jah, nii see on. Kui taevas kõige sinisem ja selgem on, just siis mõtleb tark mees sellele, et pikne ei pruugi mitte kaugel olla. Jumalad on kadedad: mureta meele ja rõõmu, mis karistamata jääb, on nad eneste osaks võtnud. Ühtesoodu annavad nad meile mõista, et kui me meile määratud õnneraasukest vähegi kauem tahame alles pidada, peame seda järjest muretsemise ja ettevaatusega rikkuma. Meie laulmise ja selle kurvad tagajärjed on rahvasõna kokku võtnud ütluseks, et „pill tuleb pika ilu peale” ja „ära hõiska enne õhtut!”
Sel ajal, kui kolm noort meest vägevasti iluhelisid sünnitasid, sai täide viidud üks kurikaval nõu, mida meie rahva seas mitte tihtilugu ette ei tule – nimelt naisterahva äraröövimine!
Lõunapoolsete paganarahvaste hulgas ja imelikul kombel ka jumalate keskel on naistetõmbamine armastatud ja levinud pruuk. Koguni meie siinne võimas peamees Sarvik, keda laias maailmas enamasti Hadese nime all tuntakse, olla oma kallist kaasat ja meie praegust lahket emandat (kreeka moodi – Persephone) kunagi ammu-ammu samase kosimisviisiga austanud. Eestimaal pole see jõle komme õnneks siiski mitte kestvamat pinda leidnud. Mina olen poissmees ja ei tea öelda, kas selle pruugi puudumise eest tuleb meie naiste- või meesterahvaste vaimupuhtust kiita.
Nojah, ma hakkasin jälle targutama.
Tuuslar aga ei targutanud. Kuulnud meie jahileminekust, võttis nutikas isand nõuks aega tulusalt kasutada ning meie ema juures veel viimast korda kosjaõnne proovida. Kuidas see tal korda läks, eks seda või lugeja jälle „Kalevipoja”-lugulaulust teada saada, kuigi ka mina oma kirjapanekutes korraks veel selle kauges möödanikus kordasaadetud tumeda loo juurde kavatsen tagasi pöörduda.
Kui me jahilt koju jõudsime, oli, nagu üldiselt teada, meie leeäärne tühi ning oasupp põhja kõrbenud. Emast polnud jälgegi ei õues, ei aias, ei kusagil. Puberteedieas on ka vägilaste närvisüsteem veel subtiilne – suure matsuga lasin ma naha- ja lihalasu maha kukkuda ning puhkesin kibedasti nutma. Kõigepealt ärkas mu südames see kõige hirmsam kahtlus: kas ehk meie kallis lõukavalvur äkki ise jalga ei lasknud? Polnud me ju mitte alati kõige paremad pojad ning ema oli meid tihtilugu manitsenud meelt parandama ning koguni ähvardanud, et kui meie ülespidamine kardinaalselt ei muutu, võtab ta ühel ilusal päeval kätte ja teeb oma jah-sõnaga õnnelikuks Päikese, Kuu või mõne teise suurtsugu kõrgelennulise isanda. Me ei võtnud neid jutte küll eriti tõsiselt, kuid kustuvasse tukikumasse vahtides tulid mulle ema ähvardused selgesti meelde. Hingetohtrite kinnitust mööda kippuvat noor mees, eriti minu kasvatusega, ennast ikka maailma keskpunktiks seadma, ja ema priitahtlik lahkumine tundus mulle olevat kõikidest pahadest võimalustest