Selle jutuajamise lõpul otsustasid mõlemad härrad raamatukogus kõik lukud vahetada. Lasti eelarve teha, kutsuti töömehed. Kuus nädalat kajas kogu d’Esparvieu’de maja hommikust õhtuni vasarahoopidest, puurimisest ja viilimisest. Filosoofide ja gloobuste saalis põlesid tuled ja lambiõli lehk ajas majaelanikel südame pööritama. Endised vaiksed ning vagurad saali- ja kapiuste lukud asendati tujukate ning tõrksate seadmetega: kõikjal aina numbri- ja tähekombinatsioonidega lukud, tabad, sneprid, riivid, ketid, elektrikellad. Kogu see kaadervärk ajas hirmu peale. Lukkude plaadid sätendasid ja nende keeled ragisesid. Iga saali, kapi ja laeka avamiseks oli tarvis tunda šifrit, mida teadis ainult hr. Sariette. Ta tagus endal pea täis kummalisi nimesid ja hiiglasuuri arve ning läks ise lõpuks segi nende krüptogrammide, ruutude, kuupide ja kolmnurkade rägas. Ise ta enam toa- ega kapiuksi lahti ei saanud, ent igal hommikul olid nad ristseliti, raamatud ümber lükatud, segi paisatud või hoopis kadunud. Üks kordnik leidis ühel ööl Servandoni tänava rentslist Salomon Reinachi brošüüri Paraba ja Jeesuse identsuse kohta. Et sellel oli d’Esparvieu raamatukogu tempel, siis tõi ta selle omanikule tagasi.
Suvatsemata hr. Sariette’i sellest isegi informeerida, otsustas hr. René d’Esparvieu konsulteerida üht oma kohtunikust sõpra, kohtunõunik hr. des Aubels’i, kes igati vääris usaldust ning oli toimetanud juurdlust paljudes tähtsates süüasjades. See oli pisike, ümmargune, väga punase näo ja kiila peaga mees. Tema sile peanupp läikis nagu piljardimuna. Ta tuli ühel hommikul raamatukokku ja esines bibliofiilina, kuid kohe ilmnes, et tal polnud raamatuist aimugi. Kõik antiikfilosoofide büstid peegeldusid ringina tema pealael, kui ta esitas mitmesuguseid kavalaid küsimusi hr. Sariette’ile, kes sattus segadusse ja läks punaseks, sest süütus annab hõlpsasti tunnetele voli. Kohe tekkis hr. des Aubels’il äge kahtlus, et hr. Sariette ise on toime pannud vargused, millest ta niisuguse õudusega teatas, ja samas mõtles ta, et tuleb otsida kuriteo kaasosalisi. Mis puutub motiividesse, siis need talle muret ei teinud: kuriteomotiive leiab alati. Hr. des Aubels tegi hr. René d’Esparvieu’le ettepaneku lasta ühel prefektuuri agendil salaja maja valvata.
«Ma lasen teile anda Mignoni,» ütles ta. «Ta on suurepärane töötaja, on tähelepanelik ja ettevaatlik.»
Järgmisel hommikul jalutas Mignon kella kuuest alates d’Esparvieu’de maja ees. Pea õlgade vahele tõmmatud, suured konksuga bakenbardid paistmas kitsaservalise melonkaabu alt, silmad vilamas ja süsimustad suured vuntsid ees, nii kõndis see hiiglasuurte käte ja jalgadega meeldejääv kuju Hôtel de la Sordière’i esimese suure oinapeaga samba ja Garancière’i tänava teises otsas asuva Saint-Sulpice’i kiriku koori ning Neitsi kabeli vahel edasi ja tagasi. Keegi ei saanud enam sisse ega välja käia, ilma et ta oleks tundnud, kuidas nuhitakse iga tema liigutuse ja isegi mõtte järele. Mignon oli imetaoline olend, kellele loodus oli andnud kõigil teistel inimestel puuduvaid omadusi. Ta ei söönud ega maganud. Igal kellaajal, olgu see öösel või päeval, tuule või vihmaga, alati nähti teda maja ees ja keegi ei pääsenud tema röntgenipilgu kiirgusest. Igaüks tundis end läbivalgustatuna, oma luud paljastatuina, hullemini kui alasti – tundis end skeletina. Ja see toimus ainsa sekundiga, nuhk isegi ei peatunud, vaid jätkas oma igavest edasi-tagasi kõndimist. Keegi ei pidanud sellele vastu. Noor Maurice vandus, et ealeski enam ei pöördu ta isamajja tagasi, kui teda nõnda läbi valgustatakse. Ta ema ja õde Berthe kaebasid, et see läbitungiv pilk solvab nende hinge karsket häbelikkust. Noore Léon d’Esparvieu guvernant preili Caporal tundis sõnulseletamatut ebamugavust. Hr. René d’Esparvieu kaotas närvid ega astunud üle oma maja läve, ilma et oleks kaitseks nuhi uuriva pilgu vastu tõmmanud kaabu silmini ja saatnud kuradile papi Sariette’i, kes oli kõige selle õnnetuse algpõhjus. Perekonnasõbrad nagu abee Patouille ja onu Gaétan käisid ainult väga harva, visiidid lakkasid, varustajad kõhklesid oma kaubapakkumisega, suurkaubamajade veovankrid söandasid vaevalt maja ees peatuda. Kõige tõsisema korralageduse põhjustas nuhkimine aga teenijaskonnas. Toapoiss ei söandanud politsei silma all enam käia kingsepaemanda pool, kes pärastlõunal üksinda oma poes töötas, leidis, et maja on muutunud talumatuks, ning esitas peremehele lahkumispalve; pr. d’Esparvieu toaneitsi Odile ei julgenud enam pärast proua magamajäämist oma mansardtuppa tuua Octave’i, vastas asuva raamatupoe kõige ilusamat selli, ning muutus kurvaks, kergesti ärrituvaks, närviliseks, rebis kammides proua juukseid, vastas talle nipsakalt ja hakkas Maurice’ile külge lööma; kokk proua Malgoire, juba viiekümnendais aastais tõsine naisterahvas, ei võtnud enam vastu Auguste’i Servandoni tänava veinipoest, ei suutnud aga kauem taluda oma temperamendiga niivõrd vastuolus olevaid loobumusi ja läks lolliks: tõi pererahva lauale toore küüliku ja teatas, et paavst palub tema kätt. Pärast kaks kuud kestnud üleinimlikku visadust, mis oli kõigi orgaanilise elu senituntud seaduste ja loomse elu põhiliste talitlustega vastuolus, lõpetas agent Mignon, kes polnud märganud midagi ebanormaalset, järelevalve ning kadus sõnagi lausumata, loobudes igasugusest vaevatasust. Kogus aga läks raamatute tants aina hullemaks.
