Aga niipea, kui ta ligi astus, keeras Dixon ootamatult ringi ja äigas talle jubeda obaduse ribide alla. Ta ei oodanud sõbralt sellist hoopi ja niipea, kui valust toibus, hakkas korraga katus sõitma.
Ta peksis Marki, kuni see kukkus. Jim ässitas aina kõrvalt ega püüdnudki teda peatada. Kurat! Üksainus sõna ehk oleks talle mõistuse pähe pannud…
Ja äkki vajus Mark selili ega liigutanud enam üldse. Kuusirp piilus hetkeks vaid pilvede vahelt välja, et näidata, kuidas veri paksu värvina noore Dixoni suud katab.
„Ei, Mark!” röögatas ta äkki, laskus põlvili ja haaras sõbral õlgadest. Selle pea vajus lõdvalt rippu. Ei oiet, ei korinat… „Oh jumal! MIda ma ometi tegin!? Ma ei tahtnud nii, ei…” Siis ta põgenes, märatses ja karjus ropult Jimmy peale, kes ei taibanud teda takistada. Aga Jim oli nüüd tema kõrval, parima sõbra kombel lohutamas-julgustamas. Hoidis lausa jõuga kinni, et Skeet meeleheitest merre ei hüppaks.
„Rahune maha, Skeet, see oli õnnetus! See OLI õnnetus! Sa ei tahtnud teda tappa.” Ja ta embas Martinit tugevasti, kui see õudusest nuuksus. „See oli rumal õnnetus, Skeet,” sosistas Jim pisarsilmil.
Siis jõid nad jälle, istudes teisel pool autot, seljaga sõbra poole, keda enam ei olnud. Kogusid julgust ja närvi ning läksid oma teo jälgi hävitama. Vihma sadas endiselt. Nad olid täiesti läbimärjad, aga see külmus, mis nüüd Martini hinge näris, ei tulenenud vihmast.
Kuidagi liiga lihtsalt õnnestus Jimmyl oma kaaslast veenda, et Mark tuleb nüüd kiiresti maha matta. Siis keegi ei saa ilmaski teada, kuhu ta kadus. ja kui Skeet hoolega suu kinni hoiab, ei nuuski keegi välja, mis temaga tegelikult juhtus. Skeet käitus nüüd kui masin. Ta oli täiesti shokis. Hiljem ta isegi ei mäletanud, mida tegi. Kuulates aina läbi mingi paksu uduloori Jimmy nõuandeid, tegi ta kõik täpselt nii, nagu Jimmy kõrvalt käskis. Isegi kui ta oleks suutnud olukorda hinnata, poleks ta taibanud vastu vaielda. Aga siis tundus se kõik olevat õige. Ja kui Mark oli maetud ning jäljed kõik hävitatud, andsid nad püha tõotuse, et mitte iialgi ei reeda teine-teist.
Nii sadas vihma ja see kustutas jäljed. Haud sai küllalt sügav ning hästi võssa peidetud. Üksildases kohas, kus keegi ei käi, sai see okstega kaetud. Seda ei leidnuks keegi, kui mitte too neetud koer ja Calderite põrunud vanamees…
Jälle tibutas vihma ja oli pime kui põrgus. See kevad polnud veel muutunud suveks. Õhtu täis pilvi oskas olla küllalt kõle, et tuttava paiga nägemine just sellistes oludes võtaks Martinil südame alt õõnsaks.
Esmakordselt elus märkas Skeet, et kardab pimedust. Alati oli ta oma julgustükkidega uhkustanud, aga mitte nüüd. Vähemalt siin kindlasti mitte. Siin, kus iga varju seest näib teda piidlevat Mark Dixoni vaim.
Skeet teadis vähe spiritismist, teispoolsusest või millestki säärasest. Teda polnud see kunagi huvitanud. Ja Jumalat ei uskunud-usaldanud ta ammugi. Ta arvas, et kõik, mis ta on teinud või saavutanud, on tema enese teene. Ja Jumalal pole sellega pistmist. Kuid ta oli nüüd veendunud, et elu on igavene. Oma unenägudes nägi ta tihti surnuid, kes süüdistasid, aga olid võimelised ka andestama. Nende sõnad ja suhtumine mõjutas tema enesetunnet rohkemgi, kui elavate kriitika. Aga Marki andestust ihkas ta üle kõige. Tal oli tunne, nagu sünniks ta uuesti niipea, kui Mark unenäos talle naeratab. See oli naeruväärne. Ja ta naeriski iseenda üle. Närviliselt ja põlastavalt, ikka endiselt vihates iseennast.
Juhtis „Harley Davidsoni” kõrvale, kruusateele, mis viis üles mäkke. Täna siiski ei läinud ta sinna, vaid pööras peagi paremale, hoopis järsaku alla, vaevumärgatavat rada mööda. Meri kohises ees. See kohin oli tugev, summutas tsikli häälegi. Jalgadega maapinda puudutades sõitis Skeet nõlvast alla, sinna, kus algas järsk kaljuserv. All oli siin pimedam veel. Kivine rand ja merelained ulatumas kivivallini, mis eraldab merd kaljust. Kitsas kuiv riba oli kui ohtlik triip kahe maailma vahel.
