ESIMENE PEATÜKK,
Saint-Sulpice’i kiriku varjus kerkivad d’Esparvieu’de maja kolm ranget korrust samblast rohetava eesõue ja kitsa aia vahel, mida aegade jooksul on üha enam ahistanud aina kõrgemale pürgivad ja lähemale nihkuvad hooned ning kus kaks suurt kastanit hoiavad veel püsti oma kulupäid. Siin elas aastail 1825–1857 perekonna suurmees Alexandre Bussart d’Esparvieu, Juulimonarhia-aegse Riiginõukogu esimehe asetäitja ning Moraali- ja Poliitikateaduste Akadeemia liige, kes on kirjutanud kolmes oktaavköites «Essee rahvaste riiklikest ja religioossetest institutsioonidest», mis kahjuks jäi lõpetamata.
See silmapaistev liberaalse monarhia teoreetik pärandas oma vere, vara ja kuulsuse Fulgence-Adolphe Bussart d’Esparvieu’le, kes oli Teise keisririigi ajal senaator, suurendas tunduvalt isa pärandit, ostes kokku krunte, kust pidi läbi minema Keisrinna avenüü, ja pidas tähelepanuväärse kõne paavsti ilmaliku võimu kaitseks.
Fulgence’il oli kolm poega. Vanim, Marc-Alexandre, hakkas sõjameheks ning tegi hiilgavat karjääri, sest ta rääkis ilusasti. Teine poeg, Gaétan, ei ilmutanud mingeid erilisi vaimuandeid, elas enamasti maal, pidas jahti, kasvatas hobuseid, tegeles muusika ja maalikunstiga. Kolmas, René, kes oli maast-madalast määratud kohtumeheks, läks abiprokuröri ametikohalt erru, et vältida osavõttu Ferry kongregatsioonide vastaste dekreetide elluviimisest, ja kui talle Fallières’i presidendiks olemise ajal paistis, et Deciuse ja Diocletianuse ajad on tagasi tulnud, andis ta kõik oma teadmised ja innu tagakiusatud kiriku teenistusse.
1801. aasta konkordaadi sõlmimisest kuni Teise keisririigi viimaste aastateni olid kõik d’Esparvieu’d käinud missal, et head eeskuju anda. Sisemiselt skeptikud, pidasid nad religiooni üheks riigivalitsemise vahendiks. Hr-d Marc ja René olid esimesed oma suguvõsast, kes ilmutasid siira vagaduse tunnuseid. Kui kindral veel kolonel oli, pühitses ta oma rügemendi Sacré-Coeurile ja täitis usukombeid sellise innuga, et see torkas isegi sõjaväes silma. Ja ometi on teada, et vagadus, see taeva tütar, on maa peal valinud oma lemmikpaigaks just Kolmanda vabariigi kindralite südamed. Usulgi on olnud oma häid ja halbu päevi. Vana korra aegu oli rahvas usklik, aadel ei olnud, haritud kodanlus samuti mitte. Esimese keisririigi ajal oli sõjavägi ülalt alla lausa uskmatu. Tänapäeval ei usu rahvas enam midagi. Kodanlus tahab uskuda ja mõnikord see tal õnnestubki, nii nagu see on õnnestunud härrastel Marc ja René d’Esparvieu’del. Nende vend Gaétan aga, otse vastupidi, ei ole seda saavutanud; ta on agnostik, nagu suurilmas öeldakse, et mööda minna koletust vabamõtleja nimetusest. Ja ta on kuulutanud enda avalikult agnostikuks, vastupidi heale kombele, mis nõuab, et niisugust asja varjataks. Meie aastasajal on nii palju viise usklik ja uskmatu olla, et tulevastel ajaloolastel tuleb vaeva näha, enne kui nad aru kätte saavad. Aga kas meiegi paremini mõistame, mismoodi usuti Symmachuse ja Ambrosiuse ajal?
Innukas kristlane René d’Esparvieu oli väga kiindunud liberaalsetesse ideedesse. See oli esivanemalt päritud püha traditsioon. Olles sunnitud võitlema ateistliku ja jakobiinliku vabariigi vastu, nimetas ta end ikkagi vabariiklaseks. Just vabaduse nimel nõudis ta kirikule sõltumatust ning suveräänsust. Kui käisid suured vaidlused kiriku riigist lahutamise üle ja tülid inventari pärast, siis toimusid mitmed piiskoppide sinodid ja usklike kokkutulekud tema majas.
Kui suurde rohelisse saali olid kogunenud katoliku partei kõige autoriteetsemad juhid: prelaadid, kindralid, senaatorid, rahvasaadikud ja ajakirjanikud, kui kõigi hinged pöördusid leebes alandlikkuses või sunnitud sõnakuulmises Rooma poole ja kui marmorist kaminasimsile toetuv hr. d’Esparvieu vastandas tsiviilõigust kanoonilisele õigusele ning protesteeris ilukõneliselt Prantsusmaa kiriku paljaksriisumise vastu, vaatlesid kaks endisaegset pilti liikumatult ning sõnatult seda uusaegset koosolekut. Kaminast paremal oli Davidi maalitud Romain Bussart, koredast riidest kuues ja kintspükstes talupoeg Esparvieu’st, pilk kalk ning kaval, pisut nagu pilklikki. Tal oli põhjust irvitada: eks rajanud see tubli mees kogu perekonna rikkuse kokkuostetud kirikuvaradele. Vasakul oli Gerard’i maalituna talupoja poeg, parun Émile Bussart d’Esparvieu, ordenitest kirju rinnaesisega galamundris Esimese keisririigi prefekt ja Charles X aegne suurpitsatihoidja, surnud 1837. a. oma koguduse vöörmündrina, «Neitsi» vemmalvärsid huultel.