«See on väga hea,» ütles hr. des Aubels. «Kui miski ei sisene ega välju, siis on kurjategija majas.»
See ametnik arvas, et roimarit saab avastada ka ilma ülekuulamiste ja läbiotsimisteta. Varem kokkulepitud päeval laskis ta südaöösi raamatukogu põranda, trepiastmed, eeskoja põranda, aiatee, mis viis noorhärra Maurice’i majja, ja ka selle esimese toa põranda talgiga üle puistata. Järgmisel hommikul tuli hr. des Aubels koos prefektuuri fotograafiga hr. René d’Esparvieu ja hr. Sariette’i saatel jälgi fikseerima. Aiast ei leitud midagi: tuul oli tolmu laiali kandnud. Sama lugu oli ka aiamajas. Noor Maurice, kes arvas, et temaga tehakse halba nalja, oli, nagu ta ütles, kogu selle valge tolmu tahmaharjaga minema pühkinud. Tõsi on muidugi see, et ta pühkis ära toaneitsi Odile’i nöörsaabaste jäljed. Trepil ja raamatukogus tuvastati pikemate vahemaade taga väga kerged palja jala jäljed, mida jätnud isik oleks otsekui õhus hõljudes maad vaid suurte distantside järel ning ilma surveta puudutanud. Kokku saadi viis jälge. Kõige selgem neist asus büstide ja gloobuste saalis laua juures, kuhu oli kuhjatud raamatuid. Prefektuuri päevapiltnik tegi sellest mitu fotot.
«See on ju palju hirmuäratavam kui kõik muu,» pobises hr. Sariette.
Hr. des Aubels suutis vaevu oma ehmatust varjata.
Kolme päeva pärast saatis prefektuuri antropomeetriaosakond esitatud fotod tagasi teatega, et sellist isikut nende kartoteegis ei ole. Pärast lõunat näitas hr. René fotosid oma vennale Gaétanile, kes uuris neid sügava tähelepanuga ning lausus pärast pikka vaikust:
«Ma usun tõesti, et sellist neil prefektuuris arvel pole. See on kas jumala või mõne antiikaja atleedi jalg. Jalatald, mis selle jälje jättis, on nii täiuslik, et meie tõug ega kliimavööde sellist ei tunne. Tal on ülimalt elegantsed varbad ja jumalik kand.»
René d’Esparvieu hüüdis, et ta vend on hull.
«Ta on luuletaja,» ohkas pr. d’Esparvieu.
«Onu,» ütles Maurice, «te armute sellesse jalasse ära, kui te peaksite teda veel kunagi kohtama.»
«Niisugune oli Vivant Denoni saatus, kes saatis Bonaparte’i Egiptuses,» ütles Gaétan. «Teebas leidis Denon ühest araablastest rüüstatud hauakambrist imeilusa pisikese mumifitseeritud jala. Ta vaatles seda erakordse kirega. «See on noore naise jalg,» mõtles ta, «printsessi, veetleva olendi jalg. Ükski jalanõu ei saa iial moonutama selle täiuslikke vorme.» Denon imetles, jumaldas ja armus. Joonistus sellest väikesest jalast leidub Denoni Egiptuse-reisi atlases, mida võiks lehitseda siinsamas ülal, kui ainult papi Sariette üldse laseks vaadata mõnd köidet oma kogust.»
Mõnikord ärkas Maurice oma voodis südaöösel üles. Ta arvas kuulvat kõrvaltoast lehekeeramise krabinat ja raamatute kukkumist parketile.
Kui ta ühel hommikul pärast ebaõnnestunult veedetud õhtut kell viis klubist koju jõudis ja aiamajakese ukse ees taskust kadunud võtit otsis, kuulis ta selgesti