Kalju vari kattis viimsegi valguse. Vihmane öö oli kottpime. Ta jättis tsikli eemale seisma ning suundus alla, tuttavat rada vaid jalgadega kombates. Varsti polnud tagasi vaadates mootorratast näha. See oli jäänud kaljuserva taha ning Skeet Martin tundis end väga ebamugavalt. Faehley polnud küll mees, keda ta tahaks usaldada. Teda ei tohtinud usaldada. Aga ära öelda kah ei saanud, sest siis rõhuks Jim kohe tema argusele ning see käiks juba au pihta. Skeet ei tahtnud endale tunnistada, ammugi siis veel teistele näidata, et kardab. Selle eitamiseksvarjamiseks oli vaid üks võimalus: tuli lükata kõrvale ettevaatus ning riskida siiski. Ta lootis, et saab kiiresti oma raha ja kaob nelja tuule poole. Ehk on Jim teda juba ootamas?..
Ei olnud.
Skeet leidis end kokkulepitud paigast. Must kalju oli selja taga ning merelained, mis paisunud tormiks, otse ta ees. Veepiisad pritsisid vastu nägu. Ta vandus endamisi, käed taskus ja haige õlg valutamas külma tuule käes. Ta püüdis keerata ennast nii, et õlg jääks allatuult.
Jimmyt polnud kusagil näha. Skeet vaatas kella. Vajutas nupule. Valgus süttis. Veerand kaksteist.
Skeet Martin süütas vasaku käega suitsu, kükitades maas, selg vastu tuult. Hädavaervu jäi tuluke püsima. Hingas sügavalt sisse mõrkjat tubakavingu. See rahustas veidi. Eriti kontrast, mis moodustus suitsu ja värskust täis meretuule vahel.
Ta tõusis jälle ning jalutas piki rannariba. Kuhu ta ometi jääb? Kas Jim ei kavatsegi tulla? Ehk siis jääb hiljaks?..Ta kirus ennast naiivsuse pärast. Kui mitu korda laseb ta end veel petta, enne kui taipab, et Jim ainult lollitab teda? Ta seisis näoga vastu tuult ning vaatas, kuidas lained vastu kivilahmakaid kihutades end pritsmeteks lõhki rebivad.
Löök selja tagant võttis Martini jalust maha nii äkki, et polnud antud mahti taibatagi, miks ta üldse nii ootamatult kukkus. Põlev suits säras hetke märgade kivide vahel ja kustus. Skeet tahtis kiiresti tõusta, kuid põlvedes oli imelikult tuim valu. Alles nüüd hakkas ta taipama, et miski oli hooga tabanud teda otse põlvede alla.
Selle teadvustamine pani teda äkitselt kiirustama. Aga niipea, kui ta käpuli sai ja ründajat vaatama pöördus, tabas kaigas jõuga haavatud õlga. Hambaid kiristades kukkus ta külili, haaras teise käega kaitseks alles pooleldi paranenud haavast ning sai lõpuks vaadata üles. Nüüd oli valu selgepiiriline, teravalt põletav ja tegi teda täiesti nõrgaks. Ta pidi valu pärast ulguma.
Kaks musta siluetti seisid tema kohal. Ühel neist oli käes kaigas. Ilmselt seesama.
Merevee soolased pritsmed paiskusid lamajale näkku ning see limpsas need õudust tundes huulilt. Unenägu! See on vaid unenägu! – mõtles ta hingeldades. Talle ei meeldinud olla selili maas meeste ees, kelle nägugi ta ei näinud. Miks? Kes kurat nad on?
Ta püüdis uuesti tõusta, kuid parem käsi ei võtnud üldse vedu. Ta rabeles eemale, pööramata samal ajal pilku kujudelt, kes näisid rahulikult ootavat, millal ta lõpuks jalad alla saab. Miljon mõtet tuhises korraga läbi pea.Ta mõtles, mida ometi teha ja aeg näis venivat kui tainas. Mida teha? Ma ei pääse kahe eest kuhugi, see neetud käsi…! Ette jäi suurem kivi, mille najale toetudes ta end lõpuks jalule ajas.
„Kes kurat teie veel olete?”
Nüüd oli selja taga kivivall ja meri. Tal polnud kuhugi taganeda. Vaatas meestele näkku. Neil olid maskid peas. Mustad maskid, sisselõigatud aukudega kotid. Üks, see turskem, astus vasakult ligi, tõstis hoobiks kaika. Skeet tõmbas hirmuga pea õlgade vahele ning toksis kannaga kivi, mis ei lasknud tal eest ära minna. Käsi ähvardas küljest ära kukkuda. Ta ei suutnud sõrmeotsagi liigutada. Ta arvas, et see on murtud. Tuul puhus küljelt. Uus laine pritsis Martini raevukalt märjaks. Seekord pääses vesi riiete vahele. Külm…
Kui kaigas lõi, hüppas Martin õigel hetkel kõrvale, kuid teine mees haaras temast kinni ja andis lõuahaagi. Maailm tegi kukerpalli. Skeet unustas oma lohiseva käe, leidis end äkki näoli maast, kivi põske kriimustanud ja hirmutav veremaitse suus. Ma ei taha nii surra! – libises kuskil kuklas ähmane mõte. Mitte nii, jumala eest! Kui ta end kergitas, näis talle, nagu oleks see Mark Dixon, kes tema kohale kummardub.
„Jäta