René d’Esparvieu abiellus 1888. aastal Marie-Antoinette Coupelle’iga, metallitehase omaniku parun Coupelle’i tütrega Blainville’ist Haute-Loire’i departemangust. Pr. René d’Esparvieu oli 1903. aastast Kristlike Emade Liidu esinaine. Need kaks ideaalset abikaasat, kes 1908. a. panid mehele oma vanima tütre, kasvatasid veel kolme last, üht tütart ja kaht poega.
Neist kõige noorem oli kuueaastane Léon, kelle tuba asus ema ja õde Berthe’i toa kõrval. Vanem poeg Maurice elas väikeses kahetoalises aiamajakeses. Seal maitses noormees vabadust, mis tegi perekonnas elamise talutavaks. Ta oli päris ilus poiss, elegantne ilma üle pakkumata, ning tema muigel, mis kergitas ainult ühte suunurka, ei puudunud oma võlu.
Kahekümne viiendaks eluaastaks oli Maurice saavutanud juba Koguja elutarkuse. Mõistes, et siin päikese all on kõik inimese tegemised ainult üks tühi töö ja vaimunärimine, ei teinud ta iial midagi. Kõige õrnemast lapseeast peale oli see suursuguse perekonna võsu õppinud õppimisest hoiduma ning saanud õigusteaduse doktoriks ja apellatsioonikohtu advokaadiks, ilma et oleks kooliharidust nuusutanudki.
Ta ei kaitsnud kedagi ega võtnud kohtuistungitest osa. Ta ei teadnud midagi ega tahtnud midagi teada, jäädes niiviisi truuks oma vaimulaadile, mille armastusväärset väiksust ta ei koormanud üle, sest õige vaist soovitas tal pigem vähem aru saada kui halvasti aru saada.
Nagu ütles hr. abee Patouille, oli taevas Maurice’i õnnistanud kristliku kasvatuse hüvedega. Maast-madalast oli ta koduste eeskujude najal jumalakartlikkust õppinud, ja kui ta kooli lõpetas ja õigusteaduskonda immatrikuleerus, leidis ta doktorite tarkuse, pihiisade vooruse ja tugevate naiste ustavuse oma isakodus eest. Astunud ühiskondlikku ja poliitilisse ellu Prantsusmaa kiriku suure tagakiusamise ajal, ei puudunud Maurice üheltki katoliikliku noorsoo meeleavalduselt. Inventeerimise ajal aitas ta kohaliku kiriku ümber barrikaade püstitada, ja kui peapiiskoppi oma lossist välja tõsteti, oli tema see, kes koos sõpradega hobused tõlla eest lahti rakendas. Siiski ilmutas ta niisugustel puhkudel üsna mõõdukat indu: iialgi ei nähtud teda selle kangelasliku väesalga esiridades, kes sõdureid kuulsusrikkale vastuhakule õhutas ning riigi maksunõudjad pori ja sõimuga üle külvas.
Ta täitis oma kohust, mitte rohkem, ja kui ta 1911. aasta palverännakul Lourdes’is pühakujude kandjana silma paistis, siis ainult selleks, et meeldida pr. de la Verdelière’ile, kes armastas jõulisi mehi. Perekonnasõber abee Patouille, suur hingetundja, teadis, et Maurice ihkas märtrisurma üpris mõõdukalt. Ta heitis noormehele leigust ette, tiris teda kõrvust ja nimetas teda logardiks. Maurice jäi vähemalt usklikuks. Sarvede mahajooksmise ajal püsis tema usk puutumatuna, sest ta lihtsalt ei puutunud sellesse. Kunagi polnud ta ühegi usutõe üle järele mõtelnud. Ta polnud kuigivõrd tähelepanu pööranud nende moraalipõhimõtete vaagimisele, mis valitsesid seltskonda, kuhu ta kuulus. Ta võttis neid nii, nagu nad olid talle kätte antud. Seepärast esines ta igas olukorras täiusliku aumehena, mida ta poleks kuidagi suutnud teha, kui ta oleks kommete põhialuste üle mõtisklenud. Ta oli kergesti ärrituv koleerik, tal oli autunnet ja ta kultiveeris seda hoolega. Ei olnud ta auahne ega edev. Nagu enamik prantslasi, ei armastanud ta raha kulutada; ta poleks naistele midagi pakkunud, kui need poleks osanud teda selleks sundida. Ta uskus, et põlgab naisi, tegelikult aga jumaldas neid ning tema sensuaalsus oli selleks liiga loomupärane, et ta ise oleks seda märganud. Keegi ei teadnud, kõige vähem aga Maurice ise, et ta oli õrnatundeline ja võimeline tõeliseks sõpruseks, mida ometi oleks võinud aimata pisikese niiske tulukese järgi, mis ta ilusais tumepruunes silmis vahetevahel lõkkele lõi. Üldiselt aga oli ta igapäevases läbikäimises üsna ülbe.
II PEATÜKK,
Parun Alexandre d’Esparvieu, keda kihutas takka soov haarata kõiki inimteadmiste sfääre ning anda oma entsüklopeedilisele vaimule käegakatsutav sümbol ja rahalistele võimalustele vastav teaduslik aparaat, oli rajanud kolmesaja kuuekümnest tuhandest köitest koosneva raamatukogu, kus leidus nii trükiseid kui ka käsikirju ja mille põhifond pärines Ligugé benediktiini kloostrist.
Eriline punkt testamendis kohustas pärijaid pärast tema surma raamatukogu suurendama