Mees vaatas ajalehe tagant üles ning tema pilgust vilksatas korraks läbi õuduse vari. Skeet pani seda tähele. Kuidas olekski võimalik mitte märgata? Kuu aja jooksul polnud ta kodukohas muud näinudki, kui vaid põlgust, vihkamist ja hirmu. Viha oli isegi talutavam, sest ennustas ääriveeri kaklust, mille käigus oleks võinud veidi pinget maandada. Ent kaklust ei tulnud ja kõik jäi ikka talumatult samaks. Martin tundis end hullumeelsuse piirile viiduna, oodates iga hetk midagi, mida tulemas polnud. Ainult vähesed, väga vähesed, suhtusid temasse inimlikult: Marlow, Mayd, Millan…Siiani näis, et rohkem vist ei keegi.
„Skeet Martin?!” vanahärra tõusis kiirustades kangetele jalgadele ning ulatas talle sõbralikult käe: „Sind poleks ma ilmaski osanud siia oodata! Küll on tore, et sind õigeks mõisteti! Mille puhul sa siis meile eksisid? Sa tulid just õigel päeval. Lisa tegi oma kuulsaid saiakesi.” Ta pöördus naise poole, kes vastupidiselt talle enesele külalisest raasugi rõõmu ei tundnud. „Too, palun, meile kohvi ja sooja saia. Sa ju mäletad, kuidas Skeet su pagarioskusi vanasti alati kiitis.”
„Ei, pole vaja, ma tahtsin vaid…” pomises Skeet süüdlaslikult maha vaadates.
Perenaine lahkus köögi suunas.
Skeet oli enam kui segaduses. Ta ootas siia tulles kõike: koera ja kaigast, sõimu või pisaraid, aga mitte saiakesi, mis hingele nii väga haiget teevad.
„Vabandust,et tulin nii hilja ja…ma pole päris kaine. Ma ehk…polekski muidu julgenud. Lihtsalt kukkus niimoodi välja.”
„Ei, pole tarvis vabandada. Oli, mis oli. Me võiksime mineviku unustada, olgu ta pealegi niisugune, nagu ta on. Istu ometi! Oli see su oma idee, et siia tulla?”
„Ei, õigupoolest oli see Vick Millan, kes mulle pinda käis. Mitte et ma kardaks, aga…”
„Su ausus on mulle alati meeldinud, poiss. Mõtlen vahel siin omaette, et sa olid meie Markile nagu eeskujuks või nii. Ta küll sattus sinuga pahandustesse, aga…ta pidas sinust ka väga lugu,Skeet. Ta ütles alati, et oled parim sõber.”
Seda veel tarvis meenutada! – mõtles Skeet Martin vastikustundega. Siis, kui tema püüab kõik meelheitlikult meelest kustutada, tuleb keegi rääkima sõprusest…
Korraks tekkis painav vaikus. Ralphi silmad muutusid niiskeks.
„Mark kippus varastama ja valetas tihti. Ma küll ei tohi sellest Lisa kuuldes rääkida, aga see on tõsi. Mõnikord vaatasin ma sind ja mõtlesin, et Mark võiks õppida sinult ausust. Aga ta ei õppinud.”
Martini peas kihutasid mõtted laviinina. Nagu neil paljudel kordadel, kui temalt tõtt välja pressiti. Hea ja kurjaga, ähvarduste ja isegi jõuga. Ta suutis vaikida. Hädavaevu. Kui palju kordi oli ta enese reetmisele niivõrd lähedal, et hiljem ei suutnud õieti meenutadagi, kas sel korral hoidis veel suud kinni või mitte.
Ja nüüdki, olles mr.Dixoniga vastamisi, silm-silma, hammas-hamba vastu, kõhkles ta jälle: kas räägin või mitte? Kas räägin või ei? Kõik oleks ju nagu lõppenud. Kõik on hästi. Tõde rebiks haavad lahti, siis on ainus valik külast lahkumine igaveseks. Või tõenäoliselt tagasi vanglasse minek, sest igaüks on valmis teda meelsasti sinna tagasi saatma. Vale piinab ennast, kuid inimesed jäävad ehk lõpuks pikkamisi uskuma. Ta pidi veel kaua-kaua valetama, et nad päriselt uskuma jääksid. Mõnikord näis talle,et kõik näevad teda läbi, poevad otse hinge sisse,et valetamisel pole enam mingit mõtet, et on vaid aja küsimus, mil jälle sõidab ukse ette politseiauto… Aga ometi olid need vaid omaenese südametunnistuse tekitatud luulud. Nagu ei meeldiks tallegi, et Skeet liiga puhtalt süüdistusest pääses. Aga peavad siis seda kõik kindlasti teadma?
„Hirmus on elada nii, mäletada, kujutleda Marki jubedat surma…” sõnas Ralph nukralt, kadudes kogu hingega oma valusatesse mälestustesse. „Oma liha ja veri…Jumal küll!
Ükskord saab sinustki isa, siis sa mõistad, kui hirmus see on. Annaks jumal, et sul kõik hästi läheks. Oma käega tapaksin ma selle, kes mu poisile niiviisi tegi!”
Skeet hoidis hinge kinni, keskendus,tõrjus peast välja kõik mõtted, et jääks järele ainult tühjus.Ta oli seda nii palju kordi harjutanud,et peaaegu suutis sellega hakkama saada. Aga see oli kõik mujal, vanglas, vaenlaste ees, mitte Marki isa vastas. Ta mõistis,et ei suuda.
„Sa oled siiski selles kuidagi süüdi!” ütles äkki Lisa, asetades samal ajal lauale vaagna ja kohvitassi külalise jaoks. Lõhnavad,äsja küpsetatud saiakesed kõditasid meeli. Skeet igatses neid proovida ja samas pelgas neid mälestuste tõttu, mida nad sisaldasid. Nagu Lisa oli vanasti pannud neisse oma armastuse, nii nüüd oli ta pannud saiakestesse oma viha.
Skeet tõstis järsult pea,et korraks vaid vaadata naisele silma. See otsene süüdistus tabas teda kui piitsahoop selga, lõi jalad alt.
„Mis seda tõestab?” sai Ralph pahaseks.„Jäta Skeet rahule! Ta on oma osa kuhjaga kätte saanud.”
„Mis tõestab? Ema süda. Ma tunnen seda. Isegi, kui sa räägid tõesti tõtt, oled sa siiski sellega kuidagi seotud. Sa ei saa MULLE valetada.”
„Ma ei…” Skeet raputas lootust kaotades pead. „Vannun Jumala nimel,et ma ei teinud seda! Me olime küll tülis, aga lõpuks ju leppisime ära! Me lahkusime koos baarist, aga siis läksime lahku. Ma ei tea, kes seda tegi, aga mina EI TEINUD!” Ta oli meeleheitel. Jõud hakkas otsa saama. Ta ei suutnud enam neid mõttetuid sõnu korrata. Need olid muutunud igapäevaseks harjumuseks. „Ega mul ei jää enam muud üle, kui külast lahkuda.Saate minust ometigi lahti! Seda te ju kõik tahate! Ma olen siin igaühele jalus!”
„Sa võid seda ju teha, poiss,” sõnas Ralph tõsiselt.” Kuid kuula mind: Kui su südametunnistus on puhas, ei ole sul ka siin midagi peljata. Rääkigu inimesed, mida iganes. Kui sa loodad aga põgenemisega oma patud kustutada, siis sel pole mõtet. Iseenda eest ei suuda sa eales põgeneda. Oma süda on sinuga alati kaasas. Ma soovitaksin parem jääda paigale. Tööta, käitu normaalselt, ära nori tüli ja pikapeale hakatakse sinusse paremini suhtuma.”
„Kõik vahivad mind kui sarimõrtsukat. Ma ei saa ainsatki päeva tunda end tavalise inimesena.” kaebas Skeet haledalt. „Kas kohtuotsus ei tähenda siis tõesti mitte midagi?”
Lisa Dixon seisis tema kõrval.
Ralph jätkas:
„Ma tean, Skeet, et sa pole nii hull, nagu mõni siin külas arvab. Aga siin on alati olnud väga rahulik kant.Siin pole iialgi kedagi tapetud. Rahvas kardab sind. Ja usu mind, su praegune käitumine, su kombed, su ilme, su pilk…need ei tekita usaldust.”
„Mida ma siis tegema pean?” hüüatas Martin nördinult.” Kas naeratama mõnitajale? Laskma end neljaks kiskuda,et see neetud rahvas rahule jääks? Ma ei saa mitte kuidagi oma süütust tõestada, aga ma ei tapnud teda!”
Vaikus venis kui tainas. Lisa läks ära, et tuua lõpuks kohvikannu. Tuli tagasi, valas tassidesse. Asetas ühe külalise ette. Valas ka endale ja mehele.
Mõtlikult, uurides, silmitsesid nad seda tuttavat poissi, kes oli aastatega sirgunud nende silme all täismeheks. Skeet oli kena,tõmmu, laiaõlgne. Raudse tervisega, tööga karastatud. Nad tundsid teda kui ausat ja heatahtlikku poissi. Kuid see oli siis, kui ta veel Markiga sõbrustas. Kõigist Marki sõpradest meeldis neile Skeet kõige enam. Oma tõsise käitumise, oma kohusetundlikkuse ja töökuse pärast. Ilmaski ei öelnud ta ära, kui oli tarvis kusagil kedagi aidata.Olgu siis kodus või kusagil küla peal. Aga samas oli tema see, kes sai kingituseks uhke mootorratta, kihutas sellega ringi,tõmbas teisedki pahandustesse kaasa. Jäi korduvalt politseile vahele, jõi, kakles baaris võõraste poistega. Need laiad kulmud, veidi lokkis mustad juuksed, pruunid silmad…kokku oli see välimus kui külatüdrukute magnet. Ja Skeet oskas oma võlusid kasutada paremini, kui tema samaealised sõbrad. Kahju küll, aga ikka jälle valel eesmärgil. Olgu või Archerite peretütar – kui palju sai vaene tüdruk tema pärast kannatada! Terve küla haletses teda, kui Skeet Mellyt maha jättis. Jah, püsisuhetest ei osanud see poiss küll hoolida.
„Olgu peale, mina usun sind,” sõnas Ralph kaalutlevalt. „Ja isegi